Ekspress uuris: kes soovitas kuju ära viia? Mida tahtis Reformierakond? Kes olid kuju liigutamise vastu? Mille eest hoiatasid salateenistused? Kuidas valmis kuju teisaldamise otsus? Mis toimus ­öösel kriisikeskuses? Millega tegeles valitsus? Kuidas Savisaar oma võimalused maha mängis?

Veel aasta tagasi polnud peaminister Andrus Ansipil selget seisukohta pronkssõduri asjus. Austria saadiku aiapeol Pirital pärib ta Eks­pressi kultuuritoimetaja ­Harry ­Liivranna käest, mida teha.

Liivrand kiidab kuju kunstiteosena, kuid arvab, et ideoloogiliselt see Tõnismäele ei sobi.

JÄÄB VÕI LÄHEB? 9. mai tähistamine Tõnismäel 2005. aasta kevadel. Foto: Rauno Volmar

Järgmine päev on 9. mai. Paar eestlast lähevad pronkssõduri juurde sinimustvalge lipuga meelt avaldama. Lilli asetanud venelased kannavad Nõukogude armee punalippe. Tekib kon­flikt. Korda valvav politsei peab õigemaks eestlased bussi panna ja eemale toimetada.

Mai keskel käib Ansip töövisiitidel Lääne-Euroopas. Pronksmees ei ole valitsuse jaoks teema. Peaministri asendaja Villu Reiljan peab ajujahti Ruhnu karule.

Ühel päeval helistab Ansipile Tartust luuletaja Hando Runnel. Poeet ütleb, et televiisorist nähtu oli Eesti okupeerimise järel 1940. aastal kõige rängem solvang. Pealinna südames on koht, kuhu ei saa Eesti lipuga minna!

Runnel on nõukogudeaegse teisitimõtlejana väga mõjukas. Ta võtab sõna harva ja tema arvamus läheb Ansipile kui endisele Tartu linnapeale väga korda. Ansip on ülimalt õnnelik, et Runnel talle isiklikult helistas. Peaminister räägib seda paljudele ja tõotab pronksmehe Tõnismäelt ära viia.

22. mail teatab Ansip Eesti Raadios esimest korda, et kuju tuleks kõrvaldada “nii ruttu kui võimalik”.

Kolm päeva hiljem esineb peaminister valitsuse pressikonverentsil. ­Riina Koit “Aktuaalsest kaamerast” pärib: “Kui tõsiseid julgeolekuriske te näete, et olukord väljub kontrolli alt?”

Ansip vastab, et “seda võimalust ei saa välistada, aga ma ei pea seda tõenäoliseks”.

Ta lisab, et “mina seda küll ei karda, et Eesti imidžit häiriks see, kui meie oma riigis otsustame ise, missugused monumendid missugusel asukohal on meile sobilikud ja missugused mitte”.

Oravad valmistuvad valimisteks

Reformierakonna tipus toetavad kuju äraviimist Rain Rosimannus (38) ja Keit Pentus (31). Sel perel on ennast Eesti liidererakonnaks tituleerivas parteis suur võim. Pentus juhib kevadel 2006

EESTI MÕJUKAIM NAINE: Reformierakonna fraktsiooni esimees, peaministri büroo eksjuht Keit Pentus. Foto: Vallo Kruuser

peaministri bürood ja Rosimannus on fraktsiooni aseesimees.

EESTI MÕJUKAIMA NAISE NÕUANDJA: Reformierakonna aju: Rain Rosimannus. Foto: Terje Lepp

Nende huvi on paljuski pragmaatiline. Rahvas valib aasta pärast uue Riigikogu ja peaminister Ansip vajab lisahääli. Selleks tuleb viia erakond välja ülivabale turumajandusele orienteeritud nišist.

Reformarid teavad, et venelastelt nad hääli eriti ei saa, suurima noosi võtab niikuinii Edgar Savisaare Keskerakond. Aga Isamaaliidult võiks osa rahvuslastest valijaid üle lüüa küll. Tuleb ainult taguda sama trummi kõvemini.

Kuju minemavedamisele on Reformierakonnas ka vastaseid. Neist nimekaimad on partei aseesimees Meelis ­Atonen ja Riigikogu aseesimees, praegune sotsiaalminister Maret Maripuu.

Kuju teemal toimub vaidlusi, kuid pärast peaministri poolt seisukoha võtmist need vaibuvad. Sellest ei räägita suurt midagi partei juhatuses ega Riigikogu fraktsiooni koosolekutel.

Poliitikud vilistavad kaitsepolitsei peale

Venelastele on Suur Isamaasõda ja pronksmees püha teema. 10. mail kutsuvad venekeelses Delfis kommentaatorid “šved” ja “realnõi” kuju kaitsma. Sünnib liikumine Notšnoi Dozor.

See ärritab Eesti äärmuslasi.

26. mail keelab siseminister Kalle Laanet pronkssõduri ümbruses kõik meeleavaldused. Politsei veab haljas­ala ümber kilest lindi ja hakkab Tõnismäge valvama.

Kaitsepolitsei koostab valitsusele ohuprognoosi. See on “salajase” tasemega riigisaladus, mis salastatakse 25 aastaks.

Ansip tutvustab ohuprognoosi koalitsiooninõukogus. Paberis on kirjas terve rida punkte, mis võib juhtuda, kui kuju ära ei viida, ja mis juhtub siis, kui kuju maha võtta. Ühe variandina mainitakse, et venelased tulevad kuju kaitsma.

Omapoolset tegutsemissoovitust kaitsepolitsei valitsusele ette ei anna. Kuid otsus on peaministril

ja tema ajutrustil juba olemas. Nad peavad kaitse­politseinikke käparditeks, kellele meeldib käia terrorismivastase võitluse ­aruteludel Läänes ja määrida paberit. Poliitikute meelest on vastuluurajad õige aja äärmuslaste vaigistamiseks ja äraostmiseks lihtsalt maha ­maganud. Seetõttu otsustavad nad näidata end tegijatena ja probleemi lõplikult ­lahendada.

Avalikkuse ees keerab Ansip pingeid maha. 29. juunil teatab ta valitsuse pressikonverentsil: “Ma ei kujuta ette seda, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus kraanakonksu otsa riputada pronkssõduri ja sellega kuhugi ära sõita.”

Oma mees salateenistusi koordineerima

ORAVATE SALAKÕRV: Koordinatsioonibüroo direktor Andreas Anvelt. Foto: Marko Mumm

Septembris valitakse Toomas Hendrik Ilves Eesti presidendiks. Sellel on sündmuste arengus oluline roll. Võidu üks peamisi sepitsejaid on Rosimannus, kes võttis nii sotsidelt nende parima peaministrikandidaadi. Ilvese kandideerimine Riigikogu valimistel oleks võinud Ansipit tugevalt ohustada.

Pärast Ilvese valimist presidendiks lahkub riigikantseleist julgeoleku koordinatsioonibüroo direktor Rainer Saks. Saksa amet oli koordineerida Eesti salateenistuste tööd. Nüüd näeb Ansipi lähikond võimalust võtta salateenistused oma kontrolli alla. Selleks läheb vaja ustavat inimest.

Valik langeb Põhja politseiprefektuuri teenistusosakonna politseidirektorile, 32aastasele Andreas Anveltile. Anvelt juhatas varem Tallinna Kesklinna politseijaoskonda. Keit Pentus oli sama linnaosa vanem.

Anveltit peetakse meeldivaks inimeseks, kuid tal on üks suur puudus. Tal pole varasemat kokkupuudet ei luure ega ka vastuluurega. Selle ala profid ristivad ta tagaselja “Konstaabliks”.

