Jah, ma tegin vea. Ajasin mõned inimesed närvi. Mõned said kõhutäie naerda.

Tegin nimelt viimases Ekspressis ettepaneku, et uimastite vastases võitluses võiks kasutada samamoodi popstaaride üleskutseid nagu kärakavastases võitluses. „Oktoobris narkotsi ei tarvita!“

Panin oma loos ühte patta nn ravikanepi ja fentanüüli.

Tegin seda teadlikult, sest nad mõlemad on narkootilised ained.

Samamoodi mahuvad alkohoolsete jookide mõiste alla kange õlu, mida mehed põõsa all peesitades libistavad, ja salaviin, mida nad hõlma alt hangivad; aga ka punavein, mida pereema coq au vin’i tegemisel tarvitab, ning konjak, mida ta tirtsu koogi sisse paneb.

Ja kui kanep ravib, siis on ta samamoodi ravim nagu fentanüül. Ehk nad sobivad ühte patta vägagi hästi.

Päevaleht vapustas lugejaid kurblooga, kuidas Harjumaal Kosel heitsid hinge kaks sõpra fentanüüli tõttu, mille nad olid kuskilt hankinud. Fentanüüli peetakse meil saatana esindajaks maa peal.

Kes aga veel ei tea, siis fentanüül on Eesti ravimiregistris kirjas koguni 35 erineva tootena. Erinevates vormides (keelealune tablett, süstelahus, ninasprei, transdermaalne plaaster, transdermaalne süsteem, bukaaltablett, bukaalravimkile), erinevatelt tootjatelt, mõnele fentanüüliga ravimile kehtib soodustus, mõnele mitte.

Ja neil kõigil on korralik infoleht. Näiteks vähivalude vaigistamiseks keele alla pandava tableti Lunaldini puhul hoiatatakse tarbijaid, et fentanüül eritub rinnapiima ja võib imikul põhjustada kõrvaltoimeid. Seda ravimit pruukides võib tekkida probleeme auto juhtimisel või masinatega töötamisel.

Kuritegelikku salafentanüüli ostes teile sellist teavet ei jagata. Te ei tea, kes seda tootis, te ei saa kindel olla selle kraami koostises ja kanguses.

Narko levib vähkkasvajana kõikjal Eestis, üha enam ka meie laste seas.

Jah, ma tegin vea, kui kirjutasin, et Eestis ei tohi uimasteid müüa, tarvitada ja reklaamida.

Tegelikult on meil ametlik uimastiturg olemas ja see on vägagi rangelt reguleeritud. Mõtlen seda osa meditsiinivõrgust, mis tegutseb Ravimiameti kontrolli all.

Narkootilisi või psühhotroopset ravimeid võivad välja kirjutada nii tavalised arstid kui loomatohtrid.

Seda arvestades on viimastel aastatel käinud jutt ravikanepi lubamise üle sisuliselt suur jahumine.

Tavalist inimest ei huvita, mida täpselt sisaldab tablett, ampull või raviküünal.

Kui palju meist teab atsetüülsalitsüülhapet või drotaveriini? Esimene on Aspirini, teine No-Spa toimeaine. Sama vähe peaks tarbijat huvitama, kas see või teine ravim sisaldab kannabinoide.

Patsient soovib, et ravim mõjuks ja sobiks talle. Ta usaldab arsti või apteekrit, kes talle ravimi välja kirjutab või nõu annab. Tarbija tahab teada, kui tihti ta ravimit peab pruukima (või võib pruukida), kas seda peaks tegema enne või pärast sööki, millised on kõrvalnähud, kas lapsele võib ravimit anda ja millises koguses.

Ning hind. Originaalravimid on kallimad, geneerilised odavamad. Haigekassa soodustus on hinna puhul vägagi oluline. Ehk kui ravikanep on ravim, siis tekib kohe küsimus, kas haigekassa peaks hüvitama ka osa tema hinnast.

Ravikanepi eestvõitlejate mitme aasta pikkuse lobitöö järel ütleb Ravimiameti veebikülg: „Eestis ei ole ühelgi kannabinoide sisaldaval ravimil praegu müügiluba, kuna ükski tootja ei ole seda taotlenud. Eestit on püütud kahel korral kaasata THC-d ja CBD-d sisaldava vähivaluravimi inimuuringutesse, ent kummassegi uuringusse ei õnnestunud Eestist ühtegi patsienti värvata.

Teistes riikides müügiloa saanud kannabinoide sisaldavad ravimid ei ole Eesti patsientidele kättesaamatud, neid saab näidustuse olemasolul ja muu ravi ammendudes raviarsti taotlusel Eestisse tuua nagu teisigi meil müügiloata ravimeid.“

See tekst on küll novembrist 2015, kuid Katrin Kollist, Ravimiameti inspektsiooniosakonna juhataja kohusetäitja, ütleb, et „olukord on praegu sama, mis 2015. aastal.“

Jääb mulje, et ravikanepi eestvõitlejad võitlevad vales kohas. Nad peaksid asju ajama eeskätt meditsiinisüsteemi (ravimeid kirjutavad välja ju tohtrid), ravimitootjate, ravimite maaletoojate ja Ravimiametiga, kui tahavad edu saavutada.

