Ruja: Jaanus Nõgisto vabaduse muusika

Ruja plaadikogumik "Põhi, lõuna, ida, lääs" on Jaanus Nõgisto muusikalise vabaduse monument.

Ansambel Ruja eesmärgiks näib olevat muusikaliselt domineerida terve 2017. aasta jooksul. Arvestades väiteid a la ""Ruja" ei saa kunagi kokku tulla!" on saavutus tähelepanuväärne. Aasta lõpebki Ruja duubelvinüülplaadi esitlusega Telliskivi loomekvartali Vabal Laval. Kunagi pidid bändid sõltuma üleliidulise heliplaadifirma Meloodia suvast, nüüd võib igaüks oma vinüüli üllitada, olgu vanade või uute lugudega.

1978. aastal oligi Rujal plaanis vinüül välja anda, kuid järgmisel aastal kärpisid Moskva muusikabürokraadid selle nelja lauluga EPks, mis ilmus alles 1980. aastal. Nelikümmend aastat hiljem on plaadi algne materjal taastatud ja tervikuna vinüülile jõudnud. Tore, et see nii on, aga see ei ole üllatav. Muusikalise dokumendina oluline, aga mitte üllatav.

Üllatuse pakub hoopis duubelvinüüli teine plaat. Esmalt sellega, et see on valgest materjalist, mis näeb väga cool välja. Teiseks sellega, et plaadi esimesel poolel on Ruja kontsertsalvestused 1976. ja 1978. aastast ja teisel poolel valik pealkirjaga "Paralleelmaailmad" - üks Erkki-Sven Tüüri pala, kolm lugu Noorsooteatri lavastusest "Johnny" (muusika autorid Jaanust Nõgisto, Margus Kappel, Olav Ehala, libreto Mati Unt ja Kalju Komissarov) ja üks proovisalvestus 1979. aastast.

Kontsertsalvestus on väga rokkiv ja näitab, et Ruja oli juba nelikümmend aastat tagasi laval tihe ja kompaktne bänd. Kõik toimib, midagi ei logise, mõju on intensiivne. (Tagantjärele torkab silma briti ansamblite Jethro Tull ja Yes tuntav muusikaline mõju Rujale.) Vanadest bändidest tasubki kuulata nende kontsertsalvestusi, siis saab aru, kuidas nad tegelikult tollal mõjusid. Ruja esines live-bändina Noorsooteatri rokkmuusikalis "Johnny" (libreto Mati Unt ja Kalju Komissarov) ja see oli nii mälu kui muusika järgi üsna rokkiv. Ehk vääriks kasvõi muusikalise kurioosumina ühekordse projekti kujul taastamist?

Duubliga kaasas olev CD plaat on ka põnev. Sellel on neljakümneminutiline Ruja (ja Eesti Raadio) legendaarse helirežissööri Mati Braueri (1945-2015) koostatud ja tema poolt stuudios sisse loetud akadeemiline muusikaline analüüs Ruja lauludest koos helinäidetega. Ühest küljest väga põhjalik, teisest küljest pentsik näitlik materjal selle kohta, kui keeruliste võtetega pidi rokkmuusikat nõukogude ajal võimudele sobivaks tegema, demonstreerides, et ka "karvased" kasutavad samu muusikalisi võtteid, mida õpitakse konservatooriumis. See oli mingit sorti (ehkki tegelikkuses jõuetu) sõnamaagia, mis pidi muusikuid kaitsma. Veidi on seal ka muusikute omavahelise vestluse juppe stuudios, mis demonstreerivad vaid seda, et sisse lülitatud mikrofoni ees suudavad vähesed väärikalt iseendaks jääda. Ning CD peal on veel üks ports "Johnny" laule, korralikult salvestatud ja sisse mängitud. Nende hulgas eesti laulu kullafondi kuuluv Olav Ehala "Laul surnud linnust" August Sanga sõnadele.

Kolmele plaadile paigutatud muusikaline materjal on üsna laialivalguv, erineva tasemega ja ajalukku on jäänud seal vaid mõned lood. Ometi on neil üks väga selge tunnusjoon - see on Jaanus Nõgisto muusikalise vabaduse monument. Nendes kompositsioonides, lauludes ja salvestustes on Jaanus Nõgisto muusikuna iseseisev ja sõltumatu, väljendades seda, mida tema just nimelt tema ise tunneb. Vaba survest, vaba kompromissist, vaba mingit teisest (muusikalisest) mõjuväljast. See ilus vabadus ongi selle kogumiku kõige suurem väärtus.