ELAMUS: Aleksander Lipp “Suurupi aare”
Struktuurilt meenutab peamiselt 1917-1918. aastate põnevatest sündmustest jutustav Aleksander Lipu “Suurupi aare” pikka unenägu. Põnevusromaani on autor kokku seadnud nagu püha Graali otsingu: inimesed riskeerivad vihmastel sügisöödel oma eluga, et saaks ligipääsu võluvahendile, mis kogu nende elu pea peale võib pöörata. “Suurupi aare” on kindlasti tohutuks eeskujuks ajaloost kirjutavale kirjamehele, kes soovib oma teosesse panna eriti ulatuslikult ajastuomaseid detaile. Et raamat oleks nagu üksainus detailipuru.
Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülema Heinrich von Benhauseni all muutub revolutsiooniaegse Piiteri pind tuliseks ja ta otsustab kokku koguda sealseid suurvabrikante ja suurmõisnikke, et koos nendega öise laevaga Rootsi putkata. Kuid Benhausenil mõlgub algusest peale suurpettus: ta soovib, et töösturid tooksid hinnalised kohvrid üks õhtu varem tema poole. Seda hetke kasutab vana lurjus ära: ta kougib võõrastest kohvritest kilode viisi diadeeme, prosse ja kuldraha ning teeb siis ühes naisega üle tormise ja öise Soome lahe vehkat. Laev viib nad Suurupisse, seda ootab seal kokkulepitult Suurupi kuulsa tuletorni plinkimine. Ajal, mil minul endal oli pisike karjapasun ja “käbilehmakesi müüsin-ostsin”, kui kasutada Smuuli sõnu, siis oli mu elukäik ka Suurupiga veidi seotud, nii et võib-olla sealt ka raamatu suur mõju minule.
Ja veel isiklikku. Ostsin raamatu 24. veebruaril 1988, just ajastu palgejooni muutvale suurmiitingule minnes. Tagantjärgi on need kauged sündmused justkui isegi unenäoks saamas, järelikult siis kahekordne suubumine unenäomaailma: raamatu lehekülgedel ja päriselus.
Borges õpetas, et elulabürindist viib välja vaid kaks teed: surm ja uni. Eraelus lendurina töötanud Lipp on borgeslikule mõttele järele jõudnud. Tema Benhausen seikleb ammu kadunud Tallinnas, kus turul maksti kerenkates, maapäeva istungil tsiteeriti Vana Testamenti ning millal Kingisseppa ja Vilmsi ootasid Toompea väravate ees vihased madrused, mütsilindid ähvardavalt kikkis.
Nüüdseks on see raamat mind saatnud juba üle poole minu elust.