Riigikogu ei taba sõjahaudade seaduse ohtu

10. jaanuaril võtab Riigikogu vastu sõjahaudade kaitse seaduse. President Ilves kuulutab selle välja järgmisel päeval.

Selles seaduses ei näe keegi väga suurt probleemi. Poolt hääletavad isegi keskerakondlased Ain Seppik ja ­Küllo Arjakas.

Kuid Reformierakonna venelased Sergei Ivanov ja Tatjana Muravjova jätavad hääletamata. Nad teevad seda ka 15. veebruaril, kui hääletatakse keelatud rajatiste seadust. Ivanov vormistab endale komandeeringu välismaale, Muravjova aga kaob lihtsalt saalist vaikselt minema.

Seekord jätab president Ilves seaduse välja kuulutamata. Nii Keskerakonnas kui Kadriorus arvatakse, et kuju äraviimine on peatatud.

Kuid talvel sünnib Reformierakonnas välkidee, et kuju tuleb ära viia vahetult pärast Riigikogu valimisi ehk vana valitsuse viimastel ametisoleku päevadel. Ja selleks saab kasutada sõjahaudade seadust.

Kaitseminister Jürgen Ligi kinnitab Ekspressile veebruari algul, et tema on valmis andma kuju teisaldamiseks korralduse: “Kindlasti!”

Üks variante on isegi pronksist kuju äraviimine ja kivist müüri paika jätmine.

Äkki võtavad venelased ise kuju maha?

Peagi mõistavad oravad, et nad ei jõua salaplaani teoks teha. Pealekauba poleks siseminister Kalle Laanet sellega nõus.

SISEMINISTER: Kalle Laanetil oli seoses Lihula monumendiga juba ühe kuju mahavõtmise kogemus olemas. Foto: Toomas Volmer

Esiteks kuulub Laanet Keskerakonda, mis soovitab kuju rahule jätta. Teiseks on tal ühe kuju mahavõtmise kogemus olemas. Kui ta oli 2004. aastal Lääne politseiprefekt, käskis valitsus Lihulas Saksa mundris mehe

kuju ära viia. Laanet keeldus suulist käsku täitmast. Kirjalik käsk päästis mehe maine ning süüdi jäi Juhan Partsi valitsus.

Laanet tellis pronkssõduri asjus kaitsepolitseilt mitu ohuprognoosi, neist viimase enne ametist lahkumist tänavu aasta algul. Prognoosis oli kirjas, et kui kuju viiakse jõuga ära, siis võivad vallanduda Pariisi tüüpi rahutused.

Laanet teab, et kujude vägisi liigutamine on ohtlik. Aga ta peab halvaks ka käed rüpes istumist. “Eesti politseil on palju rohkem teha kui käia ja valvata pronkssõdurit, olla selle piksevarras,” ütleb Laanet mais 2006 avalikult.

Laanet peab vajalikuks luua komisjon, kuhu kuuluksid “mõlema poole” esindajad. On kaks varianti. Esiteks: kas õnnestub anda kujule teine tähendus, mis sobiks nii eestlastele kui ka venelastele?

Teine idee on geniaalne. Selle kohaselt viiksid kuju Tõnismäelt ära venelased ise. Muidugi oleks see võimalik ainult pärast 9. maid.

Keskerakonnale tähendab see omapärast topeltmängu. Kuna Savisaarel on vaja valimistel venelaste hääli, asub ta avalikult kuju kaitsma. Kui aga venelased oleksid kuju äraviimise jutuga ühel hetkel välja tulnud, oleks Savisaar neid loomulikult toetanud.

Kõnelusi veteranidega peab ka Ansip. Peaminister kohtus korduvalt veteranide esindajatega. “Neist osa on ka toetust avaldanud, näiteks korpuse mehed, kes enamasti käivad Metsakalmistul,” ütleb ta Ekspressile.

Ilves: monumente hävitasid sovetid

24. veebruaril peab president Ilves Tartus Vanemuise saalis oma esimese kõne vabariigi aastapäeval. Ta teeb hulga mürgiseid märkusi Ansipi valitsuse majanduspoliitika aadressil ja ütleb muu hulgas: “Jah, nemad ei vajanud mingit seadust, et hävitada sõjas langenute kalmistuid ja meie Vabadussõja monumente. Aga, kallid kaasmaalased, meenutagem veel kord Marcus Aureliuse ütlust: parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnaseks. Me ei käitu ega räägi nagu sovetid.”

TUJURIKKUJA: Toomas Hendrik Ilves rikkus 2007. aastal oma aastapäevakõnega Andrus Ansipi tuju, sest tegi mürgiseid märkusi peaministri valitsuse poliitika aadressil.

“Lapsik küsimus – mida küll Euroopa meist mõtleb seoses ühe pronkskujuga? – tuleb asendada palju tähtsama küsimusega: mida Eesti Euroopas teeb?”

Ilvese kõne rikub Ansipi tuju.

Aaviksoo proovib vastutust hajutada

Ansip kogub Riigikogu valimistel 22 540 häält. Isegi Arnold Rüütel ei saanud oma parimatel päevadel nii palju hääli. Koalitsiooniläbirääkimistel ütleb Ansip korduvalt, et tahaks näha, kes tema 22 540 hääle kõrval tahab veel peaministriks hakata.

REFORMIERAKONNA OTSUSTE TÄITJA: Kaitseminister Jaak Aaviksoo. Foto: Lauri Kulpsoo

Ta käsib alustada ettevalmistustega pronksmehe teisaldamiseks. Stenbocki majja saabub kümneid kirju, kus inimesed pakuvad oma ettepanekuid seoses pronkssõduriga.

Pronksmehe probleemi peab lahendama kaitseministeeriumis moodustatud sõjahaudade komisjon. 9. märtsil soovitab komisjon kaitseministril säilmed ümber matta.

Töö käib algul Jürgen Ligi, hiljem aga üllatuslikult kaitseministriks saanud Tartu Ülikooli endise rektori Jaak Aaviksoo käe all. Ta hakkab viima ellu projekti, mille autorsus kuulub Reformierakonnale.

Sõjahaudade kaitse seaduse §8 lg 1 ütleb, et säilmed kuuluvad ümbermatmisele, kui sõjahaud asub ebasobivas kohas. Otsuse langetab sellisel puhul kaitseminister.

Sama seaduse §8 lg 2 räägib ümbermatmisest “avaliku huvi” või “julgeolekukaalutluste” korral. Sel juhul teeb otsuse terve valitsus.

Aprilli keskel käibki Aaviksoo välja kava, mis kandib vastutuse tema pealt kogu valitsusele. Idee kohaselt võtab valitsus 19. aprilli õhtul vastu salajase otsuse pronksmehe eemaldamiseks. Sel juhul oleks kuju maha võetud ööl vastu reedet, 27. aprilli, ja juba pühapäeval surnuaial üles pandud.

Tõnismäele võib tulla 15 000 inimest!

Teisipäeval, 17. aprillil arutab asja valitsuse julgeolekukomisjon. Kaitsepolitsei kirjutab valitsusele uue ohuprognoosi, kus mainitakse ühe stsenaariumina tänavarahutusi.

Politseinikest pole peaministrile vastuvaidlejat. Ka välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas annab mõista, et välispoliitiliselt on kõige parem, kui kuju kiiresti minema toimetatakse.

Nii Ansip kui veel mõned Reformierakonna tuntud tegelased räägivad, et Tõnismäele koguneb piltlikult öeldes käputäis protestijaid. Näiteks arvas seda endine kaitseminister Jürgen Ligi hiljuti Ekspressi ajakirjanikuga kohtudes.

Ligi peab ennast Eesti riigi üheks paremini informeeritud meheks, kirjutades oma blogis: “Ka poliitikud teavad üht-teist, mida teised ei tea. Kaitse- või siseministrid kohe eriti. Ka neid teadmisi analüüsitakse.”

Siseminister Jüri Pihl hakkab aga plaanis kahtlema. Ta kutsub järgmisel hommikul Kapo peadirektori ­Aldis Aluse ja politseipealiku Raivo Aegi enda juurde. Ta kannab nende hoiatused sotside fraktsioonis ette ja ütleb, et nende meeste kõige hullema stsenaariumi kohaselt tuleb kohale kuni 15 000 inimest.

Sotsid ähvardavad vetoga, Ansipil küpseb uus plaan

Sotsidel pole tahtmist võimaliku mässu tekitamisel osaleda. Nad arutavad uut infot fraktsiooni koosolekul 18. aprillil koos oma ministritega. Otsustavad, et kui Aaviksoo tahab oma plaani valitsuses arutada, siis sotsid panevad veto. Selle põhjused on:

1) plaan on läbi mõtlemata,
2) kui kuju viia, siis mitte enne 9. maid, pigem suvel puhkuste ajal, kui inimesed on linnast väljas.

Rahandusminister Ivari Padar helistab Ansipile ja teatab sotside seisukoha. Seega ei tule Aaviksoo plaanist enam midagi välja.

Juhuslikult on Ansip ja Aaviksoo parajasti koos. Ansip veenab kaitseministri ära. Mõne tunni pärast kirjutab Aaviksoo alla esimesele paberile seoses operatsiooni algusega ning saadab ärakirjad Tallinna linnavalitsusele ja muinsuskaitseametile.

Ta teatab ka ajakirjandusele, et lähiajal algavad Tõnismäel kaevamis- ja tuvastamistööd ning ala piiratakse aiaga.

BNS märgib oma uudises, et seaduse kohaselt peab ümber matmisest ette teatama vähemalt seitse päeva. Aeg hakkab tiksuma.

Tööde alustamise kuupäeva dokumendis siiski ei ole. Aaviksoo: “Me ei kuulutanud seda välja. Tõenäosus, et püütakse töid takistada seadusevastaselt, oli suur.”

Pronkssõduri nimel tegutseb isegi Laine Jänes

Neljapäeval, 19. aprillil räägitakse valitsuses esimest korda pronkssõdurist. Aaviksoo ei hakka otsust enam valitsuse nimele suruma, kuigi mõned sõbrad ütlevad, et “kuule, sind lüüakse selle kujuga tanki”.

Lepitakse kokku, et avaliku korra tagab siseministeerium.

Valitsuse kommunikatsioonibüroo saadab ministritele, ministrite nõunikele ning Reformi, Isamaa ja Res Publica Liidu ning sotside pressiesindajatele laiali viieleheküljelise paberi, mida rääkida pronkssõdurist. Kuid seal ei ole kirjas operatsiooni alguse kuupäeva.

Lisaks tuleb kiiruga muuta kehtivaid õigusakte.

Üks on sotsiaalministri määrus “Tervisekaitsenõuded surnu hoidmisele, vedamisele, matmisele ja ümbermatmisele”. Kuna sotsiaalminister Maret Maripuu viibib välismaal, peab muudatusele alla kirjutama tema asendaja kultuuriminister Laine Jänes.

Jänese allkirjaga paber lihtsustab sõjahauda maetud surnute väljakaevamiseks ja transpordiks vajalikke nõudeid. Muudatustest on kõige olulisem loobuda klauslist “Säilmete väljakaevamine hauast peab toimuma külmal aastaajal”. Ka ei pea matmispaiga rajamist kooskõlastama tervisekaitsetalitusega.

Kultuuriministrina peab Jänes andma ruttu välja otsuse, mis muudab mälestiste remonti ja ehitamist puudutavat määrust. Sõjahaudade puhul pole tegevuseks vaja muinsuskaitselist tegevusluba.

Mõlemad Jänese määrused ilmuvad Riigi Teatajas ning jõustuvad nädala pärast, 26. aprillil.

Lang kihutab mööda Saksamaa kiirteid

Kuigi Ansipi valitsus astus ametisse alles 5. aprillil, võtab justiitsminister Rein Lang juba teist korda puhkuse: 21.–28. aprillini. Langi sõnul oli tema eemalviibimine Eestist täielik juhus. Ta arvestas, et kohe pärast Tõnismäele tara püstitamist rahutusi ei toimu. 9. mail on ta aga ammu Eestis tagasi.

Minister sõidab abikaasaga Prantsusmaale ja edasi Guernsey saarele. Saab olla seal ühe päeva, siis helistab president Ilves ja ütleb, mis Tallinnas toimub. Lang ei saa saarelt kohe tulema. Ta kihutab üüriautoga mööda kiirteid Saksamaale Frankfurti, juhtides ühe käega autot ja teisega vahetpidamata telefoniga rääkides.

Lang lendab Prahasse, kuid ei jõua Czech Airlinesi Tallinna reisile, sest lennujaama töötajad ei suuda lennukit kinni hoida. Ta saab pileti poole tunni pärast startivale Helsingi lennukile, kust reisibüroo suudab talle imekombel leida vaba koha Tallinna lennukile.

Operatsiooni algus püsib viimase hetkeni saladuses

Ansip ja tema lähimad toetajad hoiavad operatsiooni täpset kulgu saladuses ka enamiku erakonnakaaslaste eest. Ametlikult otsustatakse Tõnismäe sissepiiramine valitsuse kriisikomisjoni istungil.

Ansip tahab operatsiooni alustada igal juhul enne 9. maid. Algav nädal sobib, sest Riigikogus istungeid ei toimu. Suur hulk poliitikuid on üle Eesti oma kodudes laiali. See välistab ägedad ­arutelud parlamendis ja debattide kajastamise ajakirjanduses. Avalikkusele aga põhjendab Ansip neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil kuju tarastamist järgmiselt: “8.–9. mail on prognoositav teatud konfliktide oht. Mina küll isiklikult ei tahaks näha seal mingit kaklust ühe okastraadikera pärast.”

Ansip: tänavu mais oli oodata rahvustevahelisi rahutusi

Ansip ütleb sel esmaspäeval tagantjärele Ekspressile: “Ekspertiisid ütlevad, et konflikt oleks olnud 9. mail Tõnismäel vältimatu. Ohuhinnangut toetasid spetsiaalse valdkonna spetsialistid ja eksperdid. Nende hinnang oli ühene – kuju tuleb teisaldada. Muud lahendused võimalikud ei olnud. Juhul, kui pronksmees oleks paika jäetud, oleksid kahe-kolme aastaga tekkinud veel tugevamad pinged kui praegu. Ja kahe-kolme aasta pärast oleks leitud, et oleks ikkagi pidanud selle ära viima.”

OLUKORD ON TÕSINE: Peaminister Andrus Ansip esmaspäeva õhtul oma kabinetis. Ta loeb paberit märkmetega ööl vastu reedet toimunust. Foto: Ingmar Muusikus

Ta lisab: “Suure tõenäosusega oleksid sarnased rahutused leidnud aset juba tänavu mais, ning mitte ainult demonstrantide ja riigivõimu vahel, vaid etniliste gruppide vahel, mis olnuks palju ohtlikum.”

