Vilpuu on mänginud viimase kolmekümne aasta jooksul mitmes Eesti tippbändis. Ultima Thule “Soovi tagahoov”, “Ahasveerus” ja “Viiv” ning Seitsmenda Meele hitid “Kõrbes” ja “Pärl” on kümnetele tuhandetele inimestele hästi tuntud lood, kuid peaaegu keegi ei tea, et nende autor on Kalle Vilpuu. Vilpuud see ei häiri: “Kitarripartiide läbimõtlemine, komponeerimine on minu jaoks väljakutse, tahan seda teha nii hästi kui võimalik, ükskõik millises bändis.”

Sooloplaat “Silver Lining” avab Vilpuu uues ja erilises valguses. Tegemist on Eesti mõistes haruldusega – kontseptuaalse raskema instrumentaalrokkmuusika albumiga, millel on üks muusikaline läbiv ja arenev teema.

Sellist muusikat nagu sinu uuel plaadil Eestis eriti ei mängita. Kuidas sattusid sellisele rajale?

Kui 80. aastate lõpul tekkis suur grunge-buum – Soundgarden, Pearl Jam, Alice in Chains ja Nirvana –, siis armununa Seattle’i koolkonda hakkasin samuti sellist jõulisemat (kitarri)käekirja välja arendama. Ma olen ikka püüdnud muusikast tulnud voolude ja trendidega kaasa minna. Pantera, Slayer ja teised nn vana kooli metal’i bändid, Havana Black, Him olid samuti eeskujuks.

Kalle Vilpuu suurimad elamused laval pole samuti Eestist ning on laiale avalikkusele tundmatud: “Minu elus on olnud erakordselt põnevaid perioode. Kõik see tuuritamine – Newcastle Academy, Manchester City ja Londoni Astoria! Uskumatu! Ansambliga House of Games sõitsime koos W.A.S.P-iga (Ameerika Ühendriikide heavy metal’i bänd) 2006–2007 mööda Euroopat ja Inglismaad ringi. Olime raadiojaamade playlist’ides, küll nädala kui ka kuu edetabelites, ajakirjades Metal Hammer ja Classic Rock. House of Games oli mulle taimelavaks helikeele, käekirja ja sound’i-esteetika väljakujunemisel, pärast seda hakkasin iseseisvalt muusikas toimetama.”

“Silver Lining” on täidetud universumi tekkimise massiivsete mürinate, rütmide ja harmooniatega, mille idee võiks olla üksiku valguseosakese (meloodia) teekond kõiksuses. Iga kuulaja loob kuulates oma loo, aga mis lugu sina jutustad?

Ütlen artistlikult ja vanamoeliselt, et need on peegeldused, emotsioonid, üleelamised – kõik, mida elu endaga kaasa toob. Ja seal on ka midagi sellist, mida sõnadega ära seletada ei oska ega tahagi.

Millest sa alustasid?

Hakkasin kohe terviklikku kontseptsiooni välja arendama. Siis tegin lugudest demoversioonid ja kui neid ringi tõstes jäin lõpuks tulemusega rahule, sain aru, et materjal on valmis. Lindistamine ja töö nende lugude kallal ei olnudki nii aeganõudev. Aega võttis plaadi terviklikkuse ja lugude vormiline analüüs. Ma olin seadnud endale eesmärgiks, et ükski takt ei tohi olla igav. Igavus muusikas on üks hirmsamaid asju, mida ma tean.

Mehaanilisest inimliku, hingestatud muusikani jõuab albumi viimastes lugudes, kus teed näitavad juba efemeersed, hõljuvad meloodiad. Millised on su lemmiklood plaadil?

See tulemus on üks tervik. Lood on ratsionaalsetel ja dünaamilistel kaalutlustel järjestatud nii, et polegi võimalik lemmikuid välja tuua. Pigem on neid lugusid eraldi, kontekstist väljarebituna võõrastav kuulata.

Kuulates tekkisid paralleelid: Steve Vai album “Story of Light” ja Jeff Becki “You Had It Coming”. Neil plaatidel on sinu omaga mingi ühine vibratsioon.

Täiesti õige. See on eraldi teema – minu kui kitarristi jaoks on tehnilist mänguoskust eksponeerivad autoriplaadid muusikalises plaanis igavad – sorry… Ma ei viitsi kuulata neid kiireid kitarriste ega ka ülimeloodilisi ilutsevaid kitarrimuusika plaate. Mulle meeldis väga üks lugu kitarrist Terje Rypdali plaadilt “Skywards”, kus maestro ei mänginudki kitarri. Ju siis polnud tarvis, oluline on, kuidas lugu toimib terviku kontekstis. Aga kui kuulata Jeff Becki albumeid, siis Beck kontrollib peale oma instrumendi ka oma muusikat. Ta ohjab kogu protsessi nii perfektselt, et ta võtab kuulaja kätte ja ei lase enne lahti, kui plaat läbi on.

Plaat algab kosmilise sahinaga, ja lõpus kõlab vaid üks pikk toon, nagu oleks telejaam saated lõpetanud. Kas see iroonia on tahtlik?

Jah, on küll.

Kes on sinu sooloplaadi kuulajad?

Ma arvan, et need võiks olla inimesed, kes vaatavad väärt filme, loevad väärt raamatuid ja kuulavad väärt muusikat. Kui teed hea asja, siis võib see olla mitu aastat aktuaalne.

Mis tulevikku sa oma teosele planeerid?

Selle projektiga kaasneb 11 audiovisuaali. Möödunud suvel minu viiekümnendal sünnipäeval Von Krahli teatri black box’is CDd esitledes näitasime neid esimest korda. Visuaalid on noorte disainerite Hannes Aasametsa ja Mihkel Maripuu poolt käsitsi tehtud arvutigraafika. Henno Kelp ja Andrus Lillepea on erakordselt kõrgetasemelised muusikud, head semud, kellega koos musitseerimine on nauditav ja ilma kelleta poleks mu sooloalbum mõeldav. Tänan Angela Aaki kõlakujundusalase vastutulelikkuse eest. Ja erakordselt suur aitäh Peeter Metsikule!

2014. aastal katsume hakata laive tegema niimoodi, et taustaks on audiovisuaalid. Eestis seda eriti ei harrastata. Proovime plaati väljaspool Eestit müüa. Mõte on teha mõned laivid Soomes ja mine tea, ehk kaugemalgi. “Silver Lining” on multifunktsionaalne projekt ja päris lõpuni me ise ka ei tea, mis sellest saada võib.

Kas see on kontsertmuusika?

Põhimõtteliselt küll, jah. Sest see emotsioon on aus. See on tehtud läbi rokkmuusika prisma, aga kui see on kvaliteetne, siis pole vahet.

Praegu on plaadimaterjali pikkus 48 minutit, aga kontserdiks on vaja tund ja kakskümmend minutit. Ma komponeerin juba uue plaadi materjali. Kui annan ka teise plaadi välja, siis saab kontserdi formaadi kätte.