Kümme aastat tagasi oli murdmaasuusatamine Eesti paraad­ala. Tänaseks on sellest hiilgusest alles vaid varemed – kehvad tulemused on viinud suusaliidu olukorrani, kus sportlasi ei taheta isegi võistlema saata, kuna nad tegevat häbi.

Aivar Rehemaa on Eesti suusakoondisesse kuulunud 13 aastat ja näinud nii kuldaega kui ka praegust madalseisu. Teda ennast on nimetatud rahvuslikuks poksikotiks. Tema ja teiste Eesti suusatajate kallal aasimine on talveperioodil justkui Eesti uus rahvussport. Rehemaa rääkis Eesti Ekspressile suusatajate elust ja vastas spordireporterite lemmikküsimusele: „Mis tunne on?“

Arvatakse, et suusataja elu on maru lahe

Kui keegi ütleb, et viimaste aastate tulemused pole olnud päris sellised, mida loodame, siis on see inimene väga viisakas. Maakeeli öeldes on tulemused ja viimased hooajad sitad olnud. Inimesed sõimavad meid. Ma olen nõus, kohad on kehvad, praegune aeg on suusatamisele tõeliselt halb. Pahatihti arvatakse, et me justkui ei teegi midagi, elame väga head elu, käime muudkui reisimas ja kõik on maru lahe.

Meil pole mingeid hõõrumisi, et kes on kehv ja kes veel kehvem. Me oleme kõik selles supis koos.


Tegelikult ei meeldi mulle üldse reisida. Võistelda meeldib, aga kogu aeg kodust ära olemine pole kõige meeldivam. Mu naine ütleb, et ma lähen septembris kodust ära ja olen kuni märtsini eemal. Ta on sisuliselt üksikema, lastega tegelemine jääb näiteks puhtalt tema kanda. Ka suvel, kui ma kodus olen, algab päev pool kaheksa hommikvõimlemisega ja õhtul pärast seitset olen nii väsinud, et väga millegagi enam tegeleda ei jõua. Perega tegelen aprilli­kuus, kui võtan paariks nädalaks puhkuse ja sporti ei tee. Ka sõbrad teavad, et mind võib välja kutsuda alates märtsi lõpust, muul ajal pole mul lihtsalt aega nendega kohtuda.

Selle pausi jooksul võtan kuni kaheksa kilo juurde ja alguses on treeningutele naasmine raske, aga kui hakkan end vormi saama ja üha rohkem jõudma, siis see on tõeline kaif. Sport ongi justkui narkots, mida kogu aeg peab tegema.

Haigus haiguse otsa

Enne seda hooaega käisin eesmärgina välja stabiilselt 30 sekka jõudmise. See polnud liigne optimism. Praegu, kui hooaeg hakkab läbi saama, võib seda küll optimismiks pidada, aga ma olen piisavalt kogenud sportlane, et saada aru, millises seisus olen. Olin terve suve trenni teinud, sügisel oli enesetunne küllalt hea. Ajakirjanikud võivad öelda, et 30 sekka saamine pole mingi eesmärk. Tegelikult on suusatamises läinud konkurents niivõrd tihedaks, et piisab veidi halvemast või veidi paremast päevast ja lõppkoha erinevus võib olla kümnetes.

Vorm ei tule üleöö. Ei saa juhtuda nii, et oled kogu aeg kehv ja siis korraga hea. Vastupidi võib küll juhtuda, kui korraga ära kukud, aga üldiselt saab enne võistlusi aru, milline vorm on. Kas või treener näeb seda liigutuste järgi või trennipulssi või EKGd jälgides. Samas võib see kõik petta. Spordi võlu ongi selles, et miski pole prognoositav ega käi kindla valemi järgi.

Hooaja algul käisin Kuusamos uisku sõitmas. Olin kusagil 50. kohal, kaotasin 30. kohale 17 või 19 sekundit. Kõik tundus hea, see vahe pole nii suur, et järgmistel etappidel 30 sekka mitte jõuda. Seejärel läksin Itaalias mägedesse ja sealt hakkas kõik pihta. Haigused ja kõik muu – siiamaani on terve hooaeg üks pikk võitlus olnud.

TÄIESTI KINNI: Liberec. Üks valusamaid möödalaske. Kõigest viis päeva varem võitis Rehemaa ka maailmameistriks tulnud Andrus Veerpalut samal15 kilomeetri klassika distantsil. MMil võttis ta määritud suusad,Veerpalu määrimata. Tasuks totaalne krahh. Foto: Rene Suurkaev

Terve hooaja jooksul pole kordagi sellist sõitu teha saanud, kus hea tunne oleks. Äkki ainult hooaja alguses esimese lume võistlustel, kus kohad polnud kõige paremad, kuid tunne oli selline, et kannatab ­sõita küll. Aga haigused hakkasid järjest murdma. Kui tervist pole, siis on väga raske head tulemust saavutada. Terve suve ja sügise teed kohutavalt trenni, siis tuleb talv, hakkad intensiivsemalt asjaga tegelema ja kohe on külmetushaigused kallal. Mu naine üks hetk imestas, et tema ei suudaks näiteks niisugust tööd teha, kus näed meeletu vaeva ära, aga lõpuks ei pruugi ­mingisugust vaevatasu saada. Sellised haigused on kõige hullemad, kui oled saanud mõneks hetkeks terveks ja hakkad vormi leidma, ja siis jääd jälle haigeks.

Suusatamine on maru kallis spordiala, näiteks väike purk määrdepulbrit maksab 200 eurot. Sellega saab määrida neli paari suuski, ühe võistlusega on purk läinud.


Sportlased treenivad palju, organism on piiri peal ja nii need haigused tulevad. Olen täiesti kindel, et kui ma sporti ei teeks, siis ma nii palju haige poleks. Olen 33aastane, ei tunne end vanana, aga kui ma pean sel aastal muudkui oma tervisest rääkima, siis tunnen end kohe 20 aastat vanemana. Ausalt öeldes on endal ka juba täiesti kopp ees, et kogu aeg on midagi viga. Iga päev on kurk imelik, natuke nohune. Spordis mõjub see väga kiirelt.

See on isegi vigastusest hullem. Vigastuse korral saad muud trenni teha ja sooritusvõime ei lange, aga igasugu külmetused ja gripid viivad võime väga madalale.

Trenni peab sundima, tablood ei taha vaadatagi

Juba hommikul on siis väga raske motivatsiooni leida. Sa tead, et hooaeg on kehv, tervis jukerdab ja midagi nagunii välja ei tule. Nõuab väga suurt tahtejõudu ja paksu nahka, et ennast siis rajale sundida. Ma tean, et jalad seinal ei teeks midagi paremaks. Tuleb leppida hetkeolukorraga, enda vastu aus olla, otsida valesti tehtud asju ja ennast vähemalt mingiski vormis hoida, et järgmine kord paremini teha.

Võistlusel saad kiirelt aru, millise tulemuse saad. Ületad finišijoone, tunned end tühjana ja ei taha isegi vaadata, mitmes sa oled või palju sa kaotad. Kõigest on ükskõik. Pole ju tegelikult enam ka vahet, kas kaotad kaks või kolm minutit, rong on läinud.

Keskmise vormi korral on ühisstart sportlasele kergem, kuna punt on koos. Eelmine aasta sõitsime MMil Algo Kärbiga 50 kilomeetrit klassikat ja „rong“ vedas meid 45 kilomeetrit ära. Siis läks küll jubedaks paugutamiseks ja vahe tuli sisse, aga sinnamaani saime ära tuldud.

ENAM-VÄHEM LAHTI: Val di Fiemme. Rehemaa saabus finišisse liidrikohal.Liidritoolil istudes jälgis ta hasardiga, kuidas tugevad konkurendid ära vajuvad. Lõpptulemuseks saadud 7. koht tõi rahulolu – mitte keegi ei uskunud Eestis temasse. Foto: STANISLAV MOSHKOV

Me oleme ise ka koondisega koos istunud ja arutanud, mida me valesti teeme. Meil pole mingeid hõõrumisi, et kes on kehv ja kes veel kehvem. Me oleme kõik selles supis koos. Treenime kõik erinevalt, aga tulemused on ühtmoodi kehvad. Tekib ebaaususe tunne – me ei saa ju nii kehvad olla, teeme ju ometi samas mahus trenni kui kõik teised… Suvel treenime koos Aleksei ­Poltoraniniga – Tour de Skil võidab tema etappe, aga ajakirjandus otsib välja, et meie poisid saavad isegi naiste võitjast Therese Johaugist kehvemaid aegu. Kui ajakirjanikud tuleksid suvel vaatama, siis näeksid, et oleme kohati isegi Poltoraninist paremad, aga kui algab hooaeg, siis on tema ikka võitja, meie kusagil põhjas. Nii me arutamegi omavahel, kust kohast veel lisareserve leida. Ehkki olukord pole üldse naljakas, üritame vahel seda kõike ka läbi väikse huumoriprisma võtta. Nii on kõike seda kergem üle elada.

Miks me murdmaasuusatropid oleme?

Kui tulemus on väga kehv, siis ajakirjanikega eriti rääkida ei taha. Sel aastal olen mõelnud, et kui telefon heliseb, pole mul ju mitte midagi öelda. Olen ikka ausalt rääkinud, mis mind vaevab, ja eks neid asju on erinevaid. Eelmise Tour de Ski ajal oli ajakirjanduses uudis, et Rehemaa katkestas. Hakati juba parastama, et jälle ei jõudnud, aga tegelikult sõitis mulle külje pealt konkurent sisse ja ma kukkusin, vigastasin põlve.

Ma olen harjunud, et meid materdatakse. Kui ma läksin juunioride MMile ja ütlesin, et tahaks esikümnesse, siis vaadati, et mul küll kõik kodus pole. Aga võitsin ära. Enne 2013. aasta Val di Fiemme MMi kritiseeris meid ­ajakirjanik ­Veiko ­Visnapuu, kuna ta ei uskunud, et võiksime 10 parema hulka tulla. Aga ma olin sel hooajal terve, tundsin ennast hästi ja kui suusk klappis, tegin hea koha. Istusin tükk aega liidritoolis, vaatasin hasardiga, mitmendaks ma lõpuks jään. Seitsmenda koha järel läksin hotelli ja nägin, et telefonis on 100 sõnumit ja 55 vastamata kõnet. Siis sain aru, mille korda saatsin – mõnus ja hea oli olla.

Mul on õnneks olnud head õpetajad ja eeskujud, kes on õpetanud, kuidas kriitikat taluda – Mati ­Alaver, Anatoli Šmigun, Jaak Mae, Andrus Veerpalu, Kristina ­Šmigun. Pärast küll Visnapuu kirjutas, kuidas Rehemaa kõigile vastu hambaid pani, aga siis ikka mõtled, et ajakirjanik kirjutas väikse vabandava loo ja läheb eluga edasi, aga mina üritasin aru saada, miks ta üleüldse meid materdas. Tänavusel hooajal tümitas Visnapuu meid jälle – kirjutas sotsiaalmeedias, et oleme murdmaatropid.

KALLIS ALA: Logo hind Aivar Rehemaa võistlusjopel algab 2500st eurost. Foto: Argo Ingver

Paar nädalat tagasi ütles näiteks Priit Pullerits, et ma peaksin suusatamise ära lõpetama. Mul pole ammu sellist tunnet olnud, aga siis tundsin, et kurat, mida sa ka tead? Kes sa oled, et mulle ütlema tuled? Kui lähedased mulle ütleksid, et enam välja ei tule, siis ma mõtleks selle peale, aga Pullerits ajakirjanikuna küsis viimati minult midagi vist viis aastat tagasi. Tule ja uuri, miks mul tänavu need kohad 50 ligi on! Kui olekski nii, et mul on kõik hästi, olen täitsa terve, aga saan ikka selliseid kohti, siis ma lõpetaks ära, aga see aasta on meeletult raske ja meeletute tagasilöökidega.