Samalaadset juttu räägib ka Pihl. “Julgeolekuasutuste ohuprognoos oli enam-vähem selline, nagu ta ka välja kujunes,” ütleb ta. “Et sellised üksikud... sellised korrarikkumised, kui rahvamass tuleb kokku, võivad aset leida ja küsimus on selles, et võib-olla ei õnnestu seda läbi viia ilma nende selliste politsei poolt jõudude mitte kasutamata, aga teiselt poolt oli ka ohuhinnang, kui seda läbi ei viida, et siis võivad tagajärjed olla veelgi raskemad.”

Ansipi ja Pihli juttu kontrollida on võimatu, sest ohuhinnanguid kaitseb riigisaladus. Muuseas, 16. aprillil ehk kümme päeva enne mässu ilmus Postimehes usutlus

Pihliga. Siseminister ütles seal, et korrakaitsestruktuurid on tänavu 9. maiks paremini ette valmistatud kui mullu ega lase end ebameeldivalt üllatada.

Me võime vaid spekuleerida, mis võinuks juhtuda 9. mail. Venelased oleksid läinud lilli viima ja viina jooma ning lehvitanud taas oma lippe. Peale noorte oleks tulnud kohale nii elusolevad sõjaveteranid kui paljud tavalised inimesed. Vaevalt, et viimased poode rüüstavad.

Kakluse tekkimiseks läheb vaja teist osapoolt ehk Eesti äärmuslasi. Neid pole aga sadu. Ehk politsei suutnuks selle seltskonna isoleerida ja rahu oleks tagatud. Ja sel juhul saanuks jätkata kavaga kuju suvel ära viia, mida pidasid mõistlikuks sotsid.

Aaviksoo valmistab meediat ette

Kaitseminister Aaviksoo kohtub kolmapäeva lõuna ajal Eesti Maja restoranis massiteabevahendite juhtidega. Restorani separees, kokkutõmmatud lükanduste taga restorani omaniku ­Viido ­Polikarpuse amatöörmaalide all on kaetud klassikaline eesti joomalaud, ainult et ilma viinata. L-kujulisel laual on suupistetaldrikud marineeritud seente, juustutäidisega singirullide, kilufileede ja soolalõhega. Kokku tuleb umbes 15 kogenud ajakirjanikku: Äripäev, Õhtuleht, Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Maaleht, ETV, Kanal 2, TV3, Eesti Raadio, Kuku raadio, Delfi jt.

Aaviksoo istub nurgatoolil, tema kõrval valitsuse kommunikatsioonibüroo juht Inga Jagomäe. Jagomäe selgitab, et tegu on off-the-record tausta­briifinguga.

Aaviksoo alustab üldise sissejuhatusega, kuid ajakirjanikud nõuavad kohe selget teavet valitsuse plaanide kohta. Selgub, et Pronkssõduri kohale Tõnismäel püstitatakse suur telk, et kaevamistööd toimuvad selle all ning väljakaevamised algavad hingepalvusega. Monumendi äraviimise hetke otsustab valitsuse kriisikomisjon vastavalt olukorrale.

PÄEVAD, MIS AJASID ÄREVUSSE: Rahvas on kogunenud Tõnismäele. Hiljem tunnistab peaminister Ansip, et ei uskunud rahutuste puhkemist.

Aaviksoo märgib, et valitsusele on esitatud mitmeid ohuhinnanguid, nendest kõige plahvatusohtlikumaks hindab olukorda kaitsepolitsei. Hinnangute sisu ei tutvustata, konkreetset infot edasise tegevuse alguse kohta ei anta.

Ajakirjanikele jääb mulje, et oluliste otsuste langetamisega tegelevad peaminister Ansip, Aaviksoo ise ja siseminister Pihl. Tegelikult ei saa kokkutulnud ajakirjanduslikult kuigivõrd targemaks, pigem on nad lihtsalt psühholoogiliselt paremini ette valmistatud nii telgi püstitamiseks kui ka kuju äraviimiseks.

Aaviksoo püsib kohtumise vältel väga rahulik. Tagantjärele tundub, et kriisi tekkimiseks ta valmis ei olnud.

Veel kolmapäeval on operatsiooni juhid valmis, et tehnilistel põhjustel ei jõuta sellega neljapäeva hommikul alustada.

Juhend sõnadega manipuleerimiseks

Neljapäeval, 26. aprillil kell 4.30 varahommikul piiravad politseinikud pronksmehe sisse. päeva peale ümbritsetakse haljasala piirdeaiaga ja sinna püstitatakse telk.

Operatsiooni täpne algus tuleb enamikule kõrgetest riigiametnikest
üllatusena.

Kell 5.51 hommikul saadab valitsuse infonõunik Martin Jaško laiali pronkssõduri-teemalise dokumendi, mida ta nimetab “jutupunktideks”. Failina lisatud 14 lehekülge pidid aitama vastata kõikidele võimalikele küsimustele.

Selles korratakse kaks korda: “...samas usub politsei, et inimesed käituvad seaduskuulekalt ja rahulikult.”

Kommentaare jagades soovitatakse ametnikel kasutada “pronkssõduri monumendi” asemel mõistet “hauatähis”. Sõna “teisaldamine” asemel tuleb öelda “ümbermatmine”. Eestlaste ja venelaste asemel tuleb aga rääkida “huvigruppidest”.

Selline semantiline ümbermäng kuulub propaganda klassikasse. Aga iga propagandaspetsialist teab, et õnnestumiseks tuleb sõnu asendada pikka aega. Ühest päevast ei piisa.

Jaško ja tema ülemus, valitsuse kommunikatsioonibüroo direktor Inga Jagomäe, on peaaegu ainsad, kes tegelevad pronkssõduri teema meediakajastusega. Nad kolivad oma töökoha üle Stenbocki majast kaitseministeeriumisse ning tormakatel öödel viibivad ka politsei juhtimiskeskuses.

Tegelikku meediakajastust ei ole. Eelmine uudis valitsuse koduleheküljel http://www.valitsus.ee/ on 23. aprillist ja kannab kuratliku irooniana pealkirja “Peaminister: Eesti on julgeolekut pakkuv riik”. Jutt käib Afganistanist.

Valitsus ei oota intsidente

Valitsuse istung algab kell kümme hommikul. See kestab veerand tundi. Pronkssõdurist ei räägita. Teemad on igavad: tarbijakaitseseaduse muutmine, keskkonnainfo kättesaadavus, tolliametnike vormiriietus, karusambla ja must-toonekure kaitsmine.

Seejärel algab valitsuse kabineti­istung, kus on kombeks asjade otsusta­mise asemel neist lahtise tekstiga rääkida. Paaritunnisest koosistumisest räägitakse enamik aega Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise ettevalmistamisest tuleval aastal. Selle kohta käiv memo märgib, et pidustuste üks eesmärke on “lõimida kõiki kodanikke ja residente iseseisvast Eestist rõõmu tundma ning meie riiki edasi kandma”.

NAD EI TEA, MIS NEID EES OOTAB: Vabariigi valitsus 2007. aasta aprilli alguses ühispildil. Foto: Rene Suurkaev

Kell 12 algab valitsuse pressikonverents, kuhu Ansip jääb hiljaks. Alguses räägib peaminister tollitöötajate vormiriietusest: “Me nimelt otsustasime, et tolliametnike lipsu kujundus muutub ja tulevikus saab neil olema hoopis ilusam ja uuem lips.”

Hommikul toimunud pronkssõduri ümberpiiramisest teeb Ansip juttu alles siis, kui BNSi ajakirjanik Andres Einmann küsib Eesti-Vene suhete võimaliku halvenemise kohta. Peaminister vastab: “Murphy seadus juba ütleb, et alati saab halvemaks minna.” Kuid riikidevahelise poliitikaga võrreldes on “suhted inimestevahelisel tasandil päris head”.

