Mõned nädalad tagasi küsitlesin mitmeid Keskerakonna juhtliikmeid, esmajoones just Edgar Savisaare toetajaid, et mis on nende arvates Savisaare suurim teene? Jättes kõrvale Tallinna kommunaalprobleemide lahendamise (jah, on ehitatud teid ja roogitud lund) ning unustades korraks ka veerandsajandi tagused Rahvarinde ajad, siis mida on Savisaar korda saatnud riigi tasandil? Mis on need Eesti riigi strateegilised otsused-valikud, mida Savisaar on mõjutanud ja suunanud?

Vastused tulid ebalevad. Meenutati Eesti Raudtee taasriigistamist, räägiti midagi Eesti Energia ümber käinud erastamisvaidlustest, keegi mainis koolitoitu. Nojah. Kuidagi vähevõitu või teisiti öeldes: üsna hale. Liiprid, rööpad ja tasuta kartulid - on need tõesti 21. sajandi võtmeküsimused? Muidugi mitte.

Üks vastaja, Savisaarele lähedane mõjukas kampaaniameister, nõustus minuga, et kõik ülalloetletu on tõepoolest tühi-tähi ja ainult detailid, millel pole pikka strateegilist mõju. Aga ta pakkus välja ühe teistsuguse vastuse: Savisaare suurim teene on selles, et siis, kui kõik teised on Eestis öelnud „jah“, on Savisaar öelnud „ei“. Ja kui kõik teised on öelnud „ei“, on Savisaar öelnud „jah“. Ehk Savisaar on pakkunud alternatiivi.

„Peavoolust“ vaadates tundub Savisaare esindatud alternatiiv kummaline, tihti absurdne või otseselt vale. Delfis esinevad eksperdid armastavad selle kohta öelda „paralleelreaalsus“. Aga täna siin Tallinnas Tondiraba jäähallis Keskerakonna kongressil - kirjutan neid sõnu just siit - on Keskerakonna paralleelreaalsus täitsa päris reaalsus. Kui saalist kostab, et Edgar Savisaar on Püha Mees (nagu teatas Heimar Lenk) ja et Edgar Savisaar on Eesti Mooses (nagu teatas Savisaar ise), siis progressiivsed eksperdid kihistavad omavahel naerda, aga kaks hallipäist naist paar istekohta minust eemal sosistavad omavahel: „Õige. Õige. Õige. Õige.“

Savisaar on Eesti meinstriim poliitika (Reformierakond, IRL, Sotsiaaldemokraadid) läbikukkumine.
Ma ei viitsi kritiseerida Edgar Savisaart. Ma ei taha irvitada nende kahe hallipäise naise andumuse üle. See kõik on nii tüütu. Me oleme seda kõike kuulnud kümneid kordi. Kuulnud Savisaare vanamoodsat dialektilist materialismi, tema esitatud binaarsusi, jutukesi käskijatest (Valge Maja) ja käsutäitjatest. Aga samamoodi tüütud on ka teiste parteide sõnavõtud. Nagu täna Savisaare peetud kõne kohta. Putini retoorika (Margus Tsahkna). Esindab Kremli jutupunkte (Keit Pentus). Erakonda, kelle esimees on veendunud, et Ukrainas käib kodusôda, ei saa lasta mitte kunagi riiki juhtima (Eiki Nestor).

Kõike seda oleme sada korda kuulnud.

Keskerakonda toetab praegu umbes kolmandik Eesti valijatest. Reaalsuse esindajad teistest erakondadest ütlevad selle peale „salongikõlbmatu“. Kui lisada EKRE, keda toetab umbes kümnendik, siis läheneb salongikõlbmatute arv varsti juba pooleni Eesti valijatest. Võib otsida vabandusi, süüdistada ühte või kedagi teist, tunda piinlikkust, pööritada silmi ja väristada õlgu, aga eelkõige tuleb vaadata peeglisse. Savisaar on Eesti meinstriim poliitika (Reformierakond, IRL, Sotsiaaldemokraadid) läbikukkumine.

*Selliste sõnadega juhatati sisse Edgar Savisaare kõne tänasel Keskerakonna kongressil.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena