Kivisildnik „Torti ja aborti”

Ji 2007;23 lk

Kivisildnik koos kujundaja Mart Andersoniga on ikka vahva tordi kokku keeranud. Kohatu oleks seda arvustada kui luulekogu. Ei saa kuidagi lähtuda ei rütmist ega riimist. Selles vihikus neid lihtsalt pole. Rõveduse kontsentratsioon teoses on see-eest aukartust äratav.

Alustaks vormist – ma vist ei tunne kedagi, kelle lemmikaine olnuks koolis kirjatehnika. Oli see ju ainus tund, kus ei keelatud mahakirjutamist ega sunnitud vähimalgi määral mõtlema. “Torti ja aborti” on nagu viielise tütarlapse ilukirjavihik: korralikud ääre­jooned, o-paunakesed, ei ainsatki tindiplekki... Antud õppeaines oleks selle vihiku esitaja võinud tõepoolest viie saada.

Sisust seevastu pole midagi rääkida, kuna seda lihtsalt pole. Üks suvaline näide: elu pakub mulle / lihtsaid valikuid / kas abort või / haisev solgitoru. Targemaks ega sisukamaks ei lähe jutt ei ees- ega tagapool. Kui selle “raamatu” kätte võtsin, meenus lugu tüdrukust, kellel joobnud külalised kordamööda kursusetööd aitasid kirjutada. Tulemuseks oli midagi “Tordi ja abordi” sarnast, ainult et proosavormis ja mitu korda pikem.

Vihiku kaanele on veel lisatud märge: kohustuslik kirjandus gümnaasiumi astmele. Ilmselt selleks, et õpilased teaks, keda ei tasu enda asemel referaati kirjutama usaldada.