Kaitseminister Aaviksoo lisab: “Võimalike intsidentide arv, ma loodan, et mitte ainult tänasel päeval, vaid ka edaspidi on selle tulemusena viidud miinimumini.”

Samal ajal teatab suur transiidifirma Transgroup Invest, et kaalub Eestist ära kolimist.

“Rahvusvahelise konflikti eskaleerimisel Vene Federatsiooniga, firma konsultantide arvamusel, viidab tõsiliste kahe riigi vaheliste suhete teravnemiseks, mis negatiivselt mõjub rahvusvahelisele ärile Eestis, ” ütleb pressiteade (tekst muutmata).

Tunamullu sai Transgroup Investi üks juhte Maksim Liksutov justiitsminister Rein Langi eestkostel eriliste teenete eest Eesti majanduse arendamisel kodakondsuse.

Laanet hoiatab Pihli

Rahvast muudkui koguneb Tõnismäele. Endine siseminister Kalle Laanet helistab Saaremaalt Pihlile ja soovitab tähele panna, et meeleavaldajad võivad kuju juurest minna mujale ennast ­välja elama.

Pihl vastab Laanetile, et politseiressurssi on küll ja veekahur on ka.

VLADIMIR LEBEDEV: Notšnoi Dozori eestvedaja. Foto: LIIS TREIMANN

Rahvusraamatukogu treppidel seisavad Notšnoi Dozori eestvedaja ­Dmitri Klenski ja interrindest tuntud ­Vladimir Lebedev, kumbagi ümbritseb väike kuulajaskond. Õhkkond on pinevusest tiine, eesti keelt ei kuule, eestlased rääkida ei julge.

Aeg-ajalt hakatakse kuskil nurgas karjuma ja siis see levib nagu suitsupilv. “Pazoor, pazoor,” skandeerib rahvas ja vaatab otsivalt ringi nagu vaadates, kelle järgi joonduda.

Siit-sealt lendab politseiaheliku poole tühje õllepurke, asfaldil on näha puruks kukkunud muna. Jälgitakse, kuidas politsei paigaldab üha uusi tõkkeid. Juba on näha mingit halli pilve, aru ei saa, kas see on mingi toss või vesi. Vene noorukitel on ilmselgelt soov ennast välja elada, aga palju on ka pearaputamist ja hukkamõistvaid pilke tülinorijate suunas.

Ühel hetkel kasvab väljaastumine üle rüüstamiseks, mida kajastavad maailma meediakanalid.

Politsei suunab oma jõud esmalt Endla tänaval möllavate huligaanide rahustamiseks.

Sealkandis asuvad tähtsad riigiasutused. Samal ajal laastab metsistunud, põhiliselt venekeelne inimmass Pärnu maanteel ja kõrvaltänavatel.

Irooniana annab Pihl otseintervjuu ETV-le. Ta põhimõtteliselt rahustab üldsust, öeldes, et midagi hullu ei toimu. Samas näitab teine telekanal kummuli lükatud masinaid ja põlevat Tallinna.

Veel järgmisel hommikul võib Pärnu maanteelt korjata Armani ja Prada prilliraame, aga ka Hugo Bossi poe mannekeene.

Ja veel hullemaks läheb.

Kas kutsume rahva tänavatele?

Kesköö paiku heidab Aaviksoo magama, kuid see uni ei kesta kaua. On kokku lepitud, et teda informeeritakse olukorrast iga tunni tagant ja pärast keskööd iga kolme tunni tagant.

Ansip istub algul kodus ja vahetab informatsiooni. Peaminister ei maga tol ööl minutitki.

PÄTTIDE TALTSUTAJA: Siseminister Jüri Pihl. Foto: Vallo Kruuser

Ka Pihlil ei pea närv vastu. Pärast teleintervjuud sõidab ta Kalevi endisesse kommivabrikusse Pärnu maanteel, kus asub politsei juhtimisstaap. “Ma mõtlesin, et kõige hullem on see, et kui minister segab neid operatsiooni korraldajaid iga hetke tagant oma telefonikõnedega, siis on parem tulla siia, saada ülevaade, mis toimub, ja ka vajadusel siis nagu, ütleme, toetada, abistada,” räägib Pihl teisipäeval.

Kohal on politsei juhtkond, kantslerid, riigisekretär Heiki Loot. Algab kriisikomisjoni laiendatud istung.

Kella ühe paiku saabub ka Ansip. Nad istuvad väikses kaminaruumis, mille ehitas endine politseijuht Robert Antropov. Kaminaruumi juurde kuuluvad saun ja mullivann.

Olukord on väljunud kontrolli alt.

Keegi küsib pooltõsiselt, kas peaks kutsuma rahvast raadio ja televisiooni teel appi. Nii tõrjus Edgar Savisaar 15. mail 1990 eestlaste abiga Moskva-meelsete venelaste rünnaku Toompea lossile. Kuid kriisijuhid mõistavad ise, et nii ei tohi teha.

Pimedas tooks uute masside ilmumine Tallinna tänavatele kaasa täieliku kaose.

Õhtul “Aktuaalses kaameras” esinedes tunnistab Ansip, et rahutuste teket ta ette ei näinud. “Ei uskunud, et põhjamaised inimesed võiksid millegi sellisega hakkama saada.”

Ka Pihl möönab hiljem, et “võib-olla oleks tulnud see kesklinn sulgeda suuremas raadiuses, kui ta oli suletud peale seda telgi ja aia ülespanemist. Võibolla see oleks aidanud seda asja rohkem kontrolli all hoida.”

Kust leida keset ööd kuju mahavõtja?

Kriisikomisjoni istung kujuneb tuliseks. See päädib otsusega, et järgnevatel ­öödel korra tagamiseks tasub pronksmees kohe maha võtta. Formaalselt esitab ettepaneku valitsusele kriisikomisjoni esimees Jüri Pihl.

Kella kahe paiku jõuab kohale ka Aaviksoo. Selleks ajaks on selge, et avalik kord saab kontrolli alla ja rahutused vaibuvad, kuid meeleolu püsib endiselt ärev.

Peaminister Ansip võtab telefoni teel ühendust valitsuse liikmetega. Seda nimetatakse valitsuse erakorraliseks istungiks ja kellaajaks läheb kirja 3.40. Näiteks põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on sõitnud Viljandisse ja on hädas südamega (õhtul oli isegi haiglas tilgutite all), haridusminister Tõnis Lukas otsitakse üles Saksamaalt.

Pronkssõdur otsustatakse kohe ära viia. “See ei ole võimalik, et kogu Tallinn on laastatud ja ainus, mis on terve, on pronkssõdur. See ei ole riik, mis laseb end selliselt šantažeerida,” selgitab Ansip esmaspäeval Ekspressile.

Kohe kerkib aga küsimus, kes kuju minema viib. Käsu saab kaitseministeerium, kuid Aaviksoo pole sellele mõelnud. Tema plaan nägi ju ette, et punaarmeelaste üleskaevamiseks läheb paar nädalat ning kujuga tegeldakse alles siis.

Kõik kohalolijad, kel on mingeid kasulikke kontakte ehitamise ja lammutamise alal, hakkavad helistama. Kopa tellimises osaleb Ansip isiklikult.

Peaminister rõhutab, et pronksist kuju tuleb saada kätte tervena. Selle taga olevat kiviseina tervelt ära viia ei saa, sest see on suur ning paekivi puruneb kergesti.

