Õuele tekkis palgivirn. Selline väiksema suitsusauna suurune. Kuidagi pidi selle metsasaaduse (ei olnud lageraie, puhtalt kraavipervede puhastamine) konsumeerima halgudeks ja puukuuri. Häda oli selles, et vajalikke töökäsi selleks ürgeestilikuks tööks polnud parasjagu võtta. Kõik mehed olid trennis, sest igasugu nelikvõistlusi, triatloneid ja teisi urbantide ajaviiteid toimus üksteise otsa.

Panin lehte kuulutuse, lisasin, et töö on sobiv nooremapoolsetele meessoost lastele või noorukitele – mulle tundus nii õige, sest mis selles puude tegemises siis nüüd niiväga keerulist või kontimurdvat on. Lisan siinkohal, et juhtum leidis aset paar aastat tagasi, siis, kui inimesed ei osanud veel Tööinspektsiooni karta. Veel valitsesid töö mõiste defineerimisel vanamoodsad arusaamad, et töö tahab tegemist ja lapsed peavad saama töökogemuse. Ja veel mõtlesin, et äkki mõni poiss tahaks suve hakul veidi taskuraha teenida.

Saingi vastuse – kaks Nõmme poissi pakkusid end kohe tööle tulema (tegevus toimuski Tallinna haldusalal). Jutt klappis telefonis ja järgmisel hommikul lubasid noormehed kohal olla. Mõtlesin veel, et Nõmme on ju ajalooline ahjukütte-piirkond – olen isegi sealkandis pliidisuu ees üles kasvanud – küll kutid juba teavad, kuidas asjad käivad.

Järgmisel hommikul...ootan-ootan, poisse pole. Kell juba 12. Helistasin. Pärast pikka kutsumist võttis vastu unine hääl. Aa, jaa, hakkame tulema!

Varsti nad mu õueväravas olidki. Ilusad poisid olid, sihvakad, valgete pükstega, äsja 9.klassi lõpetanud.

Näitasin tööotsa kätte, poisid kinnitasidki, et teavad puudetegemisest kõike, on isaga tehtud.

Nüüd te ootate hirmuga, et ütlen, et ulatasin poistele kreissae. Ei, palgid olid selleks ajaks juba

Üks tegutses masinaga, teine viis halge kahekaupa riita. Üks halg ühes käes, teine teises, lonkis ta üle õue.

pakkudeks lastud. Ja meil oli puulõhkumismasin! Ma ise armastan seda agregaati väga – vahva tunne on, kui jäme känd kargab mängleva kergusega neljaks haluks, olen seda tööd ise teinud, selles on midagi meditatiivset. Aga hetkel polnud mul selleks aega.

Hoiatasin poisse, et nad ei topiks näppe, kuhu vaja pole ja ütlesin, et käin ise vahepeal poes ära.

Tunnikese pärast saabusin poekottidega koduväravasse. Seal tulid mulle vastu mu puulõhkujad.

Kuhu nüüd?

Lõunale. Käime ka poes ära.

Aa...Aga tund aega on ainult möödas?

Nojah, aga võtame vett ja nii.

Olgu peale.

Läks veel tunnike ja juba nad jäätist limpsides tagasi olidki.

Kiikasin köögiaknast, kuidas neil töö edeneb.

Üks tegutses masinaga, teine viis halge kahekaupa riita. Üks halg ühes käes, teine teises, lonkis ta üle õue.

Tunnikese pärast märkasin poisse taas värava poole suundumas.

Kuhu nüüd?

Kõik tänaseks.

No ma olingi arvestanud, et selle hunnikuga saab kahe päevaga hakkama - ja kui poisid poodi läksid, maksin neile juba kokkulepitud kahe päeva teenistuse välja ka. Nagu arvata võite, oli see viga.

Järgmisel hommikul ei vastatud telefonile isegi keskpäeval mitte. Aga õhtupoole siiski. Ma olin selleks ajaks, jah, oma kaheksa korda helistanud ja sõnumi saatnud. Ma ei hakka väitma, et mu tuju kuigi roosiline oleks olnud.

Telefoni kostus seesama unine hääl.

Noo? Mis on?

Millal kavatsete puulõhkumisega jätkata?!

Mis te terroriseerite mind oma kõnedega!

Ähh? Aga seda et...puud...ja...raha ju ja...

Kui te veel siia helistate, siis annan teid politseisse! Telefoniterrorist!

Haneks tõmmatu tunne oli, jah – aga mitte see polnud kõige vihastavam. Ma olin kaotanud usalduse. Usalduse mingitesse vanadesse (sellistesse taluelulikesse, inimeselt inimesele, sina mulle-mina sulle) väärtustesse. Selge siis. Edaspidi tellin kõik sedasorti tööd firmast, kes annab tagatise, et asjad toimivad. Maksan rohkem, aga noh, mu närvid maksavad ka midagi. Ärge tulge mulle rääkima, et noored otsivad jõukohast tööd.

Poisid olid öelnud, et nad lõpetasid just põhikooli ja lähevad edasi kutsekooli. Palju õnne nende ülemustele, kes tulevikus neid tööle peavad utsitama! Las nad parem mängivad nutimänge (kas on olemas puulõhkumismäng?) ja maksame neile parem kodanikupalka ja sotsiaaltoetusi, nii on kõige vähem närvikulu. Kui selliseid ärritada, pöörduvad nad Tööinspektsiooni ja saavad sealt igal juhul õiguse.