Eelmise nädala esmaspäevast peab Viru vanglas näljastreiki Ahliman Zeinalov. Avalikkus teadis teda Tallinnas mahlaste portsjonite poolest tuntud šašlõkirestoranide Šeš-Beš, Kiš-Miš ja Bakuu peremehena, kuid politsei allilmategelasena.

Alates detsembrist 2007 ehk juba peaaegu üheksa aastat istub Zeinalov trellide taga. Kohus mõistis ta 14 ja poole aastaks vangi narkoäri rahastamise eest. Lisaks peab ta maksma riigile 736 000 eurot, mida peeti keelatud narkoäri tuluks.

Täna 37. sünnipäeva „tähistav“ Zeinalov tarvitab näljastreigi ajal üksnes vedelikku – ta pole söönud juba kaheksa päeva.

Tema kaitsja, vandeadvokaat Kelli Ristali sõnul muutus mees nälgimise tõttu pühapäevaks nii nõrgaks, et kambrikaaslane kutsus vangla meditsiinitöötaja. Too lasi Zeinalovile manustada glükoosi.

Zeinalov hoiatas septembri alguses Eesti riigi tippjuhte, et tal on kavas ette võtta tähtajatu näljastreik, kui riik jätkab tema palvetele vilistamist. „Olen edastanud kümneid kaebusi, kuid tagasi sain vaid mõned pealiskaudsed vastused,“ teatas ta.

Ta heitis riigijuhtidele ette tõtlikku ja tormilist reageerimist isegi väikseimatele puudustele Venemaal, Aserbaidžaanis, Valgevenes, Usbekistanis ja teistes riikides, samas kui Eestis toimuv inimeste jagamine sortidesse ja diskrimineerimisele usu, rahvuse ning keele järgi neid ei huvita.

Zeinalov adresseeris kirja Riigikohtule, president Toomas Hendrik Ilvesele, Riigikogu esimehele Eiki Nestorile, peaminister Taavi Rõivasele, siseminister Hanno Pevkurile, justiitsminister Urmas Reinsalule, õiguskantsler Ülle Madisele ja tol ajal veel välisministri ametit pidanud Marina Kaljurannale.

Just Zeinalov sai mullu detsembris esimese Eesti vangina õiguse ÜRO inimõiguste komitees. Komitee leidis, et Eesti riik rikkus tema puhul kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti punkti, mis ütleb, et igaühel on õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abiga. Eesti riik takistas Zeinalovil kohtuprotsessi ajal tarvitamast Aserbaidžaani advokaadi Javanashir ­Suleymanovi teenuseid.

ÜRO komitee tegi Eesti riigile ettepaneku pakkuda 180 päeva jooksul Zeinalovile välja kompensatsioon tema õiguste rikkumise eest, sest kinni istutud aastaid enam millegagi olematuks ei tee.

Zeinalovi vanemad tegid saatusliku vea, kui palkasid poega kaitsma värvika käitumisega Suleymanovi. Piltlikult öeldes visati ta Eesti kohtust välja. Tema asemel sai Zeinalov riikliku kaitse korras enda esindajaks Owe Ladwa, kes heideti hiljem advokatuurist välja, sest jättis oma kliendid vajaliku kaitseta.

ÜRO poole pöördumine oli Eesti võimude jaoks midagi täiesti uut. Siinne süsteem pole sellise variandiga arvestanud.

Näiteks ei võtnud Riigikohus arutusele samuti Zeinalovit kaitsva vandeadvokaadi Sven Sillari taotlust tema kliendi asjad uuesti üle vaadata. Seda põhjusel, et teistmismenetlust saab küll alustada Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendi puhul, aga mitte ÜRO vastava komitee otsuse alusel.

Zeinalovi teine kaitsja Kelli Ristal pöördus aprillis ühiskirjaga kolme ministeeriumi poole, et alustada kõnelusi mehe ennetähtaegse vabastamise toetamiseks, elamisloa taastamiseks ning lisakaristusena määratud varalise karistuse sissenõudmisest loobumiseks. Zeinalov leidis, et see oleks talle piisav kompensatsioon selle eest, et kohtupidamine tema suhtes ei olnud aus ja õiglane.

Justiitsminister ­Reinsalu teatas seepeale, et tema käed olla liiga lühikesed. Kinnipeetu ennetähtaegne vabastamine ja sadade tuhandete eurode nõudmisest loobumine pole ministri pädevuses, vaid see käib kohtu kaudu.

Ka välisministeeriumi asekantsler Annely Kolk teatas, et ministeerium „ei saa sekkuda kohtumenetlusse, mille osaline ta ei ole“.

Vandeadvokaat Ristali hinnangul on vastused kummalised, sest just täitevõim on see, kes otsustab isikule elamisloa andmise, mitte kohus. Ennetähtaegse vabastamise otsustab küll kohus, kuid otsuse tegemisel tugineb kohus muuhulgas täitevõimu esindaja (prokuratuuri) arvamusele, seda viimast üksnes palutigi.

ÜRO reeglite kohaselt pidi komitee otsuse suhtes seisukoha kujundama ka Eesti valitsus. Kui ajakirjanikud selle vastu juunis huvi tundsid, teatas välisministeerium, et ei avalikusta ÜROle saadetud vastuse sisu.

