J. M. Coetzee “Aeglane mees”

Sari “Nobeli laureaat”.;Tõlkinud Urve Hanko.;Eesti Raamat, 2007.;240 lk.

John Maxwell Coetzee looming on tihtilugu talumatu, suisa väljakannatamatu just selles kõige isiklikumas mõttes. Seda ei muuda seegi, et Lõuna-Aafrika kirjanikust on vahepeal saanud Austraalia kirjanik. ­Coetzee vaatab endiselt maailma võõra pilguga. Kui inimene jõuab oma eluea jooksul läbi lugeda nii umbkaudu kolm tuhat raamatut, siis Coetzee puhul on tingimata tegemist autoriga, kelle teoste arvelt millegi muu jaoks ruumi teha ei saa. Seda kõnelust iseendaga ei ole võimalik vältida.

“Aeglane mees” kõneleb äralõigatusest. Lugu mehest, kellel on pärast liiklusõnnetust amputeeritud jalg, on pelgalt kõige pindmisem kihistus. Peategelane peab seisma silmitsi tõsiasjaga, et tema jalga ei üritatudki päästa, sest ta on selleks liiga vana. Iseseisev heas vormis mees on muutunud abituks ja sõltuvaks – see käib mõne sekundiga. Uus olukord pole lihtsalt harjumatu või ebamugav, muudatus on tunduvalt järsem. Jala kaotanud mees ei suuda end enam iseendana tajuda, sest ta on ühtäkki muutunud surelikuks.

Nüüd on küsimus selles, mis saab edasi. Selles, et edasi saab, peab saama, ei teki hetkekski kahtlust. Üleöö vanaks jäänud mees näeb enda ees valikuid, millest talle ei meeldi õieti ükski, ning võimalusi, mille ta on lasknud pöördumatult käest. Nüüd, kahtlemata elu teises pooles, taipab ta, et ta oleks tahtnud perekonda, et selle loomata jätmine on olnud viga. Selles elus juba parandamatu viga. Heal juhul saab mees valida, kellega ta koos olla ei taha, vastupidi paraku mitte, olgu need siis juhuslikud või teadlikud valikud.

“Aeglase mehe” peategelane kiindub tema juurde saadetud hooldusõesse, kellel on paraku juba perekond olemas. Just selline, nagu mees endale ise ette kujutaks. Hea meelega muudakski ta naise perekonna enese omaks, kuid mehe kiindumus jääb ühepoolseks. Pisut armastust ja hoolitsust, siis kui sa oled jäänud päris üksi, seda ei tundugi nii ilmvõimatult palju. Ometi oleme me just seda kõige kitsimad jagama. Otsekui ei raatsiks hoida käest kinni või silitada pead. Nagu võtaks tüki küljest ära. Lõppude lõpuks taipab nii peategelane kui ka lugeja, kui võimatu see on, ja nii jääbki vaid üle loota, et armastust ja hoolimist ei pea ära teenima. Et see lihtsalt on.

Coetzee kombib pidevalt piire, kuhumaani me iseennast välja kannatame.