Jaan Toomikul on oma esimese täispika filmiga tõsi taga, arvab Jaan Ruus.
Jaan Ruus
LÕHESTATUD: Juhan (Hendrik Toompere), ei elus ega surnud, ja tema piiri peal elu, milles homne kordab tänast.
FOTO: kaader filmist
Tundlik, häiriv, väljakutsuv, paiguti eemaletõukav, võigas. Ei hooli kinosaali vaatamiskaanoneist. Selline on Jaan Toomiku filmidebüüt.
Toomiku kuulsus kummitab. Hoiab vaatajat oma haardes. Kuraatorid on Toomiku paigutanud tänapäeva 138 mõjukama kunstniku hulka maailmas (raamat "Files", kunstimess ARCO, Hispaania, 2004).
Videokunstist tõukumegi. Kunstiteadlane Harry Liivrand Toomiku videost "Juga" (2005): "Ühelt poolt manipuleerib Toomik selles töös reaalsusega, teisalt psüühilise valmisolekuga taluda illusoorset kohutavat pinget. Pildiliselt ei juhtu umbes 30 sekundit kestvas videos midagi, kompositsioon on nii staatiline, kui üldse olla saab, motiiv on kogu aeg sama. Kunstnik seisab lihtsalt Jägala joa võimsate veemasside taustal kaldavees ja vaatab meile vastu. Siis hakkab kostma kohin, hääl paisub ja... Hetke pärast on kõik läbi. Toomik pöördub justkui kerges segaduses, või igal juhul natuke ebalevalt, vasakule ja jalutab kaadrist välja. Mis järgi jääb? Katarsis." ("Toomik ilma Loreleita", Eesti Eks-press, 24.3.2005.) Toomik: "Kunstnik peab ikka mingist kontekstist lähtuma ja tajuma aja iseloomu. Ma ei saa tunniajast videot siin saalis näidata. Seda ei võeta vastu. Teatav formaat on välja kujunenud. Paar minutit. Kui see on väga kirju info, liigset on palju, siis see ei jõua kohale." (Raivo Kelomees, artiklikogumik "Sotsiaalsed mängud kunstiruumis", 2013, lk 371.)
