Kui ei tea, guugelda! Seda pole vaja häbeneda. Aga mida me siis otsingumootorisse tipime, kui keegi ei näe? Kui tuled on kustus ja jääme helenduva püha graaliga kahekesi. Tuleb välja, et tahame kõige rohkem teada armastuse, raseduse, surma ja une kohta.

Et me suhteprobleemidega kõigepealt doktor Google’i poole pöördume, näitab ebakindlust, ütles Ekspressile psühholoog Kärt Kase. Me loodame leida sobivaid vastuseid. Aga kas pole naljakas, kui ahnelt me võõraste kogemusi loeme. Teades neist vaid seda, kuidas nad lauseid suudavad moodustada. Ja enamasti nad ei suuda eriti.

Enne arvutiseerumist räägiti sõprade ja perega. Seetõttu pole ka ime, et ühed enamlevinud küsimused puudutavad just suhteid. Me ei oska neid luua ega hoida. Paradoksaalsel kombel tahame seda õppida just masina abil.

Aga rahu. Kohe saab kõik selgeks. Siin on vastused.

„Võrreldes muude imetajatega pole inimene sugugi silmapaistev rasestuja,“ ütleb Aivar Ehrenberg, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku direktor. Olukorrad, kus rasestumine täiesti välistatud, on tema sõnul aga harvad. „Enamasti on võimalik viljatuse põhjus välja selgitada. Keerulisem on siis, kui ei saagi sotti, miks rasedust ei teki.“

Ehrenbergi sõnul on rasestumise juures palju erinevaid etappe. Igaühe juures neist võib midagi valesti minna. „Aga olukord, mis hetkel võib tunduda probleemsena, võib tihti laheneda kergesti ja ilma sekkumiseta. Šansid lapsi saada on nii kaua olemas, kuni pole suudetud tõestada, et paaril pole mitte mingil juhul loomulikul viisil võimalik rasedust saavutada.“ Otsingumootorilt on viljatuse kohta lihtsalt kergem küsida kui arstilt. Piinlik ju kohe kuulutama hakata sellist asja. Ilma näo ja nimeta on kergem. Eriti veel, kui viljatus pole üldsegi kindel. Loodetakse, et ehk asjad muutuvad.

„Inimene soovib saada internetist kinnitust, et olukord pole nii hull kui ta arvab,“ ütleb Ehrenberg.

MIKS SA MIND PIINAD?

See oli 1980. aastatel Eestis üks tuntumaid hittlugusid. Tegelikult küll ansambli Mahavoki kaverdatud lugu, mille originaal pärineb Austraalia bändilt Men at Work. „Miks sa mind piinad?“ sõnade autor Kaarel Erma ütles Ekspressile, et oli laulu kirjutamise ajal õnnelikult abielus ja keegi ei piinanud teda. „Kirjutasin selle Kristjan Kirme kodus. Bändimehed ise istusid teises toas ja jõid kuiva veini.“ Erma kartis, et mahavoklased joovad veinipudeli tilgatuks ja andis hagu. Refrääniks sai „Miks sa mind piinad?“ väga lihtsal põhjusel. See läks hästi meloodiaga kokku, kuna sarnanes kõlalt originaaliga (Who Can It Be Now?). „Ega ma väga eriline kuu poole vaatav ja ahastav tüüp just ei ole,“ tunnistab Erma, kes polnud laulu kirjutamise ajal veel 25aastanegi (ta täpset aega ei mäleta). „See oli niisugune kuldne keskmine mu armulugudest, mida oli ikka rohkem kui kümme olnud selleks ajaks. Aga kes neid mäletab! Siva oli lugu vaja. Üldiselt natuke kurb armulugu müüb ka paremini, kui päris aus olla.“

Tegelikult oleks õigem küsida, miks me vajame sügavat und. Une ajal võib esineda häireid, millest me midagi ei teagi. Näiteks siputame jalgu või on meil hingamisraskused. Nii et kui sa enda arvates magad piisavalt, aga ei tunne end puhanuna, võib asi selles olla. Unenõustaja Merle Taevik-Valki sõnul on murelasteks Eestis just lapsed. Nad ei maga piisavalt. „6-12aastased koolilapsed peaksid magama 10-12 tundi,“ ütleb Taevik-Valk. „Ebaregulaarne unerütm ja vähene uni seostuvad emotsionaalsete, käitumuslike ja kognitiivsete häiretega, mis põhjustavad arengulisi ja sotsiaalseid raskusi.“

Paljud tähelepanuprobleemid on lahendatavad korraliku unerežiimiga. Sügava une ja unenägude ajal töötleb aju ümber infot, mida ta päeval on saanud. Kui magada vähe või katkendlikult, hakkab see tasapisi meie igapäevaelule. Unepuudulikkus mõjutab ka meie füüsilist tervist ja mälu.

