Artikkel ilmus "Eesti parimad ettevõtted 2016" erinumbris. SPS Grupp valiti Konkurentsivõimelisimaks mikroettevõtteks 2016.

Mehed ütlevad, et nad on kui Tipp ja Täpp: mõlemal on ühepalju lapsi ning blondid naised. Mõlemad elavad Kristiines, sõidavad sama marki autoga ning kasutavad sama marki telefoni.

Silver oli teinud Rootsis müügitööd. Janar teadis, kuidas koristatakse, sest oli olnud ametis ühes kinnisvarahoolduse firmas.

Ühel õhtul läksid mehed pubisse, libistasid mõned kannud õlut ning mõtlesid, et võtaks üheskoos midagi ette. Juba järgmisel päeval oli algne äriplaan koos ning esmane turuluure tehtud.

Siis oli aasta 2007 ja Eestis majandus jõudmas keemistemperatuurini. Inimesed teenisid varandusi kinnisvara alal. Kuid kahele sõbrale tundus just koristusäri kõikidest võimalikest äridest kõige lihtsam, mistõttu jäädi selle juurde.

„Panime oma senised kogemused kokku. Tundus, et selles valdkonnas on nii palju tööd ära teha,“ ütleb Silver.

Koristusteenuste turul laiutasid suured rahvusvahelised konglomeraadid, kelle personaalne kliendisuhtlus jättis Janari ja Silveri arvates kõvasti soovida. Klientidele visati, nätaki, mingi standardleping kätte ja kukuti odavaid töötunde vorpima. SPSi meestele tundus, et koristusäri ei pea selline olema.

Esimesed kliendid tulid väga algelise kodulehe kaudu, mille keegi „kogemata leidis“.

Toona umbes 25aastased mehed käärisid alguses ise käised üles. Nüüdseks maha lammutatud rahandusministeeriumi allkorrusel pakkus üks klient toitlustusteenust. Janar ja Silver võtsid ühe sõbra veel kampa ja käisid seal õhtuti ise kraamimas: sõitsid tolmuimeja ning lapiga mööda saali ringi, puhastasid aknaid, tekstiile jne.

Aastast aastasse on kasvanud nii käive – tänavu kasseeritakse klientidelt sisse üle kahe miljoni euro – kui ka kasum, mis mullu küündis üle 200 000 euro.

„Ju siis oleme teinud õiget asja,“ ütleb Silver.

Ettevõte tuleb täna toime juba igasuguste spetsiifiliste tegevustega. Teeb büroodes, kontorites, ladudes ja isegi kodudes hoolduskoristust – see on see, kus koristaja käib territooriumi kindla graafiku alusel üle ning hoolitseb, et kõik oleks ilus puhas, tolm eemal-datud, lilled kastetud, prügikastid välja viidud, tualettpaberit ja vedelseepi lisatud jne.

Foto: Tiit Blaat

Samas puhastab firma ka aknaid, vaipu, diivaneid ja põrandaid, korraldab suurpuhastusi, putukatõrjet, likvideerib ehitusprahti ja lumehunnikuid. Eemaldab isegi grafitit seintelt ning hooldab mõningal määral ka tehnosüsteeme.

„Ainult kanalisatsiooniuputustega ei tahaks tegelewda, sellest tööst loobuksime,“ ütleb Janar.

SPSil on praegu umbes sada klienti, nende hulgas terve rida nimekaid asutusi ja ettevõtteid: Fazer Food, Leibur, Balbiino, Ericsson Eesti, Tallinna Lennujaam (kõrvalhooned, mitte terminal), EAS, Eesti Kunstiakadeemia, kaitseministeerium jpt.

Tööd objektidel on ilmselgelt palju, sest firma kodulehe värskeimad blogisissekanded (näpunäiteid teemal, kuidas hooldada terrassi või sauna) pärinevad kolme aasta tagusest suvest.

Üllataval kombel pole SPS Grupp oma tegutsemise haardega veel isegi Harjumaalt kaugemale jõudnud. Silver ja Janar leiavad, et maakonnas tööd jagub ning väga suureks polegi hea kasvada – muutud kohmakaks ja töökvaliteedi kindlustamine võib unarusse jääda.

Koristamine on saanud aastakümnetega uue tähenduse. Koristaja pole enam lapiga tädi, kes väänab vanu dressipükse ämbrisse kuivaks, et need siis puidust harjavarre otsa vinnata. Ta ei sõida veest nõretava lapiga üle ruumi, ränk kloorihais järel.

„Tänapäeval võiks koristaja kohta pigem öelda sanitaarspetsialist või koguni hügieeni-insener,“ räägib Silver.

Pole ka enam nii, et koristamisega tuleb igaüks toime kas või une pealt.

SPSi inimesed hoiavad puhtust ka näiteks elektroonika- ja toiduainetööstuses, kus käib kõik väga peene reglemendi järgi (ainult vahupesu) ning üks vale bakter vales kohas võib põhjustada katastroofi.

Sanitaarbisnises on konkurents armutu. Lihtne internetiotsing annab lehekülgede viisi koristusfirmasid, kes üritavad üksteiselt pidevalt kliente ära meelitada.

