Ka nii oleks võinud pealkirjastada kontserdi, mis lõpetas Pärnu Kontserdimajas festivali "Klaaspärlimäng" möödunud pühapäeval.

Tegelikult oli Maano Männi (viiul) ja Toomas Vana (klaver) kontserdi teemaks "Mozartite kolm põlvkonda". Isa ehk Leopold Mozart (1719-1787) on muusikalukku läinud kui viiulipedagoog, kelle kogemuste üldistus käsiraamatuna on tänaseni nõutud lugemine professionaalidele, samuti suuremahulise heliloomingu autorina ooperitest kuni kammermuusikani, aga suurimaks tuleb pidada tema teeneid oma poja Wolfgang Amadeuse (1756-1791) geeniuse äratundmisel ja kogu oma energia rakendamisel selleks, et maailma seda geniaalsust tunnustaks.

Pojapoeg - Franz Xaver Mozart (1791-1844) - sündis viis kuud pärast Wolfgang Amadeuse surma ja temastki sai professionaalne muusik, kes tollele ajale omaselt õppis klaverit, viiulit ja sarnaselt isaga hakkas väga varases eas ka komponeerima. Muide, üks tema juhendajatest oli ei keegi muu kui Antonio Salieri (1750-1825). Loomulikult ei pääsenud ta välja oma isa geeniuse varjust, mis saatis teda kuni surmani ja on jäädvustunud kirjana tema hauakivil: "Olgu epitaafiks talle tema kuulsa isa nimi..." Tema tegevust on rohkem hinnatud pedagoogina ja esitajana, kuigi ta kuulus nende viiekümne helilooja hulka, keda kutsuti kirjutama variatsioone Antonio Diabelli (1781-1858) teemale.

Et franz xaver mozart elas ja tegutses pikemat aega Lvivis, mis tänapäeval on Ukraina linn, on ukrainlased ta kõhklemata omastanud ja nimetanud ta "ukraina Mozartiks". Tõsi on see, et Lvovis asutas Franz Xaver 400-liikmelise koori, millega ta esitas ka isa "Reekviemi", ja moodustas sel baasil muusikute "vennaskonna", mida jällegi loetakse Lvivi professionaalse muusikaõpetuse-kooli alguseks.

Keegi ei kahtle muidugi, kes on pealkirjas nimetatud püha vaim, sest aeg on kinnitanud Leopold Mozarti äratundmist - tema poja Wolfgang Amadeuse oli Looja ära märkinud. Pärnu Kontserdimaja kammersaalis toimunud õdusa õhtu meeleolu lõid ajastu kostüümides esinejad ning erilist vürtsi lisas pianist Toomas Vana absoluutne sarnasus Miloš Formani "Amadeuse" peategelasega.

Kontserti alustati Franz Xaver Mozarti Sonaadiga viiulile ja klaverile F-dur op. 15 (1813). Kuna sonaat on neljaosaline tavaks saanud kolmeosalise asemel, siis on mõnedes väljaannetes teost nimetatud ka "Grand Sonata". Vaieldamatult kõigist aspektidest hinnatuna professionaalselt kirjutatud teosest jäid hästi meelde eredamate karakteritega varustatud II osa Andante ja III Polonaise, kus selgelt aktiveerusid ka interpreedid oma loometegevuses. Huvi pakkus see esmatutvus Franz Xaver Mozarti loominguga igatahes.

Tunnustavat märkimist väärib veel asjaolu, et interpreedid ei peljanud esineda täiesti avatud klaverikaanega, mis võib tekitada kõlalise tasakaalu probleeme, kuid väärtustab klaveri kui instrumendi osakaalu duos. Muide, tol ajal olidki sarnased teosed reeglina kui sonaat klaverile ja viiulile, mitte vastupidi.

Järgmisena võis kavalehelt lugeda infot, et ettekandele tulevad valitud osad Leopold Mozarti "Wolfgangi noodivihikust". Selles sketšis kehastus Leopoldiks Maano Männi ja Wolfgangiks Toomas Vana, kes pidi omandama isa-Mozarti klaveriõpetust, mis ei kulgenud liiga ladusalt. Maano Männi jagas õpetust pojale ja ka seletusi publikule eesti, saksa ja inglise keeles ja kui poeg-Mozart sugugi ei soovin ud alluda isa interpretatsioonilistele näpunäidetele, käratas suisa vene keeles "inteligentneje, požaluista!".

Mõnusa kammerkontserdi lõpetasid esitajad tõelise Mozarti Sonaadiga klaverile ja viiulile G-duur KV 379 (1781), ja eriti eelnenu taustal said kõik, nii esitajad kui ka kogunenud publik, selge argumendi tõendiks, kellele väljavaliv Looja sõrm on osutanud.

Kuigi nii kujunduselt kui sisukuselt oli festivali buklett kõigi meie seda laadi üllitiste seas esireas, oli trükiveakurat "Klaaspärlimängu" selle kontserdi lehekülge siiski oma tähelepanu vääriliseks pidanud. Teose I osa on ikkagi Adagio, mitte Allegro, II osa Allegro, mitte Andante cantabile, ja III osa Andante cantabile. Teema (mit sechs Variatsionen) mitte Allegretto. Kuid erand teatavasti kinnitab reeglit ja siinkohal jään oma arvamuse juurde, et festivali buklett on seni nähtuist parim. Parim oli ka Wolfgang Amadeuse G-duur Sonaadi esitus, ning publiku nõudmisel esitasid interpreedid lisaks vaimuka omapoolse kompilatsiooni geeniuse tuntumatest teemadest.

"Klaaspärlimäng" 2006 on lõppenud, kuid "magister ludi" Peeter Vähi teab tõde - sellest mängust ei ole väljapääsu. Kohtumiseni aastal 2007.