Toobal on gei. Ja mis siis?

Mulle ei istu Keskerakonna poliitika. Ma ei usu, et Priit Toobal on olnud poliitiku ja Keskerakonna peasekretärina alati aus (mis ei tähenda, et ta poleks tõhus) – ja seepärast on mul ka ebamugav teda kaitsta. Aga tuleb.

Postimees avaldas loo, et Priit Toobal ahistab koolipoisse. “Poisid“, „ligitikkumine“, „meelitamine“, „ahistamine“ – selge, millele viidatakse. Üks kolleeg tuli täna toimetusse ja tõttas Postimeest lugema, et kas tõesti paljastati Toobali pedofiilia. Jah, täpselt nii tõlgendasid paljud artikli eelreklaami pealkirja.

Ometi ei midagi sellist. Tegelikult saime teada, et Toobal flirtis või üritas flirtida noormeestega, kellest üks oli 16aastane. Lugedes sõnumeid Toobali ja tema vestlusparterite vahel – neid smailisid ja silmapilgutusi –, siis see mõjus ka mulle ebamugavalt, nilbelt ja kergelt judinaid tekitavalt (kuid võib-olla kõneleb siin minu heteroseksuaalne bioloogia, mis tekitab vastumeelsust). Aga kui emotsioonid maha suruda ja küsida, mis siis tegelikult juhtus? Vastus on lihtne: mitte kui midagi.

Toobal flirtis. Teada saades, et vestluspartner on 16aastane, tõmbus ta ise tagasi. Kusjuures Eestis nagu ka mitmetes teistes Euroopa riikides on seksuaalse enesemääramise iga 14 aastat, nii et 16 aastat poleks isegi lugenud.

Toobal kutsus sauna viina jooma, aga taaskord: kui ta sai teada, et tegu on 16aastasega, tõmbas tagasi. Seejärel proovis Toobali vestluspartner – nagu artiklist aru saada, siis nüüd juba ajakirjaniku juuresolekul ning abil – ise Toobalit meelitada ja provotseerida, mille peale too ei võtnud vedu ja taganes veelgi.

Vähemalt praeguste andmete põhjal oligi see kõik. Ei midagi kriminaalselt. Ei midagi „kõlblusvastast“. Ei midagi.

See kõik teeb nõutuks. Aga millest siis lugu oli? Mitte millestki.