Autor Piret Kärm on prantsuse keele õpetaja ja tõlk. Foto: Vallo Kruuser

See teema on viimasel ajal ulatuslikku kajastamist leidnud ning sellele on jõuliselt vastu astunud lapsevanemad ja vilistlased, kelle pöördumisele andsid esimese kahe päevaga allkirja 600 inimest.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlasena, endise õpetaja ja lapsevanemana julgen väita, et kogu Gustav Adolfi Gümnaasiumi laienemisega seotud arutelu käigus on siiani selgusetuks jäänud mõned põhimõttelised seigad.

Kõigepealt paluks kooli juhtkonnalt ja eelkõige linnavalitsuselt vastust paarile väga konkreetsele küsimusele.

Miks on Tallinna linn viimaste aastate jooksul just Gustav Adolfi Gümnaasiumisse järjest esimesi klasse juurde määranud? Kus oleks võimalik tutvuda nende otsuste dokumenteeritud ajalooga?

Mida on kooli direktor teinud selleks, et sellele määramisele piir panna? Üleskutsed vanematele ning vilistlastele ja jutud Keskerakonna-poolsest tagakiusamisesest johtuvalt direktori poliitilisest meelsusest ei ole enam usutavad, sest nüüdseks on see olukord teisenenud sõbralikuks koostööks hiigelkooli moodustamisel?

Miks peab GAG ruumikitsikuse lahendama läbi uue suure maja? Kui linn lõpetaks täiendavate klasside määramise, kui võimlamaja remondi lõppedes tulevad kasutusse sealsed klassiruumid, siis jääb ainsaks põhjenduseks raha – mida suurem, seda rohkem pearaha ja seda suurem ka direktori palk. Kuidas raha teisendada millekski õppetööd edendavaks? Kas ikka suudetakse vastu seista kiusatusele korraldada veel mõni kontsertturnee või soetada monsterpiano?

Vastavalt millistele kooli finantsilist poolt puudutavatele arvutustele ei ole 1000 õpilasega koolis võimalik tagada kvaliteetset õpet? Millised on konkreetsed arvutused, mis on väite taga, et suurema õpilaste arvu ja suurema rahakoti puhul on võimalus õpetajatele paremat palka maksta nagu kohtumisel kooli direktori ja hr. Kõlvartiga väideti?

Miks tuldi laienemise plaaniga välja juunikuus, mil oli ette arvata, et elavat arutelu ei järgne ning ajutiselt sumbub see teema suvekuudesse? Sama skeem tuleb meelde, kui sooviti laieneda Liivalaia kooli arvelt (teema ilmus avalikkuse ette jõulude ja uue aasta vahelisel ajal). Seega tundub ajastus selgelt taotluslik.

Sügisesel direktori ja hr. Kõlvarti kohtumisel koolis öeldi selgelt välja, et see teema on lukus ja otsused lõplikud. Kaasavaks teema käsitlemiseks seda kuidagi nimetada ei saa.

Koolis on võimekaid õpetajaid ja õppejuhte, kelle najal kooli sisuline pool on püsti püsinud, kuid ka nende käed jäävad lühikeseks probleemide nõiaringist väljapääsu leidmiseks

Mida seoses suurenemisega võidavad lapsed? Muutunud keskkond, muutunud traditsioonid (aktus Ingliõues ja tagasi Kalamajja klassijuhatajatundi?), suurem õpilaste arv – suurem anonüümsus, võimla puudumine jne. Võiduvõimalused tunduvad pea olematud.

Millised saavad olema tulevase mammutkooli vastuvõtutingimused? Kohtumisel direktori ja hr. Kõlvartiga öeldi, et ei ole veel sugugi selge, mis alustel valikuid tegema hakatakse. Võib-olla loosiga. Viimased 50 aastat on GAGs olnud ja on ka praegu veel prantsuse keele süvaõppe klassid, kuhu vastuvõtmiseks on katsed vajalikud, sest süvaõppega kaasneb suurem koormus ja lapsed peavad olema kooliküpsed, et sellist koormust taluda.

Mis keeleklassi puutub, siis katseid enam ei tule, teises klassis antakse neile, kes soovivad seda keelt õppida, võimalus katsetada. Muidugi, kui keegi üldse soovib. Jõuame tagasi viie aasta tagusesse aega, mil taheti prantsuse keele süvaõpe ära kaotada.

Kvaliteetset õpet nendes tingimustes tagada tundub lausa ilmvõimatu. Koolis on võimekaid õpetajaid ja õppejuhte, kelle najal kooli sisuline pool on püsti püsinud, kuid ka nende käed jäävad lühikeseks probleemide nõiaringist väljapääsu leidmiseks – klassid on ebaühtlased, õpetaja peab korrale kutsuma neid, kellele õppetöö korda ei lähe, unarusse jäävad need, kes oleksid suutelised rohkemaks, andekate laste vanemad ei ole rahul ja ei too enam oma lapsi sellesse kooli ja lõpuks leiab ka see hea õpetaja, et ta ei pea sellises õhkkonnas ja tingimustes vastu ning leiab endale koha mõnest teisest hariduasutusest.

