Üle-eelmisel nädalal toimunud Tallinna linnapeakandidaatide debatis sõnastas saatejuht Ahto Lobjakas Tallinna suurima sotsiaalprobleemi: fentanüül. Koos kaassaatejuht Eeva Essega pandi paika ka numbrid: „ka kõige konservatiivsemal hinnangul“ käib jutt 6000 inimesest. Rohkem inimesi kui Eesti kaitseväes, lisati värve. Me ei räägi pühapäevatarvitajatest, hoiatati linnapeakandidaate.

Selge. Saime aru. Ka kõige konservatiivsemal hinnangul kütab 6000 tallinlast endale päevast päeva fentanüüli veeni. Tegelikult ilmselt palju-palju rohkem, eks.

See number on aga vale. Ei ole 6000. On vähem, palju vähem.

Kõigepealt taustast. See on pikk ja tehniline, aga midagi pole teha. Esiteks, Eestis on ainult korra uuritud süstivate narkomaanide arvu. Eesti ühe parima epidemioloogi Anneli Uusküla juhtimisel 2013. aastal avaldatud „A decline in the prevalence of injecting drug users in Estonia, 2005–2009“ (Uusküla, Rajaleid, Talu, Abel-Ollo, Des Jarlais). Kasutati püügi-taaspüügi (ingl capture-recapture) meetodit. See on epidemioloogias laialt levinud uurimisviis. Enam-vähem ainuke, mille abil „nähtamatuid“ ja illegaalseid probleeme, nagu narkomaania, teatud usalduspiirides mõõta.

Nii ongi. Vaatamata sellele, et Eesti on narkosurmade osas Euroopa tipus, on meil ainult üks uuring ja kõige viimane aasta, mille kohta andmeid, 2009: selle järgi on üle Eesti kokku 5362 süstivat narkomaani. Tervise Arengu Instituut kasutab siiamaani sedasama Uusküla et al uuringut – mis teha, muid andmeid pole. Ka käesoleva aasta TAI narkoraportites viidatakse sellele.

Vahepealsetel aastatel on üritatud teha uusi hinnanguid. Kui nihilist.fm veel elus oli, tõid nad käibele arvu 25 000 (üle Eesti). See on muidugi puhas ulme. Erinevad „asjatundjad“ ja asjatundjad on kasutanud ka teisi arve. 16 000, 15 000, 10 000 jne. Jama. Need on lihtsalt laest võetud.

Tervise Arengu Instituut ise on lähenenud asjale paremini. Ka nemad on süstivate narkomaanide arvu mitmel korral ülespoole korrigeerinud. Meetod on suhteliselt lihtne. Nad on võtnud aluseks Uusküla et al põhjal 2009. aasta kohta leitud 5362 süstijat ja püüdnud kaudsete andmete põhjal hinnata, kuidas vastav number võiks muutuda. Viimasel ajal on TAI niiviisi levitanud valemit, mille järgi on Eestis 9000-10 000 süstijat ja Tallinnas 6000. (Samal ajal on TAI jätkanud aga ka Uusküla poolt välja toodud "5362 süstijat Eestis" mainimist.) Võib oletada, et just sealt on pärit ka Lobjakase väide „kõige konservatiivsematel hinnangutel 6000“.

Tasub aga tähele panna, et nii kõige vundamendiks olev Uusküla et al kui TAI poolt pakutud hilisemad prognoosid kasutavad mõistet „süstija“. „Süstija“ ja fentanüülisüstija“ on erinevad asjad.

Nii pole ka number 6000 Tallinna ja 9000-1000 kogu Eesti kohta kunagi olnud „kõige konservatiivsem prognoos“. Vastupidi - pigem ikka julge prognoos.