Kui kannabinoide sisaldavad ravimid on tõesti väga head, siis ilmuvad nad lõpuks ka ravimiregistrisse. Nii nagu on seal näiteks fentanüül.

Küll aga hoiatab Ravimiamet: „Mida aktsepteeritavam on mürk ühiskonnas, olgu või ravivahendina mõne tõve puhul, seda sagedasem on ka tarbimine noorte hulgas.“

Siin peitubki probleem. Eesti noored tarvitavad liiga palju kanepit. Rohkem kui nende eakaaslased paljudes teistes riikides.

Ehk jõuame kanepi legaliseerimiseni.

Tegemist on osaga riiklikust narkopoliitikast. Siin pole õiget ja valet arvamust. Poliitika kas meeldib või ei meeldi. Täpselt samamoodi nagu mõnele meeldib, et Tallinna linn ehitab sotsiaalkortereid ja

Kui kannabinoide sisaldavad ravimid on tõesti väga head, siis ilmuvad nad lõpuks ka ravimiregistrisse. Nii nagu on seal näiteks fentanüül.

peab üleval munitsipaalmeediat, mõni aga eelistab lasteaedade remontimist ja tänavate lappimist.

Jah, alati keelud ei tööta. USAs ei katkenud ju kurikuulsal keeluajal alkoholi tarbimine.

Kui vaadata praegu Ühendriikides toimuvat, siis tänavafentanüüli üledoosidest põhjustatud surmade arv kasvab seal metsikult kiiresti. Eriti kiiresti pärast seda, kui mitmes osariigis legaliseeriti kanepi tarvitamine.

Kui aga vaadata asja lähemalt, siis selgub, et suur suremus esineb osariikides, kus kanepit ei ole legaliseeritud. Ajakiri Economist kirjutab, et seal, kus võib vabalt müüa ja popsutada, on kahanenud ka tapmiste ja muude raskete kuritegude hulk.

See kõik annaks plusspunkte legaliseerimisele.

Kuid samamoodi leidub rohkelt punkte kanepi legaliseerimise vastu.

Pole mõtet hakata neid kõiki ette lugema. Soovitan näiteks tutvuda Ravimiameti küljel oleva artikliga „Kanepi ja kannabinoidide meditsiiniline kasutamine“ ja lugeda tänavu mais Ekspressis ilmunud usutlust PERHi psühhiaatri Viktor Sergejeviga. Tunnustatud doktor vastas seal küsimusele, kas kanep on hullem kui kokaiin või opiaadid: „Sageli vallandab kanep psühhoosi, mida hiljem ei õnnestu ravida. Eri teema on ravikanep ja siin ma olen nõus asja arutama. Siin ma ei ole nii radikaalne, sest see on korralikud uuringud läbinud meditsiiniline preparaat. Ilmselt saab tulevikus ravikanepil olema ruumi meie apteekide riiulitel.“

Kõige parem oleks siis, kui inimesed üldse uimasteid ei tarvitaks või teeks seda ainult arstide ettekirjutusel. Tervishoiu- ja ka muud kulud ühiskonnale oleksid väiksemad. Asi pole ju ainult surmades, vaid enamiku narkootikumidega seotud probleemidest tekitavad need, kes pole maha kõngenud, vaid alles uimasteid tarbivad.

Jah, alati saab vaielda, kas selle või teise häda põhjus on just joomine, suitsetamine, narkots või hoopis midagi muud, elustiil on ju inimestel väga rikkalik. Kui just pole tegemist eriti räige üledoosiga, siis ongi enamasti tegemist mitmete asjade koosmõjuga.

Ideaalset maailma ei ole olemas. Uimastid on tulnud tänavale, et jääda.

Kuid ühiskonna suhtumist tasuks muuta.

Võtame näiteks pedofiilia. Seda kõikjal läänemaailmas. Mõne aasta eest kirjutasid lehed, et Saksamaa rohelised toetasid veel 80ndatel ühinguid, mis soovisid seksi lubamist lastega. Nüüdseks on nemadki sellest loobunud.

Ükski keeld ja karm karistus pole suutnud küll pedofiiliat täiesti välja juurida, aga suhtumine lastepilastajatesse on äärmiselt põlglik.

Kuid milline on suhtumine narkomaaniasse?

Sõltlaste puhul näeme sageli kaastunnet ja empaatiat. Küll neil on ikka raske. Mõni pops või laks aitab unustada maailma mured…

Ja ka lustakust. Pill teeb pika peo. Jne.

Diiler on kõva vend, sest tema käest saab ju osta.

Ja nii see läheb, narko levib vähkkasvajana kõikjal Eestis, üha enam ka meie laste seas. Kuigi lastele keelatud narkootikumide andjasse võiks suhtuda samamoodi nagu pedofiili. Selline kurjategija kasutab noori ohvreid ära ja võib jätta neile märgi kogu eluks.