Savisaare koduaken visatakse sisse

Pronksist kujule pannakse kiilud alla hommikul kell 4.00. See kaalub 1 tonni, müür kuju taga oma 50 tonni. Kuju eemaldatakse samba küljest kell 4.45.

Pronkssõdur viiakse ära eraldusmärkideta politseiautode eskordi saatel hommikul, kui linnas on olukord juba rahulik.

Kella viie paiku hommikul sõidavad Ansip ja Pihl koos läbi kesklinna. Nad peatuvad Tõnismäel ja tänavad politseinikke.

Kell 8.06 oli kuju alune tühi, mitu koormatäit puruks läinud kive on ära veetud. Sakala keskuse lõhkumisest tuntud punane ekskavaator viiakse minema.

Kohe tekivad aga kõlakad, et kuju on tükkideks lõhutud. Kaalutakse, kas avaldada fotod, mis tõendavad, et kuju on terve. Nad otsustavad aga seda mitte teha, sest venelasi võiks ärritada pilt, kus kuju on pikali “transpordiasendis”.

MÄNGUR: Edgar Savisaarel oli vaja valimistel venelaste hääli, mistõttu asus ta avalikult pronkssõdurit kaitsma Foto: Priit Simson

Juba öösel tuleb kellelegi pähe, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar võib pöörata linnas toimuva hävitustöö enda kasuks. Seega tuleb suurem laga enne inimeste hommikust tööleruttamist likvideerida. Ansip helistab ise Savisaarele ja tunneb huvi, kas linnapea on koristustöödega juba alustanud.

See kõne vihastab Savisaart. Sel ­öösel viskab keegi sisse Savisaare Nõmme-kodu teise korruse akna.

“Mis ma oskan kommenteerida. See kivi visati esimesel ööl,” ütles ­Vilja ­Savisaar kolmapäeval ­Ekspressile. “Mis ma oskan kommenteerida riigi kohta, kus mul pole enda kodus ka turvaline.”

Jumalateenistus jääb ära, sest valitsus ei teinud pattu

Kell kaheksa hommikul algab valitsuse erakorraline istung. Ansip tutvustab olukorda. Ta esineb enesekindlalt. Seejärel Pihl. Pihl mainib mokaotsast, et oli mingeid kitsaskohti. Pihl lubab, et olukord on politsei kontrolli all.

Valitsuses puhkeb äge arutelu. Mis saab edasi? Esialgse kava järgi pidi reede hommikul kell kümme algama Tõnismäele maetud oletatavate haudade kohal õigeusu jumalateenistus. Alles seejärel pidid algama väljakaevamised.

Aaviksoo teatab, et jättis jumalateenistuse ära. Aaviksooga üritavad vaielda sotsiaalminister Maret Maripuu, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Ka Ansip pooldaks jumalateenistust.

Aaviksoo teatab, et see ei tule enam kõne alla. Aega on liiga vähe ja vene pappe pole võtta. Üheks võimalikuks seletuseks on ka see, et venelastele võiks jääda mulje, nagu oleks valitsus teinud kuju äraviimisega pattu ja nüüd püüaks Jumalalt lepitust saada. Aaviksoo arvamus jääb peale. Ka väljakaevamised lükatakse määramata ajaks edasi.

Keskkonnaminister Tamkivi uurib, kas ta võib ikka koju Saaremaale sõita. Või läheb ministreid pealinnas vaja? Võib sõita.

Mahalöödud mehest saab relv propagandasõjas

Avalikkusele kuulutatakse, et öösel toimetati haiglasse 44 kannatanut. “Üks isik suri
pussitamise tagajärjel,” teatab valitsus. Propagandakaalutlustel annab valitsus tapmise kohta kinnitamata infot. “Esialgsetel andmetel pussitas Oleg Dimitrit ning sai ka ise vigastusi.”

Päeva jooksul lükkab politsei selle ümber, ka Oleg osutub kannatanuks. Mahalöödud Dmitri Ganinist teeb Venemaa oma rahvuskangelase, kuid eestlastele on ta lihtsalt pätt. Politseil on video, mis tõestab tema osalemist rüüstamises.

Politsei on kinni pidanud 300 vandaalitsejat.

Samal ajal arvavad mõned kõrged riigiametnikud, et Eesti riik peab välja andma neli sõnumit. Esiteks eestlastele, et säilitada rahu. Teiseks vandaalitsejatele, et selline asi ei lähe läbi. Kolmandaks tavalistele venelastele, kes on toimunust solvunud. Neljandaks välismaailmale.

Nendest sõnumitest esitavad riigijuhid avalikult esimese ja teise. President Ilves peab kõne Eesti
Televisioonis. Õhtul kordab Ansip “Aktuaalse kaamera” otseintervjuus presidendi sõnu peaaegu sõna-sõnalt. Süüdlastele lubatakse karmi karistust.

Välisministeeriumi kodulehelt leiab vaid parajasti Oslos NATO välisministrite kohtumisel viibiva Urmas Paeti pressiteate, kus ta tänab Lätit ja Leedut toetuse eest. Sel päeval paneb välisministeerium üles veel kaks pressiteadet, kus räägib NATO edasisest laienemisest ja rahu tagamisest – aga mitte Eestis, vaid Afganistanis.

Norra välisminister teeb koos Vene välisministri Sergei Lavroviga Eestit kritiseeriva avalduse. Vahetult enne seda on Paet temaga rääkinud, aga ei mõjunud.

Prantsusmaa eeskujul lõpeb veebis kommenteerimine

Politsei kuulab öösel kinnivõetud vandaale üle, prokurörid koostavad süüdistusi, kohtunikud otsustavad vahistamisi. Kõik tegelevad oma lõiguga. Olukorda püütakse päästa ka kodanikualgatuse korras.

Võimud ei võta mitte midagi ette internetis leviva nii eesti- kui venepoolse kihutustöö vastu. Kui riigiprokuratuur hakkaks seda uurima, võiks selguda üllatavaid tulemusi. Märkimisväärne osa vaenule õhutavatest kommentaaridest kirjutatakse mõnede erakondade kontorite juhtimisel.

Ekspressi ettepanekul otsustavad mõned ajalehed ise piirangud sisse viia. Õhtul teatab ka populaarne portaal Delfi, et loobub ajutiselt kommentaaride avaldamisest. Analoogselt loobusid Prantsuse telekanalid Pariisi rahutuste ajal põletatud autode numbrite ettelugemisest, et süütajate gängid ei saaks üksteisega võistlemiseks edetabelit pidada.

KES TAPPIS? Pussitatud Dmitri Ganin suri Mustamäe haigla operatsioonilaual. Tema tapja on seni tabamata. Foto: Kaader "Avatud toimikust"

Mitte-eestlaste Integratsiooni sihtasutuse juht Tanel Mätlik teeb siseministri nõunikule Jarno Laurile ettepaneku pöörduda koolide poole.

Haridusministeerium peab käskima koolidirektoritel õpilastele karmilt sõnad peale lugeda. Lätis tehti mõne aasta eest samal viisil lõpp vene kooliõpilaste meeleavaldustele.

Falcki litsents küsimärgi all

Reformierakonna üks suuremaid rahastajaid, turvaärimees Urmas Sõõrumaa annab valitsusele nõu Äripäeva veebiküljel: “Kogunevale agressiivselt meelestatud rahvale tuleks väljund anda, kuhugi nende jõud suunata. Äkki peaks pronkssõduri, mis neile nii armas on, kuhugi välja panema. Praegu pole inimestel isegi kohta, kuhu nad võiksid koguneda.”

