See on hea, sest näitab, et Eesti taevas patrullivad lennukid on päriselt valmis, mitte ei tee niisama näitemängu. On hea, et lennukid lendavad täielikus lahinguvarustuses, mitte õppemoonaga või üldse moonata. On hea, et piloodid ja lennukid on laskevalmis, mitte ei pea iga nupule vajutamise pärast läbima mingit poliitilist ja ametkondlikku käsuliini.

Tore on ka kuulata Vene poole kiunumist. Võivad ju osatada kui palju tahavad, aga nemadki näevad, et Eestis lendavad päris lahingulennukid, päris lahingumoonaga ja päris valmiduses. See kõik on ainult hea uudis.

Olgu, seekord lasti rakett välja kogemata ja pärast tuli otsida. Eks uurimine selgitab, kas tegu oli inimliku eksimuse või tehnilise rikkega, aga sellepärast ei maksa paanikasse minna. Tegijal juhtub. Tehnikal, igasugusel tehnikal juhtub ka. Meedia ja ka osade tipp-poliitikute õhin raketiintsidendi kajastamisel muutuski juba kohati kummaliseks, kompas paanikakülvamise piire.

Väga halb oleks aga see, kui väikese viperuse järel tehakse valesid järeldusi. Kui selle juhtumi järel karmistataks Eesti taevas lendamise reegleid. Keelataks või piirataks lahingumoonaga lendamist. Keelataks või piirataks, kuidas ja kuskohas võib lennata. Leiutataks mingisuguseid uusi määrustikke ja käske, kuidas ja millal üldse võib lahingmoona tiivade alla kruvida või nendega õhtu tõusta.

Praegu on lahingulennukitel Eestis väga mõnus lennata ja pilootidel treenida. Kesk- ja Lääne-Euroopas on see tihti nii keeruline, et takistab väljaõpet ja valmisolekut. Siiani on meie suhteline lendamisvabadus olnud ka üheks argumendiks, millega oleme lahingulennukeid meelitanud. See peab nii jääma. Aga endiselt kõige peamine: lahinguvalmiduses lahingrakettidega lahinglennukid on hea uudis Eestile, halb uudis Venemaale. Hispaania lennukiga juhtunu kinnitas selle üle.