Tallinnas on fentanüül muidugi konkurentsitu liider (aga siingi pole kaugeltki mitte kõik süstijad fentanüülikud), aga näiteks Narvas on amfetamiin endiselt tegija. Teiseks on väga oluline see, et aastapõhine püügi-taaspüügi meetodil saavutatud tulemus ning selle põhjal tehtud hilisemad ennustused kasutavad mõistet „süstija“ sõna kõige laiemas tähenduses. Süstija tähistab nii seda inimest, kes korra aastas proovis, kui ka seda, kes kolm korda päevas nõela veeni surub. Nii „pühapäevatarvijat“ kui ka neid, kes kevadel veel süstisid, aga täna juba ravil on. Ainuüksi nende nüansside mittemärkamine võib tekitada narkomaanide arvu hindamises kordadesse ulatuvaid vahesid.

Nii pole ka number 6000 Tallinna ja 9000-1000 kogu Eesti kohta kunagi olnud „kõige konservatiivsem prognoos“. Vastupidi - pigem ikka julge prognoos.

Omaette teema on see, miks üldse 2009. aastal sedastatud 5362 süstivat narkomaani vahepealsetele aastatel suuremaks hinnata. Osaline korrigeerimine ülespoole on põhjendatav, aga kas just nii palju nagu viimasel ajal TAI kasutatavad arvud 6000 Tallinnas ja 9000-10 000 kogu Eestis?

Kaudsed andmed annavad vastuolulist infot. Narkosurmade trendijoon näitas kuni 2012. aastani tõusu, aga on sealt alates kerges languses. Viimasel aastal jälle tõusis. Andmepunkte on siiski liiga vähe, et midagi põhimõttelist välja lugeda.

Tervise Arengu Instituudi jaoks on üheks oluliseks allikaks narkoravile pöördujate andmed. Nende põhjal ei saa küll teada, kui palju on narkootikumide tarvitajaid üldse, aga neist näeb mitut muud olulist asja.

Näiteks on pidevalt tõusnud narkoravile pöördujate keskmine vanus. Selle põhjal on TAI hakanud ka ütlema, et uusi noori tarvitajaid-süstijaid tuleb vähem peale. Samadest andmetest näeb sedagi, et kui 2008-2013 tõusis kogu aeg nende ravile tulijate osakaal, kes mainisid fentanüüli oma põhinarkootikumina, siis alates 2014 on nende osakaal hakanud vähenema. Sarnane trend tuleb välja ka narkootikumide tarvitamise viisi osas: kuni 2013. aastani tõusis nende osakaal, kes mainisid kasutamisviisina süstimist, kuid sealt edasi on süstijate osakaal ravile tulnute seas vähenenud. Kui 2011-2013 oli ravile tulnute seas igapäevaste tarbijate osakaal üsna stabiiline (79%,75%,76% vastas, et tarbivad põhiuimastit iga päev), siis sealt edasi on toimunud märgatav langus (65%. 60% vastas, et tarbivad oma põhiuimastit iga päev).

Nende andmete põhjal võiks oletada, et kui narkomaanide üldpopulatsioonis kehtivad samad trendid, mis ravile pöördujate seas, siis süstivate narkomaanide probleem kasvas umbes ajani 2012-2013 ja sealt edasi võiks loota juba süstijate arvu langust või vähemalt stabiliseerumist. Oleks arusaadav, kui 2009. aastal leitud arvu 5236 süstijat oleks korrigeeritud mõnevõrra ülespoole, aga ehk mitte niipalju kui paaril viimasel aastal kasutatud.

Õnneks saab pikk pimeduseaeg varsti otsa. Detsembris avaldatakse uus, samade uurijate (Uusküla jt) ning samal püügi-taaspüügi meetodil tehtud uuring süstijate arvu kohta Eestis. Sellest saab nii Tervise Arengu Instituudile kui teistele uus empiiriline vundament. Loodetavasti loevad ka alarmistid seda uuringut hoolega.

Kuna praegu käib veel uuringu avaldamisküpseks vormistamine, siis kõiki detaile ei tea. Nii palju on aga teada, et viimati TAI poolt kasutatud 9000-10 000 üle Eesti süstija pealt korrigeeritakse number 7000 peale. Oluline langus.

