Kuulasin ajalehe The Guardian koduleheküljelt helisalvestust ebaseaduslikult USA ja Mehhiko piiri ületanud perekondadest eraldatud laste kogumiskeskusest. Laste nutt ja hala lõikasid südamesse. “Issi, issi, kus mu issi on? Tahan issit!” nuuksus umbes kuueaastase poisi hääl. Väike tüdruk küsis kartlikult-lootusrikkalt: “Helistage palun mu tädile! Ja las emme tuleb mulle järgi, et saaksime koju minna...” Taustaks laste nuttu, hüsteerilist ulumist, nuukseid. Kõige hullem, et issit ei tule ja emmet ka mitte, et koju minna. Väike inimene jääb oma kohutava murega üksi ei tea kui kauaks veel.

See lõikas südamesse nii nagu väikeste laste isale selline asi südamesse lõikab - väga valusalt. Kui päevast päeva näed laste rõõme ja ka muresid, siis elad nendega ühes rütmis ja tunnetad sama, mis nemadki. Püüdsin ette kujutada tuhandeid eri vanuses oma peredest eraldatud lapsi traatvõrega eraldatud ruumides, immigratsiooniametnike hoole all – ja ei suutnud seda pisarate merd, lootusetust ja pisikeste inimeste muret endale ette kujutada.

Ilmne ja karjuv ülekohus.

Pidasin Donald Trumpi hoolimata tema paljudest vigadest siiski pigem positiivseks katalüsaatoriks, mis maailma kivistunud rutiinidest välja raputab. Aga laste vanematest eraldamise avalik kaitsmine... see ei ole vastuvõetav.

Aga mida mina saaksin siis teha? Mõtlesin kõigepealt, et lükkan avalikult tagasi Ameerika Ühendriikide saatkonna poolt saadetud kutse osaleda 4. juuli Ameerika iseseisvuspäeva pidulikul tähistamisel saadiku residentsis. No pole vist mõtet seda numbrit esitada, sest ma pole nagunii seal juba aastaid käinud, kuigi kutseid nad siiani saadavad. (Aga seekord jätan küll minemata just protesti märgiks.) Samas jõudsin mõttele, et ehk olen ise silmakirjalik. Kui jutt käib Aafrika paadipõgenikest, kes Euroopasse pürgivad, siis pooldan ranget süsteemi. Et probleemid tuleb lahendada juba Aafrika pinnal ning mitte lasta inimkaubitsejatel oma äri ajada, sundides Euroopa Liidu piiririike merele saadetud ja lekkima pandud paate päästma, kus muidugi mehed, naised ja lapsed pardal. Siis tuli meelde kurikuulus Kölni uusaastapidu, kus noorte meesimmigrantide mass käperdas ja ahistas aastavahetuse peoks väljakule tulnud naisi, linnavõimud valetasid, et midagi hullu ei juhtunud ja ajakirjandus vaikis nagu kult rukkis... Aumõrvad, šariaadiseadused, tüdrukute suguelundite lõikamine... Oeh, moraalne kompass keerleb nagu vurr, aga kindlat suunda ei näita.

Mehhiko tundub ikka kuidagi helge paigana. Hea toit, sõbralikud inimesed, ikkagi kristlased ju, sarnased väärtused ja mõistetav, ehkki eksootiline kultuur. Paljud ebaseaduslikult Mehhikost USAsse pürgijad on tegelikult pärit Kesk-Ameerika diktatuuririikidest. Milliseid jubedusi sealsed diktaatorid või narkogängid inimeste kallal korda saadavad pole meilegi saladus. Ja küllap on ka seal oma inimsmugeldajad, kes õnnetuid, kuid lootusrikkaid inimesi raha eest parema elu poole lootsivad. Kuni need piiril vahele lendavad ja lastest ilma jäävad.

Algul mõtlesin, et Ühendriikide piiril laste eraldamine vanematest on vaid nö humanitaarne abinõu, sest lapsi ei tohi ju vanematega koos vanglasse paigutada. Aga siis sain kohe aru, et asi on palju hullem - see on ka väga tõhus profülaktiline hirmutamisvahend järgnevatele immigrantidele. Sest milline isa või ema tahaks minna riskile, et võib oma lastest ilma jääda? Stalini vääriline tegu.

Jah, väga kurb lugu. Pidasin Donald Trumpi hoolimata tema paljudest vigadest siiski pigem positiivseks katalüsaatoriks, mis maailma kivistunud rutiinidest välja raputab. Aga laste vanematest eraldamise avalik kaitsmine... see ei ole vastuvõetav.

Ega minagi ei tea, mida teha. Aga helilõigus kuuldud laste nutt ja kaebused kõlavad ikka kõrvus.