LOE KA: Purgatoorium teki all

Mis värk sul selle Emmanuelle’iga on? Kuidas see järsku nii läks, et lavastuse keskmeks sai see igale nõukogudeaegsele erootikasõbrale nii tuttav daam?

Emmanuelle sai alguse sellest, et oli plaan teha meie vabariikide juubelite puhul lavastus, mis räägiks Soome ja Eesti vahelistest suhetest, inimestest, nähtustest. Selle mõtte käis Tartu Uus Teater Ivar Põlluga eesotsas välja juba kaks aastat tagasi. Ja siis ma mõtlesingi, et meie oleme soomlastele andnud läbi aegade alkoholi ja meie oleme nende käest saanud akna läände – Soome televisiooni. Ja selle kroonijuveeliks oli muidugi „Emmanuelle’i“ film. Aga siis selle vahepealse kahe aasta jooksul võttis meil ja mujal maad see ahistamise teema ja tekkis mõte see lavastusse lülitada. Mulle tundub see toreda paradoksina, et me tahaks haarata justkui ilu ja läheduse ja erootika järele, mille sümboliks on Emmanuelle, aga midagi läheb ikka valesti ja maad võtab hoopiski ahistamine. Tõepoolest, eks nii Furby kui Emmanuelle on otsapidi ka sotsiaalsed kommentaarid.

Sul on lavastusse põimitud Rõivase juhtum, hõberemmelga-kaitsjad ja palju muud päevakajalist materjali, mida seob dantelik eksirännak põrgus. Kuidas sünnivad sellised seosed?

Kuna selle lavastuse ettevalmistamiseks oli aega päris pikalt, siis ma hakkasin mingeid mõtteid ja tähelepanekuid kirja panema. See Taavi asi ja kõik need muud teemad kuidagi jooksid kokku ja mulle tundus, et nad haagivad kõik ahistamisega. Soov oli seda ahistamise asja võimalikult laiaks venitada. Et seal oleks olemas ahistamise müütiline pool, mida kehastab meie lavastuses Kalevipoeg, oleks päevapoliitikat (Taavi Rõivas ja tema külmkapijuhtum Malaisias), oleks ajalooline mõõde (ahistamispõrgus kohtuvad Päts ja Stalin), oleks lihtsalt inimlikke tüüpe, aga ka mikrotasandit. Näiteks enne etendust võib vaadata televiisoriekraanilt kaht videot. Ühes videos on kaks paarituvat mäkra, teises ajab banaanil üks käärikärbes teist kärbest taga. Ühesõnaga meile tundus, et lõpuks võib olla igasugune suhtlusakt ahistamine.

Sina ise ja su näitlejad Maarja Jakobson, Peeter Rästas ja Helgur Rosenthal on inimestena kõik väga soojad ja toredad tüübid. Kirjelda palun neid nippe, kuidas sa näitlejatega töötad.

Selles see nipp ongi, et kui on kõik väga head tüübid, siis juba ongi hästi. Kui on aga mingi tropp kambas, kes ei taha teha, või ta lihtsalt ei haagi, siis mulle tundub, et sa võid seletada ja seletada, aga ega sellest kasu ei ole. Ja see ei tähenda seda, et praegu keegi midagi ei küsinud, ikka küsisime ja kahtlesime ja ka vaidlesime, aga seda juba sellelt pinnalt, et me ei karda, et keegi tekki endale tõmbab või tahab kellelegi haiget teha. Selle lavastuse käigus me näiteks otsustasime, et tuleme proovi kalossidega. Et kui mingi jama või mure on, siis räägime selle ära. Sest niikuinii on kaugele näha, kui mingi jama on, aga siis on parem ära rääkida. Sest muidu keegi hakkab mõtlema, et ta on nii imelik vist minu pärast. Aga seda saab kah teha siis, kui sa teisi inimesi usaldad.

Kõlab vist väga banaalselt, aga ma olen viimasel ajal enda jaoks aina enam avastanud, et teisi inimesi peab kuulama. Ja ma olen proovinud ka proovis olla nii, et ma kuulan näitlejaid, vahepeal räägin ka ise, kui mõte tekib, kui ei teki, ei räägi ja kuulan ja mõtlen kaasa. See on samasugune olek, et sa saad oma sõpradega kokku ja siis ajate juttu, aga taustaks on see, et me teeme üht lavastust. Mu meelest on see ülbus, kui sa teed koos teiste inimestega tööd ja siis arvad, et sul on mõtted, mida nad peaksid realiseerima. Me saime sõpradeks ja nüüd on isegi kahju, et enam proovi ei saa teha.