Vastus EKREle: kas hakkame riigisaladuse kaitsel rakendama soopõhist profileerimist?
Ei ole mõtet keerutada. Riigireetmises kahtlustuse saanud Deniss Metsavas on rahvuselt venelane. Kui vaadata teisi riigireetmises või siis võõrriigi heaks töötamises süüdi jäänud inimesi, torkab paratamatult silma, et venekeelseid või vene nimega inimesi on nende seas rohkem kui eestlasi.
EKRE noorteorganisatsiooni Sinine Äratus juht Ruuben Kaalep kutsuski juba kaks päeva tagasi üles, et „riigisaladuse kaitsel tuleks rakendada etnilist profileerimist”. Täna kordas sarnast mõtet EKRE juht Mart Helme.
See ettepanek on aga halb. Ei, ma ei hakka siin rääkima mesist juttu poliitkorrektsusest ja sellest, et rahvus pole oluline. Etniline disproportsioon on reaalne, eitamine ei aita. Vastus peitub hoopiski matemaatikas.
Kujutage ette (seda võiks teha näiteks Ruuben Kaalep), et oled kapo töötaja ja sinu ette pannakse kaks isikut: A ja B. Ühtegi muud infokildu nende kohta ei ole, aga pead vastama kahele küsimusele.
Kumb on tõenäolisem, kas riigireetur on A või B?
Ja kui suur on tõenäosus, et nende kahe seas on riigireetur?
Esimesele küsimusele polegi võimalik vastata, sest pole ju ühtegi infotükki, mis eristaks A-d B-st.
Teise küsimuse puhul aga võid teha mingi tõenäosusliku arvutuse. Võtad Eesti rahvaarvu, vaatad kui tihti riigireeturid vahele jäävad ja arvutad: tõenäosus on 0,000038, et A või B on riigireetur.
Järgmise ülesandena hakkad A-le ja B-le tunnuseid lisama. A on eestlane ja B on venelane. Vaatad, mis on eestlaste ja venelaste osakaal rahvastikus ja mis on rahvuste osakaal vahalejäänud riigireeturite seas ning teed uue arvutuse. A (eestlane) puhul on tõenäosus 0,00003 ja B (venelane) puhul 0,00009. Tundub suur vahe, lausa kolm korda. Tervikpildis on aga vähe muutunud.
Algandmetega mängides, näiteks vaadates proportsioone riigiametnike seas, saab vahet ilmselt suuremakski venitada. Lõpptulemuses aga endiselt lähemale ei jõua. Ikka sobrad mikroskoopilistes tõenäostustes, millest tegelikult kasu pole.
Võrdluseks ja siin võiks nii Ruuben Kaalep kui Mart Helme kaasa mõelda: kas olete tähele pannud, et kõik riigireeturid on mehed? Naisi nende seas pole. Kuidas kõlaks sellisel juhul üleskutse „Riigisaladuse kaitsel tuleks rakendada soopõhist profileerimist”?
Arvan, et isegi ülalnimetatud härrad saaks aru, et see üleskutse on mõttetu. Asi pole mitte selles, et väide oleks iseenesest ebakorrektne – tõepoolest, on palju-palju kordi tõenäolisem, et riigireetjateks on mehed kui naised –, aga praktilises spioonipüüdmise töös on sellise tunnuse põhjal otsimine väheviljakas. Mis abivahend on ühele kapo töötajale teadmine, et meeste puhul on riigireetjaks olemise tõenäosus null-koma-null-null-midagi ja naiste puhul null-koma-null-null-midagi?
Sama kehtib ka etnilise päritolu kohta: kui eestlaste puhul on tõenäosus null-koma-null-null-midagi ja venelaste puhul tõenäosus null-koma-null-null-midagi, siis kuidas see mõnda kapo töötajat edasi aitab?
Profileerimine ei ole iseenesest halb. Kõik inimesed teevad seda igapäevastes situatsioonides pidevalt. Neuroteaduses populaarsust koguv predictive processing mudeli nimelise teooria järgi on meie aju oma vundamendilt just selline bayesiaanlik tõenäosuste arvutamise masin. Ka tehisintellekti ehitajate seas peetakse sellist lähenemist kõige perspektiivikamaks.
Aga haruldaste juhtumite puhul on väga üldiste tunnuste põhjal (sugu, rahvus) tõenäosuste arvutamine (profileerimine antud kontekstis) ülimalt tömp tööriist. Raiskaks lihtsalt spioonipüüdjate aega ja segaks tööd.
