“Kaks linna”
Tõlkinud Silja Ild.
Vision Book, 2007.
390 lk.
Äsja Georg Otsalt maha astunud
soomlase David Leija kõrvale on ilmunud tüükas lõuaga
mees, jalas rohelised terüleen püksid ja uued Adidase tossud, peas
aga Neste Oy plastnokaga müts. Ta puudutab Leijat varukast ja küsib:
“Taksi?”
Tunnete seda aja lõhna, ah?
Kaheksakümnendad ja Tallinn, kus puhvetist saab üksnes Armeenia
brändit, aga, kui tsiteerida sedasama tüükas lõuaga
meest, saab ka viskit, saa itaalialaiset martiinit ja sveitsilasta suklaadia,
jaapani elektroonikatta, kaameraida, magnetofonia, televiisoria. Tallinnasta
saab ka Mercedes-Benzilla. Mutta läheb aiga ja vaiva.
Tänud autorile ja keeletoimetajale, kes selle ärikate keelepruugi
nii särtsakalt on säilitanud!
Raamat on mõnusalt loetav,
tüübid on ehedad, olud ja olukorrad kuidagi tuttavad. Tegelikult ei
maksa end aga lustlikust sissejuhatusest petta lasta. Pigem on Sirola teos
sissesõit nõukogude kohtusüsteemi kaunis kafkalikule
protsessile, sealt vanglasse, laagrisse, hullumajja jne.
Ma ei tea,
kas see on miski autentne vendade Urbide lugu. Tundub küll nii, kui
raamatutegelaste nimed Urbide omadega asendada. Vendadele on raamat ka
pühendet ja nad on kirjutanud loo ehtsust kinnitava saatesõna.
Lugege “Kaks linna” läbi, otsustage ise.
Võib-olla see polegi nii tähtis, aga võib-olla on. On
üks “viga”, mis taas ühe vana küsimuse pähe
toob. Nimelt, miks ikkagi on nii, et Eesti olulisimate persoonide
portreeraamatud on kirjutanud soomlased, ja nüüd, kui otsustada selle
raamatu järgi, kirjutavad põhjanaabrid lahti ka
pöördelisemad ajajärgud. Et mis asja me ise passime?