Ühtlasi ütleb Sõõrumaa, et valitsusel on kõik mehed väljas. Tal on õigus. Eelmisel ööl läks rikki ka Eesti ainus veekahur. See on vanglate ameti oma, ehitatud tuletõrjeauto baasil vanglarahutuste mahasurumiseks.

Kiiruga laenatakse lätlastelt palju võimsam veekahur, mida peagi ka edukalt pruugitakse. See osteti Riiga seoses USA presidendi George W. ­Bushi visiidiga.

ALJOŠA BÕL ZDES: Rüüstatud Westmani kauplus Tallinna kesklinnas 28. aprilli hommikul. Foto: RAIGO PAJULA/AFP

Rahvas on rahul valitsuse otsusega korvata kahjud, kuid vihane turvameeste peale, kes kohale ei tulnud. Palju saab nahutada Sõõrumaa Falck. Firma põhjendab juhtunut force majeure’iga. Falcki avalike suhete direktor Andres Lember annab koguni mõista, et turvameestele anti politseist kaudne soovitus mitte kohale sõita, et konflikt veelgi teravamaks ei läheks. “Olukord oli selline, kus ei saanud ohtu seada inimeste elusid,” ütleb ta.

Teine arvamus valitseb hiljem ministrite seas. Lang teatab Pihlile, et tuleb hakata arutama Falcki küsimust, miks nad jätsid oma klientide poed rüüstajate kätte ega tulnud vara kaitsma.

Ehk kerkib isegi küsimus Falcki litsentsi tühistamisest?

Esmaspäeval käib Langi juures aru andmas turvafirma tegevjuht Peeter Tohver. Varem on Reform rääkinud alati turvameestele üha suuremate õiguste andmisest.

Savisaar mängib oma šansid maha

Reede pärastlõunal valmib uus ohuhinnang. See ütleb, et algav öö võib tulla veel hullem kui eelmine.

Mobiilifirmad saadavad laiali sõnumit “Vabariigi Valitsus palub: Jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele! EV Valitsus.” Sama korratakse ka internetiportaalides, sealhulgas vene keeles.

Kesklinna koguneb taas rahvas. Ainult et nüüd pole küsimus pronkssõduris, vaid venelased protestivad selgelt riigivõimu vastu ja tahavad laamendada. Mööda linna sõidavad ringi esimesed Vene lippudega sõiduautod. Eri rahvuste jõugud karjuvad vaheldumisi “Rossija-Rossija!” ja “Eestlased, eestlased!”.

Tuleb info, et kavandatakse rünnakut Viru keskuse vastu. Politsei hoiab selle ära.
Pärast kella viit ilmub meediasse kahekordne ekspeaminister Mart Laar. Ta kutsub inimesi säilitama rahu.

Linnapea Edgar Savisaarel oli suurepärane võimalus näidata ennast riigimehena. Ta pidanuks kutsuma kõiki linnakodanikke üles säilitama rahu ja väärikust. See toonuks kiitust nii venelaste kui ka eestlaste poolt. On ju Savisaar ainus Eesti poliitik, kes omab mõju venelaste üle.

Ent Savisaare blogisse ilmub arvamus, kus ta teatab, et on rohkem eestlane kui Ansip või Ligi. Muuhulgas süüdistab Savisaar politseid venelaste asjata peksmises. Sellega mängib Savisaar oma šansid suure konflikti lepitajaks saada kohe alguses maha.

Politseinikel napib erivarustust

Õhtul kella seitsme paiku ehitatakse Kadrioru lossi ümber poole tunniga kahekordne tõkkeaed. Ehitamist valvavad venekeelsed politseinikud Narvast. Nad märgivad, et kodulinnas võib minna raskeks, kuna sinna pole palju politseinikke jäänud. “Venelasi suudab rahustada vaid venelasest politseinik,” ütleb neist üks.

Pealinna tuuakse politseinikke juurde üle riigi. Selgub, et neile ei jagu turvavarustust. Käivad läbirääkimised välisriikidega erivarustuse – kilpide, kiivrite jms saamiseks. Abi pakuvad mitu riiki.

Mujal Eestis valitseb politseinike põud. Laekub info, et Narvast sõidab Tartu poole autosid vihaste
idavirumaalastega. Räägitakse isegi, et kõik Narva-Tartu liinibusside piletid on välja müüdud.

Kontrollimisel ei vastanud see siiski tõele. Kuna Tallinna teed on kontrolli all, kardetakse, et mässajad on otsustanud minna rüüstama Ansipi kodulinna. Tekib küsimus, kas mujale Eestisse Tallinnast kaitsjate arvelt abi anda. Seda ei peeta võimalikuks.

Kaagid valmistuvad ründama molotovi kokteilidega

Teated Tallinna kesklinnast tulevad nagu sõjatandrilt. Postimees online: “Kella 00.15 ajal alustasid Viru tänava otsal märatsevad vene noored vastupealetungi politsei vastu. --- Kella 00.20 paiku ründasid uuesti umbes paarkümmend politseinikku vandaalitsejaid ning ajasid nad Tammsaare parki, mis sattus seega taas vene kampade kontrolli alla.” jne.

Politsei tegutseb väga karmilt ja nahutab aeg-ajalt kumminuiadega isegi neid inimesi, kes lihtsalt tulid mässu uudistama. Põhjusel, et pealtvaatajaid pole võimalik mässajatest eristada. See on selge jõudemonstratsioon, mis peab elanikele selgeks tegema, et mässata ei ole mõtet.

NOLKIDE LOOMASTUMINE: Pronksiööl avaldusid paljudes nende kõige madalamad instinktid. Foto: LIIS TREIMANN

Vahistatuid koguneb nii palju, et nad ei mahu arestimajadesse, vaid toimetatakse reisisadamasse D-terminali juurde lattu. Nüüd pole kõvad poisid enam üldse kõvad, vaid algab hala ja kurtmine. Dmitri Klenski saab kõne kinnivõetud Aleksandr Korobovilt (võitluskaaslane Notšnoi Dozorist), kes kurdab, et kinnipeetud istuvad või lamavad tsementpõrandal, vähemalt mitusada inimest. Muu hulgas ka Euronewsi sakslasest korrespondent ja tema venelasest operaator. Korobov räägib Klenskile, et politseinikud mõnitavad ja peksavad “erilise julmusega”. Keegi saab eluolu korraks filmida ning järgmisel päeval näitab kaadreid juba Vene televisioon.

Kuid asi võinuks minna veel hullemaks. Politsei peab teel Kadriorust kesklinna kinni auto, kus istuvad ­Aleksandr, Sergei, Aleksei ja Alari. Neil on kaasas kuus molotovi kokteili. Ülekuulamisel annavad nad mõista, et kavatsesid pudeleid kasutada rahvarohketes kohtades.

Kohus laseb noormehed esmaspäeva hommikul vabaks, sest kõik neli on varem karistamata...

Ansip püüab venelastega ühist keelt leida

ÜRO peasekretär Ban Ki-moon tegeleb päeva jooksul mitme kriisipiirkonnaga, nagu Iraak, Sri Lanka, Sudaan. Nüüd lisandub neile ka Eesti.

Saksa kantsler Angela Merkel räägib telefoni teel Ansipiga. Sakslannal oli just tulemas kõne
Putiniga EL-Venemaa eelseisva tippkohtumise asjus, Putin oli aga selle kõne üheks teemaks pakkunud Eesti.

Ansipi-Merkeli kõne kestab umbes 20 minutit. Ansip: “Põhiliselt rääkisin mina.” Merkel soovitab Venemaaga otse suhelda. Sellest sünnib duumasaadikute külaskäik.