Soomes toetatakse, meid parastatakse

Meie üle tehakse ka nalja. Ma tean, kes on Kevin Uljaste (Postimehe huumorikülje tegelane, väljamõeldud suusakoondislane, kellel kõik halvasti läheb – D. L.). Mõni võtab sellist asja väga hinge, aga mulle on aastatega paks nahk selga kasvanud. Mul on lihtsalt kahju, et Eesti rahvas suhtub selliselt oma sportlastesse. Me näeme kõvasti vaeva, meie nime taga on Eesti lipp ja me üritame tõesti midagi saavutada. Aga kui midagi juhtub, siis hakatakse kohe parastama. „Jälle ei jõudnud?“ või „15 kilomeetrit oli liiga pikk maa?“. Ma ütleks neile inimestele, et ei saa neist aru. Kui ma vaatan Soomet, siis ka seal pole parimad ajad. Sami Jauhojärvi oli ­paari aasta eest olümpiavõitja, praegu saab meiega sarnaseid kohti. Keegi ei ütle talle, et mis kuradi vend sa oled, lõpeta ära. Meil öeldakse, et tahame lihtsalt raha ja niisama suusatada. On muidugi ka väga palju mõistlikke inimesi, kes tulevad ja ütlevad paar sõna, patsutavad õlale. See tekitab väga hea ja sooja tunde. Aga parastajaid on palju rohkem. Ma ei pea selleks kommentaariume lahti võtmagi – seda näeb juba inimeste olekust ja pilkudest, et „jaa-jah, need ongi need „meie“ suusatajad“. Lennujaamas näiteks, mujalgi, kus ära tuntakse, näed inimeste pilkudest etteheidet, et lähed jälle neid 60. kohti tooma.

Ma olen praegustest koondislastest ainus, kes nägi ka meie suusatamise kuldaega. Tippajal oli meil kuus määrdemeest koondise peale. Suurvõistlustel isegi veel rohkem. Praegu on meil koondise peale 2–3 määrdemeest. Nad on tõelised patrioodid ja teevad oma tööd fanatismist, nad saaksid kindlasti tööd ka muudes tiimides ja parema palgaga. Ma olen kindel, et ka need hooldemehed, kes on täna Venemaal või Poolas, teeksid heal meelel Eestis tööd, aga lihtsalt rahalist võimalust pole. Toona oli koondises selge, et sportlase ülesanne on treenida, puhata ja võistelda. Kõik muu oli alati olemas, sponsorite leidmisega tegeles Alaver ja kõik võimalused olid olemas, sa said olla sada protsenti sportlane.

Praegu ei huvita aga suurt kedagi, kuidas sa hakkama saad või kuidas süüa ostad. Algo Kärp ei ­öelnud sugugi valesti, et kui arenenud spordiriikides on suusaliit sportlase jaoks, siis meil on selleni pikk maa minna. Sprinter Peeter ­Kümmel andis hiljaaegu intervjuu, kus väitis, et tal on sel aastal võimaluste poolest parim hooaeg. Üks peab valetama – kas Peeter või suusaliit, sest kui meie küsisime Algoga detsembri lumelaagri jaoks toetust 900 eurot, siis öeldi, et sportlased katavad ise enda ettevalmistuse kulud – kogu lugu.

Suusaliidu häbi

Mul pole mingit kriitikat suusaliidu presidendi suhtes, aga murdmaasuusatamise alakomitee juht Robert Peets teab ju minu ja kõigi teiste murdmaasuusatajate telefoninumbrit. Ta võiks vähemalt korra aasta jooksul küsida, kuidas meil läheb, kas me saame laagrisse. Tänavu pole seda tehtud. Lisaks on signaale, et sportlasi ei taheta üldse välja saata, kuna suusaliidul on häbi meie kohtade pärast. See on minu jaoks täiesti arusaamatu – Soomes-Rootsis oled koondises ja sinu selja taga ollakse ka siis, kui tulemused on kehvad. Minu jaoks on nonsenss, kui öeldakse, et me ei saada teid välja, kuna meil on häbi 60. kohtade pärast.

Vähe sellest, Peets võttis ainuisikuliselt vastu otsuse, et Raido ­Ränkel ja Karel Tammjärv ei tohi sportliku taseme tõttu Tour de Skid lõpuni sõita ja Oberstdorfi etapil palus ta korraldajatel tühistada meie hooldeboksi broneeringu. Meie kaks hooldemeest otsisid poole ööni uut hooldeboksi. Võib-olla saan ainult mina asjadest valesti aru, aga on raske näha, et alaliit on sportlase taga.