Tegemist oli kahe lehekülje pikkuse kirjaga, mis ütles, et ÜRO komitee otsus on asjaomastele asutustele edastatud, eesti keelde tõlgitud ja välisministeeriumi veebiküljele üles riputatud. Kui Zeinalov ja tema kaitsjad tahavad, võivad nad sellega ka kohtutes vehkida ja õigust nõuda, aga kas seda ka arvesse võetakse, pole üldse kindel.

„Valitsus leiab, et eelnimetatud meetmed koos komitee seisukohtadega kujutavad endast piisavat hüvitust tuvastatud rikkumiste eest,“ ütleb ÜROsse saadetud paber.

Ehk sisuliselt saatis valitsus Zeinalovi kuu peale.

Zeinalov saabus Eestisse 1986. aastal seitsmeaastase poisina. Tema kodukohas Mägi-Karabahhias algas sõda ja pere põgenes lahingute eest. Lapsed jagati sugulaste vahel ja nii sattuski väike Ahliman Tallinna. Ajutine kodu muutus tema puhul alaliseks.

Ta abiellus, sai tütre isaks. Rajas kolm söögikohta, unistas Aserbaidžaani kultuurikeskuse loomisest Tallinnasse.

Zeinalov harjutas juba poisieast peale Avo Põhjala juures judot.

„Sõprade nimel võis ta panna ka hulljulgelt ja mõtlematult oma elu ohtu,“ ütleb advokaat Ristal. „Sekeldustesse on ta sattunud oma rumalustest, mitte ettekavatsetult kuritegelikult käitudes.“

Politsei pidas Zeinalovit ehk Alikut siinsete aserbaidžaani kurjategijate üheks ninameheks. Vähemalt paaril korral üritati teda tappa. Ühel korral tulistas teda püstolist mees, kelle politsei hiljem Tallinna Sadamas sõelapõhjaks lasi. Teisel korral ei läinud õnneks granaadirünnak, mis toimus Zeinalovi kodumaja juures Kalamajas.

Politseil polnud võtta ühtegi tõsist süütegu, mille eest saanuks Zeinalovit kinni võtta. Kuni järsku ilmus lagedale tulirelvade salakaubaveoga vahele jäänud ja mitu korda narkoäris osalemise eest karistada saanud Margo Mittal. Talle meenus järsku, et Zeinalov tellis ja rahastas 2005. aastal nelja uimastivedu Hollandist Eestisse. Nende käigus toodud siia 6 kilo marihuaanat ja 120 kilo hašišit. Kaaskurjategijad hüüdnud Zeinalovit töökoha tõttu Šašlõkiks.

Zeinalov väitis, et see jutt on jamps. Sel ajal, kui ta olevat Šeš-Bešis uimastite ostu raha üle andnud, ei viibinud ta Eestiski, vaid külastas Aserbaidžaanis sugulasi.

Zeinalov tuli kohtus välja versiooniga, et temavastane afäär võib olla seotud allilmajuhi Kalev Kurega. Et Kurg oli Mittalile võlgu, Mittal palus rahaasjadse klaarimiseks appi Zeinalovi ja kui sellest midagi välja ei tulnud, hakkas Mittal kahtlustama Kure ja Zeinalovi kokkumängu.

Lõpuks lasti Kurg maha, Zeinalov sattus aga kohtu alla.

Kohus ei uskunud Zeinalovi süütust, vaid saatis ta 14,5 aastaks vangi. Nüüd ähvardab meest veel kahe aasta ja üheksa kuu pikkune lisavangistus, sest tal on 736 000 euro suurusest rahalisest karistusest maksmata veel 517 000 eurot.

Kohtuotsus jätab mulje, et Zeinalov oli väga jõukas mees. Tema ametlikud tulud polnud parimate killast, kuid mitteametlikud tulud vägagi kopsakad. Kohtus kasutatud raamatupidamisekspertiisi kohaselt teenis ta 2005. aastal mustalt ehk sai teadmata allikast tulu 294 000 eurot, 2006. aastal 278 000 eurot ja 2007. aastal, mil ta detsembris kinni võeti, 104 000 eurot. Zeinalovile kuulus mitu kinnistut ja ta sõitis ringi 7. seeria BMWga.

Zeinalov väitis, et raha sai ta kihluse, pärandi ja pulmakingituste kaudu. Prokuratuuri meelest see jutt ei klappinud. Kuigi mees kinnitas, et teda abistasid sugulased, saatis ta hoopis ise suure summa Aserbaidžaani ning toetas ka vanglas viibinud sugulast.

Kohtuotsuse järel selgus, et sadu tuhandeid pole kusagilt võtta. Kohtutäitur müüs Zeinalovi vara kohtuotsuse katteks maha. Kaubaks läks kõik peale restorane pidanud osaühingu osakute.

Müügist laekus vaid veidi üle 100 000 euro. Ka mehe õde ja vanemad kraapisid raha kokku, kuid tänavu veebruariks oli riik saanud vaid 239 000 eurot.

Veel ühe hoobina tühistati mehe elamisluba. Politsei- ja piirivalveamet pole uut välja andnud. Mitteametlik poliitika näeb ette, et kurjategijad võiks Eestist välja saata.

Zeinalov on juba pool karistusest ära istunud ja saaks taotleda vabastamist elektroonilise jalavõru kandmisega. Kuid seda võib takistada asjaolu, et tal puudub elamisluba.

Pole mingi ime, et see mees näljastreigi ette võttis.