LOE KA: PEAASI, ET OLEKS, KEDA KAISSU VÕTTA

Sinu tükkides sünnib pööraseid asju, mida normaalsetes lavastustes ei kohta just tihti. Olen näinud, kuidas neljakümnendatesse tüürivad ja mitte kõige väiksema egoga näitlejad väänavad ennast kringliks, hammustavad ja uluvad, keerutavad ringiratast niikaua, kuni on näost lillad. Mida sa neile sisse söödad, et nad on valmis seda kõike tegema?

Jäin hetkeks mõtlema, et mis asi see normaalne lavastus on… Aga, nojah, kui sa niimoodi kirjeldad, siis tõesti kõlab pööraselt, aga see kõik on muidugi ka pisuke liialdus. Kusjuures keerutamise ajal oli hoopis valguspilt roosa, millest võis ekslikult jääda mulje, et näitleja on näost lilla. Puhas teatrimaagia. Aga ma võin umbes aimata, mida sa silmas pead.

Mis ma oskan öelda – see, mis meie ümber toimub, ongi kohati üsna pöörane ja trööstitu. See, kuidas seda kunstiliselt lahendada, on juba iseasi. Senimaani on mind enim intrigeerinud kõnelda elu valupunktidest huumori ja absurdi kaudu. Loomingus paelub mind eelkõige ambivalents, liigne dogmaatilisus surub vereringe kinni. Mis puudutab tööd näitlejaga, siis seal on minu n-ö aluspalve see, et mind usaldataks. See on suur palve ja ma olen väga tänulik, et senimaani on see palve jõustunud.

Sa lavastasid ka Eesti ELi eesistumise avalavastuse, mida oli au ka Macronil ja Junckeril ja Merkelil ja muudel tähtsatel ninadel kogeda. Kuidas sul õnnestus sellele tasemele pääseda?

Ettepanek lavastada tuli Riigikantselei poolt. Oma valikut põhjendasid nad sooviga, et lavastus võiks olla ebatraditsiooniline ja äge. Mitte just kõige pingevabam stardiplatvorm loomiseks, kui vastutuse määr on juba eos niivõrd suur ja laiahaardeline. Aga kuna Riigikantselei andis mulle loomingulises plaanis täiesti vabad käed, julgesin pakkumise vastu võtta.

Alati on tobe, kui keegi uurib kellegi kunstnikukreedo kohta. Aga ma olen aru saanud, et sul on vägagi selged printsiibid, mida sa edastad oma näitlejatele ja õpilastele. Saaksid neid ka Areeni lugejatele vahendada?

Ma ei tea, kui selged, aga need printsiibid on oma olemuselt väga lihtsad – teha kõike südamega ja südamest, nii elus kui loomingus. Ongi kõik. Lisaks eneseväljendusele on loomise ajend eelkõige andmine, oma panuse poetamine maailma paremaks saamisel. Kõlagu see pealegi naiivselt või idealistlikult, aga nii ma mõtlen ja lootus pole kadunud. Kui mu looming suudaks natukenegi ärgitada publikut jõudma iseendale lähemale, olemaks kompromissitult sina ise ning hindama ja pühitsema elu ilu selle autentsel, ürgsemal kujul, loeksin ürituse kordaläinuks ja hing laulaks.

Lõpuks üks kompliment kah. Kahtlustan, et olen loomult suht vaoshoitud tüüpiline eesti pässakas. Aga sinu lavastused on innustanud mindki vahel hullu panema. Noh, ma muidugi jätan pisut kütet paagi põhja, et lõpuks koju tagasi sõita. Aga ikkagi – see on päris kõva asi, kui kunst hakkab mõjutama elu.

Aitäh, seda on rõõm kuulda. Ma muidugi päris täpselt ei tea, mis sa selle hullu panemise all silmas pead. Kui see on metafoor iseenda raamidest välja rabelemisest, uue hingamise leidmisest, spontaansest tegutsemisest, isegi kui see on vaid hetkeline, on see igati tervitatav.