Appi tõttab Aadu Must
Aadu Must
“Perekonnaloo uurija käsiraamat”
Hea Lugu, 2015. 392 lk.
Üks korralik õpik on mõeldud sihipäraseks kasutamiseks, mitte niisama öökapiraamatuks. Paar aastat tagasi näitas Eesti oma intellektuaalset taset, kui korraga muutus bestselleriks “Matemaatika õhtuõpik”, millest tuli teha mitu kordustrükki – hoolimata selle paksusest ja valemite rägastikust. Jaa, oleme rahvas, kes loeb õhtuti kiikoolis ajaviiteks matemaatikaõpikut!
Nüüd on taas ilmunud üks teos, millel on kõvasti potentsiaali kanda nii õpiku kui ka bestselleri nime. Jutt on Tartu Ülikooli arhiivinduse professori Aadu Musta “Perekonnaloo uurija käsiraamatust”. Küllap oli väljaandja esmane huvi lihtsalt aidata üha kasvavat koduloouurijate peret (käsikirja tellija, kirjastuse Hea Lugu juht Tiina Kaalep on nooruses ise olnud innukas kodu-uurija). Välja kukkus aga laialdast huvi pakkuv inforikas ja kergesti loetav teos.
Mõni aasta tagasi püüdsin minagi arhiivide kaudu oma juurte juurde jõuda. Esimese hooga ei pääsenud ma tööruumigi, sest kõik arhiivisaali kirjutuslauad olid isehakanud ajaloolaste poolt hõivatud. Nüüd, mil arhiivide digitaliseerimine käib täie hooga, on ruumimure lahenenud, kuid teine mure on jäänud – kuidas arhiivide rägastikus ikkagi orienteeruda. Läbisegi kirikuraamatud, vakuraamatud, oblaadikirjed, mõisamaade hindamislehed, saksa ja vene keel, paari sajandi taguste vallakirjutajate varesejalad...
Siinkohal tõttabki appi Aadu Must. Kui vajate konkreetset abi, siis on Musta raamatul funktsionaalne väärtus. Julgen isegi öelda, et see on hindamatu abimees arhiiviteedel seigeldes. Kui aga evite leebemat ajaloohuvi, siis kujutab Musta raamat endast põnevat Eesti ajalugu läbi bürokraatiaprisma. See on päris originaalne vaatenurk vahelduseks tavapärasele ajaloo-ainelisele käsitlusele. Ajalugu kirjutatakse tavaliselt läbi suurte sündmuste analüüsi (sõjad-vallutused-revolutsioonid). Ajaloo-ainelise kirjanduse teises otsas kõrguvad memuaarid ja biograafiad. Aadu Must, kes on varemgi koduloo-uurimise teemalisi teoseid avaldanud (“Eestlaste perekonnaloo allikad”, 2000), suudab aga “Perekonnaloo uurija käsiraamatus” tekitada sümbioosi tõsise arhiivide teejuhi ja pajatava stiili vahel. Teos, millelt eeldaks kuivi viiteid arhviides ja loendites orienteerumiseks, sisaldab nii suurt pilti ajaloosündmustest, kui ka väikese inimese argipäeva.
Esivanemate ajaloo uurijale võib esmapilgul tunduda, et sajandite halli kardina taga sumbates pole suurt midagi leida, kõige vähem ootad elumahlasid bürokraatlikult lakoonilistest märkustest: sünnidaatum – leeridaatum – surmadaatum. See pole aga kaugeltki kõik! Aadu Must julgustab välja otsima veel kümneid ürikuid (kuni Tomski vangilaagri ja nekrutiks võtmise nimekirjadeni välja). Numbritejada lahti dešifreerides hargneb esivanemate elu värvilise, inimliku ja mitmetahulisena.