Valitsuse käitumine muutub oluliselt. Seni räägiti vandaalide jõuga mahasurumisest. Nüüd üritatakse selle kõrval otsida venelastega ühist keelt. Ansip esineb Eesti Televisioonis. Esimest korda räägib peaminister seoses pronkssõduriga “sõdurivaprusest”.

Seni rääkis Pihl, et olukord on kon­trolli all. Nüüd teatab politsei, et ei julge lubada olukorra kiiret rahunemist. Abipolitseinikuks on oodatud iga soovija, kel tuleb läbida vaid ühepäevane õppus.

See oli ainus võimalus, sest rohkem politseinikke pole lihtsalt võtta. Teine variant oleks kutsuda appi kaitsevägi. Kindralmajor Ants Laaneotsal oleks saata appi 500 meest.

Vene häkkerid ajavad umbe Eesti internetikülgi. Presidendi kantselei, välisministeeriumi, Kanal 2 jne serverid ummistuvad spämmist.

Laupäeva õhtul kella 11 paiku ehitatakse tulede valgel Kadrioru lossi juurde veel üks tõkkeaed.

Venelaste seas levib kõlakas, et keegi löödi Mustamäel maha.

Savisaar: mina peaministriks ei hakka

Järgnevad ööd suudetakse Tallinnas hoida rahulikud, ka Ida-Virumaa väiksema mastaabiga väljaastumised surutakse maha.

Kultuuriminister Laine Jänes otsib ühendust Vene haritlastega. Jänes on Moskvas sündinud, tema ema on venelanna.

Kaitseminister Aaviksoo lubab pronkssõduri avalikult vaatamiseks välja panna.

15 aasta pikkusest, niigi mitte eriti edukast integratsioonitööst on järel vaid peenike saepuru. Enam pole asi kaakide tasemel. Esmaspäeval sõidavad autodega üliaeglaselt mööda Tallinna kesklinna ka keskealised venelased, lasevad tuutu ja lehvitavad Vene lippudega.

Esmaspäeval kell kolm kutsub Savisaar Tallinna linnavalitsuse Roosi­krantsi residentsi haritlaste ajutrusti, teiste hulgas Vladimir Velman, ­Linnar ­Priimägi, Rein Ruutsoo, Iris Pettai. Kõik kutsutud kohale ei tule. Ametlikult sellist kokkusaamist pole olnud. Seal leitakse, et noored venelased, kes seni on agaralt toetanud Reformi, on nüüd sealt hoobilt läinud.

Savisaar teatab, et ei kavatse peaministri kohta vastu võtta, kui praegune valitsus kukub: helpigu ise oma suppi. Tema katse hädast isiklikku kasu lõigata vihastab paljud eestlased välja. Teisipäeva südaööks kogub veebikülg www.mahasavisaar.com 75 000 häält ja jookseb siis andmebaasiprobleemide tõttu kokku.

Savisaare ja valitsuse vahel käib võitlus, kes suudab rahulikuks jäänud venelaste enamusele esimesena oma sõnumi viia. Kas valitsus suudab Savisaarelt lähematel päevadel initsiatiivi haarata?

Parteid arutavad, milline minister hakkab valitsuse esindajana suhtlema eestivenelaste enamusega, kes ei mässanud, aga on solvatud. See minister peab viima neile positiivset sõnumit. See saab olla ainult keegi, kes pole kuju maha võtmisega seotud. Võimalik kandidaat on rahvastikuminister Urve Palo.

Valitsusliit on küll väliselt ühtne, kuid omavahelistes vestlustes on mitmed koalitsiooni poliitikud öelnud, et Ansip käitus vastutustundetult, kuna pani liiga palju ühele kaardile. Samas hetkel ei peeta võimalikuks Ansipit avalikult kritiseerida. Kuni kriis kestab, tuleb valitsust toetada.

Vene riigiduuma delegatsioon teatas enne Eestisse tulekut, et Ansip tuleb maha võtta. Nad tegid sellega tema lahkumise võimatuks, sest Ansipi tagasiastumine tähendaks nüüd Moskva diktaadile allumist.

Linnavalitsuse ja kaitseministeeriumi kohtuvaidlus kuju asjus pole lõppenud. Näiteks võib teoorias juhtuda, et kohus asub seisukohale, et kuju on linnavalitsuse omand ja tuleb tagastada.

Samuti on Savisaare linnavalitsusel võimalik otsustada, et paigaldab Tõnismäele pronksmehe koopia. Sel juhul saaks Eesti kogu mäsu tulemusel ühe pronksmehe asemel koguni kaks!

Mis saab edasi?

Seoses pronksmehega on tulemas kaks avalikku tseremooniat. Esimene on avamine 8. mail. Pole veel teada, kes seda korraldab, kes osalevad Eesti poolt, kes on külalised jne. Ka kutseid “Hitleri-vastases koalitsioonis osalenutele” ei ole seni välja saadetud, kuna ei ole selgust, kes seda peaks tegema.

MÕTLES ÜMBER: Hoolimata algsest lubadusest 8. mai üritusel mitte osaleda nähti Andrus Ansipit tol päeval siiski pronkssõduri juures. FOTO: Marko Mumm

Asja komplitseerib veelgi, et samal ajal toimub president Ilvese riigivisiit Gruusiasse, kus esialgses delegatsioonis on kirjas ka kaitseminister ­Aaviksoo. Kolmapäeval saab selgeks, et ­Aaviksoo kaasa ei sõida ja osaleb tseremoonial.

Ansip kalmistule ei tule. “Mina 8. mai üritusel ei osale,” kinnitab ta Ekspressile.

Teine tseremoonia sõjaväekalmistul on langenute ümbermatmise kiriklik tseremoonia. Selleks ajaks on ka kuju taha sein valmis ehitatud. Aeg on tõenäoliselt juuni keskpaik või lõpp.

Hõimlane ajaloost

Üks asi on veel selge. Pronksmeest maha võttes kirjutas Andrus Ansip end suurte tähtedega Eesti ajalukku.

Ansipi abikaasa kauge sugulane oli Karl Friedrich Akel, kelle portree ripub Stenbocki majas. Kui Ansip peaministriks sai, pilgutas ta mehele lõuendil vandeseltslaslikult silma.

Akel oli riigivanem 1924. aasta 1. detsembril, mil Tallinnas puhkes kommunistide mäss. Pärast mässu mahasurumist astus Akel ametist tagasi.

Ansipi iidol Taanist

Oravate eeskuju on Taani suurim partei Venstre, mis sai 2005. aasta parlamendivalimistel 29 protsenti häältest. Partei esimees on Anders Fogh Rasmussen, kes on nimetanud liberalismi “surnud ideoloogiaks”. Ta ajab jõuliselt parempoolset poliitikat, muutes näiteks taanlaste abiellumise välismaalastega väga keeruliseks.

Ansip osutub oma iidoli Taani peaministri Rasmusseniga hämmastavalt sarnaseks nii oma riigi salateenistuse kuulmata jätmise kui ka rahutuste osas.
Taani kaitsepolitsei FE teatas enne Iraagi sõda salajases ettekandes, et Saddam Husseini massihävitusrelvade kohta pole mingeid tõendeid. Rasmussen põhjendas Iraagi sõda vastupidisega.

Septembris 2005 avaldas Taani ajaleht prohvet Muhammedi mõnitavaid karikatuure. Üksteist islamiriikide suursaadikut soovisid peaministrilt audientsi, kuid Rasmussen ei võtnud neid vastu. Tagajärg: peagi rünnati mitmes Araabia riigis Taani firmasid ja saatkondi.