Veelkord, ka siin käib jutt kõigist ainetest, mitte ainult fentanüülist. Ka siin käib jutt kõigist süstijatest - nii neist, kes korra proovinud kui ka neist, kes kolm korda päevas panevad (ja võivad sisse sattuda ka mõned need, kes ei süsti, fentanüüli näiteks ka suitsetatakse).

Kuna tegu on noorte venekeelsete meeste asjaga, siis Eesti poliitikute kõrvu fentanüül lihtsalt ei jõua.

Milline võiks olla sellisel juhul Tallinna süstijate osakaal? 4500? 4000? Milline võiks olla fentanüüli tarvitajate osakaal? 3500? 3000? Veel vähem? Ja kui eristada ühekordseid proovijaid ja igapäevaseid kasutajaid - lisaks kõik vahepealsed variandid -, kas siis hardcore kasutajaid on 2000? 1000? Veel vähem?

Mida peenemaks asja ajada, seda suuremaks läheb ka spekulatiivsuse aste. Üks on aga kindel: 6000 rasket fentanüülikut Tallinnas pole. Pole kunagi olnud. See pole ka olnud mingi eriti minimaalne ja konservatiivne hinnang. Tegelikkus on pigem kordades vähem.

Kõik eelnev ei tähenda, et fentanüül ei oleks probleem. Ta võib vabalt olla ka Tallinna kõige suurem sotsiaalprobleem. Isegi siis, kui kasutajaid on oluliselt vähem kui vahepeal numbreid pilluti, näitab kõrge narkosuremus selgemaltki veel kui ohtliku ainega tegu.

Mingis mõttes on arusaadav, miks fentanüüliprobleemi üle muretsejad tahavad seda suuremaks puhuda. Eesti poliitikas teema ju ei lenda. Minu isiklik selgitus sellele on lihtne. Kuna tegu on noorte venekeelsete meeste asjaga, siis Eesti poliitikute kõrvu fentanüül lihtsalt ei jõua.

Tegu pole tingimata pahatahtlikkusega. Poliitikud on inimesed ja ammutavad oma ühiskondlikku tunnetust sealt, kust teisedki: tuttavad, sõbrad, pereliikmed, oma valijaskond. Kui neis kohtades fentanüülijamasid pole, siis ei tule eestikeelsetele poliitikutele ka signaale olukorra tõsiduse kohta. Eesti poliitik lihtsalt ei kuule ega näe fentanüüli. (Täiesti omaette küsimus, miks Keskerakond, kellel peaks olema kõige parem tunnetus ja huvi venekeelse elanikonna muresid lahendada, on fentanüüliepideemia suhtes nii kurt olnud.)

Sellega võitlemiseks on aktivistid leiutanud erinevaid võtteid. Üks neist ongi fentanüülisüstijate arvu absurdselt suuruseks paisutamine. Ülaltoodud näited kuuluvad siia. Teine tavapärane meem on probleemi laiendamine kitsalt venekeelsete meeste teemast välja. Kümme aastat tagasi istusin Erika tänava süstlavahetuspunktis ja kuulsin töötajate suust, et „see ei ole ainult venelaste probleem“ ja „see ei ole ainult meeste probleem“. Arusaadav, tahetakse näidata, et tegu on hoopis laiapõhjalisema ühiskondliku teemaga, et oht võib varitseda siinsamas nurga taga, sinu enda peres, sinu enda lapsega, keegi pole kaitstud.

Üksikuid erandeid võib muidugi leida, aga üldine statistika näitab paraku viimase 10-15 aasta kohta ainult väikest demograafilist muutust. Süstijate vanus on tõusnud, aga muidu on enamus ikka venelased ja mehed ning pooled põhiharidusega. See kõik ei muuda probleemi kuidagi moodi vähem tähtsaks, aga täpsus faktides võiks olla ise üks oluline alus ka lahenduste leidmisel.