Aivar Rehemaa Foto: Argo Ingver

Suusatamine on maru kallis spordiala, kus näiteks väike purk määrdepulbrit maksab 200 eurot. Selle purgiga saab määrida neli paari suuski, ühe võistlusega on purk läinud. Ehkki meil on varustus sponsorite poolt, võib poest leida juba 800 eurot maksvaid suusasaapaid. Ühe logo saamine minu võistlusjopele algab 2500 eurost. See võib tunduda tavainimesele suur summa, aga suusatamises kulub väga palju raha – laagrid, reisid, ka elamiskulud.

Õnneks on mul vedanud isiklike sponsoritega, kes on minu kõrval olnud nii headel kui ka kehvadel aegadel. Ma olen nende ­firmajuhtidega juba piisavalt sinasõber, et saan neile ausalt ära rääkida, kuidas asjad on. Ma ütlen ausalt, et kui mul poleks enam midagi suusatajana anda, siis ma teeksin midagi muud. Mul on kaks tervet kätt ja jalga ja kui ma panustaks millessegi sama palju energiat, siis ma saavutaks ka mujal midagi.

Tulemused on kehvad, saan ka järjest vanemaks ja eks vahel tulevad mõtted, kas on üldse mõtet edasi võistelda. Mullune hooaeg läks mul ka ju aia taha, kuna olin samamoodi tihti haige. Mõtlesin siis, et kui MM õnnestub, on okei. Sain kaks kuud normaalselt trenni teha ja tulin kolm korda 30 sekka. See pole küll supertulemus, aga andis kindlust, et kui ma olen terve ja saan teha asju enda moodi, siis läheb mul hästi. Kui nüüd saaks ühel hooajal veel selle tunde kahe kuu pealt pikemale ajale venitada, siis oleksid tulemused oluliselt rõõmsamad.

Järgmisel aastal on Lahti MM, mis on ju sisuliselt nagu enda kodus. Kui ma tunneks, et mul šanssi pole, siis küll ma midagi muud teha oskaks. Suusahüppaja ­Kaarel Nurmsalu läks tööle Ramirenti, mis oli pikalt tema sponsor. Mulle on ka toetajad öelnud, et kui ma lõpetan, võivad nad mulle tööd pakkuda. Kui keegi ütleb, et ma teen ­sporti, kuna see on kõige lihtsam, siis see ei vasta absoluutselt tõele. Siin võid suure töö ära teha, aga mitte midagi vastu saada. Samas on mul veendumus, et kui näed palju vaeva, siis lõpuks pääseb ka õiglus võidule. See ei pruugi kohe homme tulla, aga küll ta kunagi tuleb.

 2002. aasta juunioride MM-kullast on palju aastaid möödas, aga seda ei võta mult enam keegi ära. Medal ripub siiani kodus, lähen mööda ja vaatan ikka vahel. Samas paigutan ma emotsionaalselt kõige kõrgemale 2013. aastal Val di Fiemme MMil saadud seitsmenda koha. Keegi ei ­oodanud mult midagi, kõik olid väga negatiivselt meelestatud ja lisaks polnud 15 kilomeetrit vabastiilis minu jaoks kõige sobilikum ala.

 Kolmandaks paigutaks terve 2009 hooaja, kui ma olin stabiilselt 30 seas ja tulin ka Tour de Skilt 16. kohaga tagasi. Kuulusin hooaja lõpuks „kuuma gruppi“ – tunned end tippmehena, kuigi võistlusi ei võida, aga oled stabiilne ja võitja pole ka väga kaugel.
 Suurimaks pettumuseks oli Libereci MM aastal 2009, mille eel olin ma väga heas vormis. Võitsin viis päeva enne võistlust 15 kilomeetri sõidus Jaaku minutiga, Andrust 1,2 sekundiga. MMil võtsid Jaak ja Andrus määrdeta suusad, mina määrdega. Andrus sai kulla, Jaak oli viies, mina 44.
 Aga vähemalt siis tundsin, et minu paremad hetked on ees ja võimalusi tuleb veel. Val di Fiemme 7. koha järel pidi 50 kilomeetrit klassikat olema minu põhidistants, aga ebaõnnestus täielikult. Läksin tegema väga head sõitu, mõtlesin, et kõik on võimalik. 20 kilomeetri peal sain aru, et nüüd ei tule enam midagi. Meeletult halb tunne oli. Seal tundsin ka, et enam neid võimalusi väga ei tule. Olin tohutult pettunud.