Hea Toivo! Küsisid minult nõu, kuidas saaksid kõik Eesti inimesed haigeks jäädes parimat võimalikku ravi. Oma kirjas viitasid küll vaid viiele patsiendile, kuid usun, et pidasid ikka silmas meid kõiki.

Vähk on hirmus. Ka minu pere ei ole sellest puutumata jäänud. Kui lähedane inimene on raskelt haige, oleme valmis tegema ükskõik mida, et teda ravida. Mõistagi kõlavad sellistel puhkudel riigipoolsed argumendid kulutõhususest südametuna.

Mõistagi ei lohuta ka teadmine, et suutsime eelmisel aastal ühisest rahakotist ravida 49 000 vähihaiget, makstes muuhulgas nende ravimitele ligi 40 miljonit eurot. Või et suudame iga aastaga tasuda aina nüüdisaegsema – ja paraku kallima – ravi eest, näiteks kasvajaliste haiguste uute ravivõimaluste eest melanoomi, rinnakasvaja, mitmete hematoloogiliste haiguste, kolorektaalkasvaja, munasarja kasvajate korral.

Ei peagi lohutama, sest muidugi ei tee me jätkuvasti riigina kõike, et vähihaigeid aidata. Oma järge ootavad uued vähiravimid, mille lisakulu on veel ligi 40 miljonit eurot aastas. Innovatsioon meditsiinis on erakordselt kiire ning uusi ravivõimalusi lisandub igapäevaselt. Üldjuhul on iga järgmine ravim natuke parem kui eelmine. Ja alati on ta kordades kallim.

Sa ei kujuta ette, kui valus on tervishoiu eest vastutava ministrina öelda, et teie haigusele on ravi, aga kahjuks ei ole riigil täna raha, et seda teile pakkuda. Seda öeldes küsin ma endalt sama küsimust, mida patsientki: „Mis riik see on, kes laseb inimesel surra?“

Paraku tead sama hästi kui mina, et oleme pagana vaene riik, kellele käivadki paljud asjad üle jõu. Olgem ausad, ravimimaailmas näeme iga aastaga aina enam, et uued ravimid käivad rikkamatelegi riikidele üle jõu. Globaalse ravimiäri kasumimarginaalid on kõrgemad kui pankadel ja naftatööstusel. Näiteks USA ravimihiiu Pfizeri kasumimarginaal oli 2013. aastal 42%! Ravimiäri on jõhker äri, kus teenitakse miljardeid, ning need, kes maksta ei suuda, jäetakse surema.

Toon sulle vaid ühe näite. Eelmisel aastal lisandus haigekassa soodusravimite nimekirja tõhus C-hepatiidi ravim, mille lisamine oli minu arvates ainuõige: tänu sellele sai terveks sadu inimesi, kes olid aastakümneid kroonilist maksatõbe põdenud. Paranemise protsent pea sada protsenti. Nad saatsid mulle tänukirju.

Ent see on sama ravim, mis tekitas mullu meie ühisele ravirahakotile 13 miljonit eurot ülekulu. See ravim on väga kallis, eriti pärast seda, kui ravimit arendanud firmalt patendi ära ostnud suurkorporatsioon lajatas häbitundeta ühtäkki mitu korda kõrgema hinna. Ajakirjandus küsis minult siis häälekalt, kes võtab vastutuse, et haigekassa nii palju miinusesse läks. Verd nõuti, Toivo, selle eest, et riik aitas haigeid. Sa vaikisid.

Olgem ausad, ravimimaailmas näeme iga aastaga aina enam, et uued ravimid käivad rikkamatelegi riikidele üle jõu.

Ma tahan nagu sinagi, et uued tõhusad ravimid oleksid kõigile Eesti patsientidele kättesaadavad. Aga ma tahan ka seda, et ravijärjekorrad oleksid lühemad, et inimeste omaosalus ei takistaks neil saada terviseteenust, et meedikutel oleks kasutada kõige tõhusamad ravivõimalused.

Selleks on vaja raha. Sa tead, et mul õnnestus ainsa ministrina viimase enam kui kümnendi jooksul saada tervishoiule lisavahendeid. Järk-järgult saame inimeste tervisesse panustada iga-aastaselt umbes sada miljonit eurot rohkem. See on oluline samm, millega saame lühendada järjekordi, aga hakata hüvitama ka uusi ravimeid. Ka neid, mis täna on kättesaadavad vaid tänu sinu fondile ning sellesse panustavatele suurepärastele Eesti ettevõtetele ja inimestele. Me võitleme sinuga sama võitlust.

See on võitlus meile aastate jooksul sisendatud müüdi vastu, et tervishoius on võimalik sama raha eest teha kordades rohkem. Et on võimalik pidevalt vähendada makse ja parandada tervishoiuteenuse kättesaadavust ja kvaliteeti. Ei ole.

Sa küsisid minult nõu. Järgmised Riigikogu valimised on 17 kuu pärast. Lepime kokku, et kuni järgmiste Riigikogu valimisteni võtad sa südameasjaks veenda oma lugejaid ning erakondi, et olukord, kus arst peab mõnikord ütlema, et „teie haigusele on ravi olemas, aga…“, on ebainimlik. Et solidaarne tervishoid on meiesuguses vaeses riigis ainumõeldav mudel. Et vananeva rahvastikuga ühiskond peab suunama tervishoiule rohkem maksuraha. Küsi näiteks, kas me oleme valmis panustama oma SKTst tervishoidu Euroopa Liidu keskmisel tasemel? See tähendaks täiendavalt ligi 600 miljonit aastas.

See ettepanek ei ole kaugeltki triviaalne. Vaatasin parlamendierakondade 2015. aasta valimisprogrammid üle. Lisaks sotsiaaldemokraatidele oli lisaraha teema ära märgitud vaid Keskerakonna programmis. Reformierakonna, IRLi, EKRE ja Vabaerakonna programmid kas ignoreerisid Haigekassa jätkusuutmatust või pakkusid lahendusena hoopis solidaarse ravikindlustussüsteemi lammutamist.

Toivo, teeme nii, et järgmistel valimistel oleks inimestel võimalik päriselt valida paremat tervishoidu. Mina luban, et sotsiaaldemokraadid on valmis selle eest ka järgmises valitsuses seisma. Lööme käed?