Olles esitanud need mitmed küsimused, tooksin siia juurde ka mõned vastused ja selgitused, miks ma laienemise plaaniga kuidagi nõustuda ei saa ning miks ei ole tegemist lihtsalt põhimõttelise vastuseisuga kõigele uuele (miks peaks tahtma oma energiat millegi negatiivse peale raisata, hoopis toredam oleks ju millegi positiivse eest võidelda ja kas pelgalt laienemist saaks nimetada uuenduseks, pedagoogilist ja sisulist analüüsi sellele ei ole kuskilt näha ega kuulda olnud).

Kõigepealt kooli- ja linnajuhtide väited, et tulevases hiigelkoolis säilivad GAG traditsioonid ja kooli vaim. Julgen väita, et sellises kuue paralleeliga koolis ei ole võimalik elus hoida traditsioone ja identiteeti sellisel moel nagu siiani. Eelmisel aastal lõpetanud prantsuse keele klassi näite varal on lihtne kirjeldada, kuidas kooli ajalugu, kooli seinad ja traditsioonid nende kasvatamisele ja harimisele kaasa aitasid. Näidendid kooli ajaloost, jõulupeod väikeste maja aulas koos vanematega, kooliaasta lõpupeod kooli aias, ikka koos vanematega. Selliste pidude korraldamiseks algastmes läheks tulevikus vaja 6 x 4 õhtut, jõulupidudega tuleks alustada novembrist. Samas on see eluliselt tähtis klassi vaimsuse ja identiteedi kujundamisel ning ka vanemate jõuliseks kaasamiseks klassi ja kooli ellu.

Meie kõigi tähtsündmusteks kooliteel on 1. septembrid, eriti see kõige esimene, kus sa abituriendi käekõrval aulasse või Ingliõue sammud ja seal koolimütsi ja aabitsa kätte saad. Teine kõige tähtsam hetk on lõpuaktus. Olles mitmete viimaste aastate jooksul nendel aktustel kohal olnud, julgen väita, et nad on väga palju kaotanud oma pidulikkusest ja südamlikkusest ning muutunud lohisevalt pikaks. Nelja paralleeliga gümnaasium on juba praegu hiiglaslik moodustis, kus lennu kui sellise identiteedi kujundamine on väga keeruline.

Pöörduksin ka mulle tähtsa Kalamaja inimeste poole. Armsad lapsevanemad, mõelge üks samm kaugemale eksalteeritud tõdemusest „Mul on nii hea meel, et mu laps õpib Gustav Adolfi Gümnaasiumis!“.

Kas me nimetame elitaarseks põhimõtete omamist, soovi panustada rohkem ja saada pakutavast haridusest maksimumi?

Miks te peaksite tahtma, et teie lapsed õpiksid selles hiiglaslikus kombinaatkoolis, kui sellele on olemas selge alternatiiv – juba olemasolev kool ehk väga tubli ja tunduvalt inimlikema mõõtmetega Kalamaja Põhikool? Miks ei suunata vahendeid selle, samuti ajaloolise kooli toetamisse, miks ei kaaluta võimalust selle kooli ja Vana-Kalamaja hoone baasil uue kooli loomiseks?

Eesti haridusele üldisemas plaanis ei ole kasulik, kui üks koolijuht „tõmbab endale ära kõik parimad õpetajad ja õpilased“ (tsitaat härra direktorilt). Kas keegi on uurinud, kuidas see Kalamaja Põhikooli mõjutama saaks ning kust kõik need õpetajad leitakse?

Vastuseks neile, kes süüdistavad GAG vilistlasi elitaarsuses ning rikaste ja ilusate huvide eest seismises.

Nimetada seda kooli eliitkooliks on lühinägelik ja sisutühi. Johtuvalt ajaloost, traditsioonidest ning läbi põlvkondade edasi kantud väärtustest on see kool olnud akadeemilise suunitlusega, õppimisele orienteeritud kool. Kas me nimetame elitaarseks põhimõtete omamist, soovi panustada rohkem ja saada pakutavast haridusest maksimumi? Öelgem pigem, et see kool kuulub Eesti koolide eliiti. Eesti on tõeliselt demokraatlik riik, kus meil kõigil on võrdsed võimalused juurdepääsul kvaliteetsele haridusele, tingimusel, et me seda soovime ja selle nimel ka pingutame. Vahetegemine tuuakse sisse pigem linnavalitsuse poolt kohaldatava piirkonnaklasside süsteemiga.

Lõpetuseks.

Mõni aeg tagasi ütles minu eelmisel aastal GAG lõpetanud laps kurvalt: „Mina oma last sellesse kooli ei pane.“ Veel 12 aastat tagasi, enne 1. klassi katsetele minemist, teatas ta väga kindlalt, et tema alustab kooliteed just Gustav Adolfi Gümnaasiumis, sest see on Eesti kõige vanem kool, mis asub vanalinnas ja kus õpetatakse prantsuse keelt ning sest seal on õppinud tema ema. Ma oleksin südamest soovinud, et mu lapselapsed kunagi samamoodi mõtleksid...