““Must alpinist” on mu esimene ja viimane mängufilm”
See lugu on, jah, isiklik. Film põhineb tõestisündinud lool, aga siia on tegelikult kokku kogutud episoode mitmest tõestisündinud loost. Ja kui veel isiklikumaks minna, siis on mul auvõlg ühe inimese ees, kes väärib meeleshoidmist ja kes on seetõttu selles filmis üks tegelane.
Minu jaoks oli selle filmi tegemisel veel üks mõte või eesmärk – nimelt anda kaasaelamisvõimalus nendele inimestele, kes Nõukogude ajal käisid matkamas. See oli üks suur kultuur, mis haaras kümneid tuhandeid inimesi – väga paljusid nende hulgast, kes Nõukogude Liidus kõrgharidust omandasid. Mujale me ju minna ei saanud ja matkamine suure Venemaa avarustes oli ainus võimalus seiklusjanu rahuldada ja adrenaliini tekitada. See on üks unustatud reisimise vorm, mida tänapäeval on raske isegi ette kujutada – sidevahendeid ei olnud ja ka täpsed kaardid puudusid, sest need olid ju salastatud. Olid küll olemas ka matkagrupid, mille liikumist ja kokkupanekut kontrolliti ametlikult, aga minu lugu on ühest nn mustast grupist, kes käis seiklemas omal käel.
Millal sul tekkis impulss, et tahaksid toona juhtunust filmi teha?
See oli väga selge kohe pärast nende sündmuste aset leidmist. Võib-olla on matkal juhtunu üks põhjusi, miks ma üldse filmikooli läksin. Siin on üks huvitav asi – muudkui toonitatakse, et see on debüüt. On jah, aga see on ühtlasi mu viimane mängufilm. Väga tõenäoliselt ma rohkem filme ei tee. Ma pole kunstnikunatuur, mul pole kunstilist maailmanägemist ja ma ei pea ka ennast mingiks režissööriks. Proovisin lihtsalt selle ühe loo filmivormi valada.
Aga dokumentaalfilme oled sa ju varemgi teinud ja Eesti mõistes üsna edukaid? Kas neid sa ikka teed edasi?
Võib-olla. Ma ei tahaks lubadusi anda.
Kui raskelt sul “Musta alpinisti” stsenaarium sündis? Oli sul peas sellest filmist väga selge visioon olemas, kui sa kirjutama hakkasid?
Protsess oli tegelikult pikaajaline. Kunstiline mõõde on selles filmis ju väiksem kui tavalises arthouse’is, ta on ju lookeskne film. Imelik, et ta üldse rahastuse sai. “Must alpinist” on äärmiselt väikse eelarvega tehtud üsna suur film ja ma ei tea, kuidas meil see õnnestus. Ma ei tahtnud seda stsenaariumi ise kirjutada ja mitu aastat otsisime ja pakkusime kirjutajatele, aga teised tahtsid kirjutada oma lugu. Lõpuks jäigi nii, et täielik amatöör ehk siis mina ise kirjutasin selle stsenaariumi ja seetõttu on seal ka dramaturgilisi nõrkusi, mul pole ju kogemust. Teiste nägemused aga keerasid minu visiooni pea peale – nad tahtsid liiga kaugele minna reaalsusest – tuua sisse zombie’sid või ühe stsenaristi nägemuses hakkasid näiteks puude lõhkumise käigus puud karjuma. Ma ei saanud neid liialdusi alla neelata. Ma ei tahtnud seda stsenaariumi ise kirjutada, aga muud ei jäänud üle!
Aga lavastada tahtsid ise?
Minu algne visioon oli selline, et leiaks veel ühe inimese, kes oleks suuremate kogemustega, ja teeks koos. Aga see ka ei tulnud välja.
Nii et ikkagi lõpuks kujunes asjast one-man show?
Jah.
Kuidas sul kui varem dokumentaale teinud inimesel professionaalsete näitlejatega platsil töötamine läks?
See oli üsna raske katsumus, sest suure filmigrupi töö loogika, tehnilised detailid ja logistika kipuvad ajuti matma enda alla seda, mida me tegelikult tegema peaksime. Võib-olla on see liiga aus vastus. Ma ei tundnud ennast platsil näitlejatega töötades ebakindlalt – ma teadsin, mida ma tahan, aga kohati ma seda ei saavutanud.
Ka te Eestis ka midagi filmisite või võtsite kõik üles väljaspool Eestit?
Räägime natuke ka sinu igapäevatööst. Sa töötad juba aastaid kommertstelevisioonis, kus oled olnud nii režissöör, programmijuht kui ka saatejuht.
Mind on küll nimetatud dokumentalistiks, aga tegelikult olen ma teledokumentalist. Mind huvitab konkreetselt see, et mõni dokk, mida ma olen teinud, läheks teles inimestele peale. Mind huvitab reiting, päriselt ka. Olen teles töötanud režissöörina, olnud programmijuht ja teinud kõikvõimalikke muid asju, teinud terve rea edukaid ja vaadatavaid dokusaateid. Lisaks olen töötanud veel saatejuhina jne. Kust saab Eesti vabariigis inimene raha? Televisioonist, mitte filme tehes. Teletöö on andnud mulle majandusliku sõltumatuse, tänu sellele olen saanud kaks aastat filmi teha, nii et ma pole tööl käinud. Teles käivad asjad lihtsamalt, teles töötatakse efektiivsemalt.
Nii et suurt mängufilmi tehes oli teletöö kogemus segav faktor või oli sellest kasu?
Ma töötasin enne telesse tööle minekut pikalt monteerijana. Julgen öelda, et monteerimise koha pealt on mul loomulik, kaasasündinud anne. Ma tunnetan asju, oskan seda teha. Montaaž on minu jaoks midagi geneetilist – oskan seda intuitiivselt, ilma et ma oleks seda kuidagi eraldi õppinud. Montaaži kogemusest oli mul kasu küll filmi tehes. Filmi ma monteerisin ka enamalt jaolt ise, Tambet Tasuja siis käis pärast üle ja silus mu tööd.
Eestis on “Musta alpinisti” sihtgrupp nii noored, kes vaatavad seda kui põnevikku omavanustest, kui nõukogudeaegsed noored, kelle jaoks mängib filmi vaadates olulist rolli nostalgia. Aga millele võiksid seda filmi vaadates tähelepanu pöörata inimesed väljastpoolt Eestit, mis on n-ö rahvusvaheline müügiargument?
Ma ei tea. Meil on suhteliselt tundmatud näitlejad. Ka teema pole üldrahvalik. Ka Burjaatia põlisrahvas ja kultuur pole teema, millega me sügavuti tegeleksime. Pigem on see õudussugemetega müsteerium ühest väikesest inimgrupist ja sellest, mis nendega juhtub.
Välismaa kinoinimesed võiks vaadata ja imestada selle filmi üliväikest eelarvet ja siis seda tulemust.
Intervjuu pikemat ingliskeelset versiooni saab lugeda veebiajakirjast Estonian Film.
