Kes esinevad?

Üles astuvad esinejad Nepaalist Bhutanist, Egiptusest, Usbekistanist, Koreast, Indiast, Hiinast. Nimetan siinkohal mõningaid: Himaalaja visiitkaart – ansambel “Sur Sudha”,  kuninga nõunikust rahvalaulik Adap Passang, kuulsate Giza püramiidide vahetust naabrusest pärit Aladin Abbas, “Aasta Muusik 2004” maailmamuusika kategoorias Sevara Nazarkhan, Hunani provintsi kunqu ooperitrupp, pipasolist Lan Wei-wei, supervirtuoosid Ranajit Sengupta ja Aditya Kalyanpur, kathak-tantsu ansambel, Ravi ja Anoushka Shankar... Lisaks, ERSO esituses kõlab kollase maailmajao suurimate heliloojate T?ru Takemitsu, Isang Yuni ja Tan Duni looming. 

Kuuldavasti laieneb festival Eestist väljagi?

Alustanud aastal 1991 esimese “Oriendi” festivali ettevalmistustega, oli tarvis põhjendada Ida muusika Eestisse toomise vajadust mitmel tasandil: iseendale, kontserdiorganisatsiooni juhile, publikule, meediale. Aeg oli taasiseseisvunud vabariigi alguspäevil säärane. Praeguseks – XXI sajandi alguseks – on olukord  muutunud. Jaan Kaplinski kirjutas Postimehes: “praegusele eesti noorsoole on /…/ jooga ja feng shui lähedasem kui armulaud.” Seda mõttetera ei saa otse üle kanda muusikasse, väites, et näiteks hiina ooper on meile omasem kui “Mamma Mia”. Ent suletud silmadega käib ringi see, kes ei märka üleüldist tendentsi maailmavaatelise avardumise poole. Meie vaade kultuurile ja muusikale on vabanemas europotsentristlikust piiratusest. Arusaamad pole muutunud üksnes väikesel Maarjamaal, Ida-huvi on muutunud trendiks ka meie lähinaabritel, millest omakorda on tingitud festivali laienemine Riiga, Helsingisse ja Peterburi. 

Kas Bhutanist tuleb ka keegi?

Teisalt, järjest raskem ja raskem on leida autentseid rahvamuusikuid. Lääs tungib Itta, urbaniseerumine tungib külaolustikku, turistidevool tungib kloostrisse, internet tungib mägihurtsikusse, kommerts tungib rahvamuusikasse. Tulemuseks on cross culture, world music ja muud võõrapäraseid nimetusi kandvad hübriidid. “Orient” on esinejate valikul püüdnud võimalusel vältida “valesid” mõjutusi.

Nii näiteks leidsime ühest Bhutani mägikülast iseäranis eheda lugulaulude esitaja – Dopay, ja arvasime teda sobivat “Orient 2001” programmi. Paraku osutus väljavalitu ülemäära autentseks: tal puudusid perekonnanimi ja pass, kõneles ta üksnes dzong-kha läänedialekti ning paljas mõtegi lennureisist näis teda üdini šokeerivat. Eesli seljas tulek võib osutuda paraku ületamatuks raskuseks. Saime kogemuse võrra rikkamaks – mis kuulub juurtega oma keskkonda, seda pole tarvis sealt vägisi välja rebida. Liiatigi, julgeksin väita, et absoluutset autentset esitust muusikas tegelikult ei eksisteerigi, sest aegade jooksul pole ükski rahvas elanud absoluutses isolatsioonis, kõik on naabrite kultuurist enamal või vähemal määral mõjustatud. “Orient” on konservatiivsem kui enamik kommertsiaalse suunitlusega maailmamuusika üritusi maailmas, ent ometi lepime ka meie olukorraga, et etno-staar Sevara Nazarkhan kasutab oma laulusaadetes elektroonikat ja kathak-tantsu ei esitata tõrvikuvalgusel. Niisiis, aeg-ajalt tuleb siiski otsida kompromisse autentsuse, muusikalise kvaliteedi ja võimaluste vahel.

Miks ei toimu “Oriendi” peaesineja kontserdid Eestis?

Viimastel nädalatel tuleb sellele küsimusele vastata iga päev mitmeid kordi. Pandit Ravi Shankari näol pole tegemist üksnes suure muusikuga, pigem on temast kujunenud India sümbol, märk. Midagi ehk sarnast nagu Johannes Paulus II, Elvis Presley, Tema Pühadus XIV Dalai-lama, Mahatma Gandhi, Osama bin Laden või John Lennon.

Viimase kuue-seitsme aasta jooksul on Shankari kutsumine “Oriendile” olnud ikka ja jälle päevakorras. Läbirääkimised on alati jäänud pooleli, kuna elava legendi managerid pole soostunud tegema mingeid järeleandmisi tingimustes, mis on enam-vähem sarnased pop-maailma megastaaride nõudmistega. Arvestades Ravi Shankari auväärset iga – 85! – ei saa “Orient” jääda ootama paremaid võimalusi kauges tulevikus. Tegime koostööettepanekud nii Eesti Kontserdile kui Saku Suurhallile, ent mõlema organisatsiooni juhtkond pidas kontserdiga seotud riske liiga suureks. Küllap õigustatult. “Orient” otsustas siiski mitte loobuda harukordsest võimalusest ja nii astuvad boonuskontsertidel publiku ette vanameister ise, tema sitarivirtuoosist tütar Anoushka Shankar ja saateansambel. Paraku toimuvad need kontserdid Piiteris ja Riias – ikkagi miljonilinnad, kus Ida-fänne ja potentsiaalset publikut jagub märgatavalt rohkem.

Millal ja kus järgmine festival aset leiab?

Kui mitte arvestada “Oriendi” egiidi all asetleidvaid vahepealseid üksikuid kontserte, siis järgmine festival leiab aset mais kahe aasta pärast. Kuigi üritus jääb endiselt Eesti-keskseks, toimub “Orient 2007” suurim kontsert Palmyras, Lähis-Idas. Nimelt, reisides hiljuti Süüria keskosa kõrbes, sattusime ühele paremini säilinud antiiksele amfiteatrile keset erakordselt maalilist ja eksootilist ümbrust. Ei kahelnud hetkegi – siin toimub järgmise “Oriendi” galakontsert!

Miks just seal?

Esiteks, eesli seljas on Bhutanist lähem tulla. Teiseks, Palmyra amfiteatrist suurepärasemat kohta rahvusvahelise TV-ülekande tegemiseks on raske leida. Ja kolmandaks – see on antud hetkel ehk kõige olulisem – Lähis-Ida ja moslemimaailm üldse on suure osa maailma silmis justkui mingi terrorismivabrik. See vaade on suurel määral  tendentslik või vähemalt ülepaisutatud. Soovimata laskuda kultuurisfääride kõrgustest madalasse räpasesse poliitikamaailma, tunneb festival “Orient” ometi end kohustatud läbi muusika lisama oma tibatillukese panuse objektiivsema maailmanägemise levikusse ja religioonidevaheliste pingete leevendamisse. Sellest kõigest juba edaspidi...