Ka SPS pistab rinda mitme tugeva kodumaise konkurendiga, kuid palju on Eestis ka väikeseid nn kahemehefirmasid. Janar ja Silver leiavad, et SPS on edukas seetõttu, et on pühendunud ühele asjale ja üritanud seda teha nii hästi, et klient oleks kogu aeg rahul.

Juba uuele kliendile hinnapakkumise tegemiseks võetakse rahulikult aega. Kõigepealt tehakse kindlaks kliendi vajadused – kui tihti oleks hügieeniinseneril (see tähendab siis koristajat) üldse mõistlik lapiga kontoris ringi tuuseldada. Kui kokkulepe on sõlmitud, võib klient selle vettpidavuses kindel olla. Ja nii need kunded firmale tasapisi tiksuvad. Firma pole palganud eraldi tegevjuhti, mõlemad omanikud on päevast päeva kontoris tööl, tegeldes ka müügiga.

Inimesed on SPSi põhivara: koristusteenuse hinnast moodustab töötajate tasu ligi 70 protsenti.

Aastaid on firma hoidnud eemale riigihangetest, pidades neid toksilisteks: hankijad eelistasid odavaimat hinda, kuigi selle tagant paistsid miinimumpalgaga koristajate lontis kõrvad.

Silver ja Janar on veendunud, et 350eurose kuupalgaga ei leia tänapäeval ühtegi motiveeritud töötajat. SPS maksab teadlikult oma kaadrile rohkem, kui turul keskmiselt makstakse. Firmas ollakse lihtsalt seda usku, et väikese raha eest head asja ei saa. Ja kes muu kui koristaja täidab tegelikult klientide soovid – teeb ära reaalse töö.

„Suvel on raskem inimesi leida, siis tahetakse puhata. Talvel tulevad suuremad üüriarved ja siis kiputakse tööle,“ kirjeldab Janar olukorda vakantsidega.

Headele inimestele on firmal alati tööd pakkuda. Koristajaameti prestiiž on ühest küljest mõnevõrra tõusnud. Varem ei kujutanud me ka poekassas meesterahvast ette, kuid nüüd on see vaatepilt üsna tavaline. Samas on noorte palgaootused sageli ebareaalsed.

95 protsenti SPS Grupi koristajatest (firma kontoris on kuus inimest, koristajad on palgal töölepingutega Silveri ja Janari teises renditööjõuettevõttes) räägivad emakeelena vene keelt ning paljud neist käivad Harjumaal kraamimas Ida-Virumaalt. Kui peaks võtma võõrtööjõudu, tulgu see Silveri sõnul pigem Ukrainast, sest seal olevat töökad inimesed.

Põhilise kaadrivaliku teevad firma piirkonnajuhid, kes komplekteerivad usaldusväärse meeskonna ning jaotavad objektid ära. Nii mõnigi käib koristamas õhtuti oma põhitöö või kooli kõrvalt, et lisaraha teenida. SPSi inimesed koristavad nii päeval kui öösel.

„Kui koristaja teeb oma tööd korralikult ja tegutseb iga päev kahel-kolmel objektil, siis võib ta isegi 1000 eurot teenida. Seejuures ei pea ta end hulluks töötama,“ kinnitab Silver.

Ülitähtis on firma jaoks usalduse küsimus. Suurte rahvusvaheliste ettevõtete kontorites võivad koristajad kokku puutuda väga tundliku infoga. „Kõige hullem on meie jaoks see, kui koristaja marsib päeva pealt objektilt minema, ilma et kellelegi ütleks. Lihtsalt kaob ära ja ei tule enam kunagi tagasi. Mõnikord vabandatakse, et kõht oli lahti või sai telefoni aku tühjaks. Samas kui ise juba pidutsetakse kusagil Eesti teises otsas,“ räägib Silver.

Väidetavalt esimese puhastusfirmana Eestis on SPS Grupp pannud kehtima nn rahulolugarantii, millega üritatakse tagada teenuste maksimaalne kvaliteet.

Mitte päris nii, et kui kontori sekretär tuleb hommikul tööle ja leiab riiulilt mõne tolmurulli, siis maksab firma kliendile raha tagasi. Garantiiga kinnitatakse kliendile lubadustest kinni pidamist.

„Me ei taha, et kliendid saadaks meile liiga palju pretensioone. Pakkudes kehva teenust, pole meil võimalik edasi liikuda ja uusi kliente leida. Garantii tähendab, et me parandame kiiresti oma praagi,“ seletab Silver.

SPS Grupis tajutakse nii mõnegi Eesti ettevõtte kontori siseelu ja atmosfääri päris hästi. Aeg-ajalt saadavad kunded firmale meeleolukaid kirju. Mõni sekretär juhib tähelepanu, kuidas äsja koristatud kontoris „löövad tolmurullid tantsu“.

Emotsionaalseid kirju tuleb rohkem esmaspäeva hommikuti ja halva ilmaga – siis kui sekretäridel on paha tuju.