Eestis loodi esimene unekeskus aastal 2000 Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliiniku juurde. Ka unenõustamist on hakatud tegema alles viimasel ajal. Meditsiinis on une temaatika küllalt uus suund.

Kui küsida „Kas ta armastab mind?“ kelleltki teiselt, aga mitte küsimuse objektiks olevalt inimeselt, siis mida see ütleb küsija kohta? Psühholoog-pereterapeut Kärt Kase sõnul ilmselt ebakindlust: „Seda ei julgeta otse küsida, kartes eitavat vastust.“ Mis aga juhtuks, kui vastus on eitav? Kase arvab, et kui küsija on teise inimese tunnetes ebakindel, siis ilmselt ei usuks ta ka jaatavat vastust. „Kas sellest jääks süda rahule? Tihti jääks ikkagi midagi kripeldama ja seetõttu oleks ehk rõõmsam variant see, et vastad endale ise näiteks „Jah!“. See hakkab sinu maailma- ja partneritaju iseenesest kujundama. Kui usud inimesest pigem positiivset, siis hakkad ka seda märkama. Võib ju proovida?“

Kase koolitab eelkooliealiste laste vanemaid. Kohtumiste käigus tuleb palju juttu sellest, kuidas vanemad ise üles kasvasid. Tihti ei mäleta täiskasvanud, et vanemad oleks nendega palju mänginud või neid väga kiitnud. Kiitus on olnud pigem tingimuslik: kui käitud hästi, siis oled hea laps. Nii paistabki, et paljud meist otsivad aktsepteerimist ja tingimusteta armastust, aga samas kahtlevad selle eksistentsis.

Inimene, kes tõsimeeli nii küsib, ei arva endast Kase sõnul tõenäoliselt väga hästi. Ta ei usu, et tema isiksusest piisaks teise inimese tähelepanu äratamiseks ja sümpaatia võitmiseks. „Siis loodetakse teatud nippidele, millega teist meelitada. Üks võimalus on rääkida ainult seda juttu ja teha neid asju, mis teisele meeldivad. Aga kui proovid olla keegi teine, siis pikas perspektiivis see õnnelikuks ei tee.“

Küsija nagu eeldaks, et partner on omand, mida endale haarata soovitakse. Isegi kui teise „endale saamine“ algul läbi läheks, puruneks mull ühel hetkel ikka. Partneri iga sammu pole võimalik kontrollida. Pigem võiks endalt küsida, milline inimene sobiks minuga kõige paremini.

Kui sa oled väga noor, siis sa veel niipea ei sure. Kui sa oled väga vana, sured üsna pea. Statistikaameti vanemanalüütiku Alis Tammuri sõnul pikeneb oodatav eluiga vanuse kasvades. Näiteks kui sa oled 25aastane naine, elad sa tõenäoliselt 82aastaseks, kuigi su sünnihetkel oli oodatav eluiga 74,7 aastat. Nii et mida kauem elad, seda kauem saad elada. Põnev on ka see, et nooremates vanusrühmades on kasv aeglasem, hiljem kiirem. Näiteks 65aastase naise eeldatav suremise vanus on 85. eluaasta, 81aastane elab veel tõenäoliselt kaheksa aastat ehk 89. eluaastani.“

Eluiga sõltub suuresti tööst. Madalama haridusega inimeste teevad tihti füüsiliselt raskemat tööd ja võivad töötada enam tervist kahjustavates tingimustes. „Näiteks on Ida-Virumaal Eesti keskmisest madalam oodatav eluiga, mida saab seletada sealse tööstuse suurema osatähtsusega, kindlasti ka madalamast sissetulekust tuleneva stressi ja tervisele tehtavate kulutuste vähesusest,“ ütles statistik.

Lisaks stressi vähendamisele kasvatab eluiga ka õiges riigis sündimine. Me elaksime kõik 15 aastat kauem, kui meie kodumaa oleks Monaco. Aga pole vaja kurvastada! Eestlaste eluiga on praegu pikem kui kunagi varem. Nii et kuigi nad sellest veel midagi ei tea, on meie beebidel hullupööra vedanud. Tüdrukud elavad enam kui 81, poisid enam kui 72 aastat. Ma ei taha nüüd rõõmu rikkuda, aga arvatakse, et iga kolmas Briti beebi elab vähemalt 100aastaseks.

Tegelikult on veebis ka igasugused toredad kalkulaatorid, mis sulle täpselt ütlevad, kui vanaks elad. Hoiatus! Nõrganärvilistele ei soovita.