Konserviavajaga ajakirjandusse
Eestis on kolme sorti ajakirjanikke. Kes pole Tartus žurnalistikat õppind ja on lihtsalt hakand ajakirjandust panema (mina). Kes on õppind ja toolile istuma jäänd (kohati tagumike kivinedes). Ja nood, kes on tollele toolile pika puuksu lasknud ja ses tuules minema lennanud (poliitikasse, ärisse, mujale). Ometi maanduvad ka nood kolmandad tihti uuesti tolsamal ajakirjanikutoolil. Daniel Vaarik üks nende hulgast.
Vaariku kirjeldust žurnaõpingutest Tartus ja ajakirjanikutee algusest loevad, keel põses, kõik ajakirjanikud, aga ehk ka teised, kes pidid paarkend aastat tagasi ülikoolipinki nühkima. Siin on nii palju äratundmist ja õnneks täna rohkem naermis- kui nutuväärset.
Daniel Vaarik hoiab nüüd madalat profiili. Tööd peaministrite nõunikuna ja rahandus- ja majandusministeeriumis ja Eesti Hill & Knowltoni juhina on seljataga. Mees ajab vaikselt oma suhtekorraldusäri ja teeb netis Memokraati. Memokraat on fenomen omaette. Justkui blogi, aga ka tavameedia suhtes alternatiivne ja sisukas kommentaar Eesti poliitikale ja majandusele. Alternatiiv paberajakirjandusele? Danieliga rääkides mõistan, et seda Memokraat olla tahabki.
Daniel Vaarikule ei meeldinud Eesti ajakirjandus siis, kui ta seda viisteist aastat tagasi tegema hakkas, ja nüüd meeldib see talle veel vähem. Ometi armastab ta nii ajakirjandust kui ajakirjanikke. Paradoks? Jah. Paradoks ongi tihti hea teksti algus.
*
Istume Kapsaste raamatukogus.
Daniel, Memokraadi saiti netis haldad ja hoiad sa ise?
Jah, tegin ise ja panen tekstid üles. Üks sõber aitab tehniliste probleemide korral ja hoiab asja oma serveris. Kujunduse osas on ka aidatud.
Ma olen elus neli blogi loonud. Esimesed kolm ei tulnud hästi välja. Konsulteerisin Leedus sõprade ettevõtet, tegin netti mõned vihased postitused ja avastasin, et keegi ei läinudki vihaseks, vastupidi. Tuli himu demokraatias kaasarääkimisvõimalus luua.
Ärisse läksin pärast kaheksa-aastast riigitööd 2003. Neli aastat tagasi asusin Tallinna ülikooli tehnoloogilist kultuuri õppima, et aru saada, kuidas tehnoloogia inimest mõjutab, aga õppetöö on praegu täiega ära vajumas.
Memokraat on uus väljund?
Kui oled poliitikas, on sul omad piirid. Kui oled äris, on sul omad piirid. Blogi on arusaamise masin. Parem kui ülikool.
Mis sa valitsuse juures ära tegid?
Me panime paika mõned põhimõtted. Kommunikatsiooniinimesed ei tohi olla poliitilised, ei tohi erakonna asju ajada.
Sul pole poliitilisi eelistusi?
Päris nii ei saa öelda. Aga peab tegema vahet erakonna poliitika ja…
Erakonnad ju ostavad sind vahetpidamata üles?
Ammu pole küll nii olnud.
Pole poliitilisi ambitsioone?
Poliitikat võib teha ka kodanikuna, pisiasjades. Mul polnud varem aimu, et ma võiks jõuda siia, kus täna olen, ja ega ma ei tea edasi ka. Aga Memokraat… ma lihtsalt ei oska praegu midagi teisiti teha…
Vaarik naeratab. Naeratab tihtipeale oma jutu vahele, aga see ei tekita tunnet, et tal oleks vaja midagi välja vabandada. Tekitab tunde, et ta tahab olla viisakas ja otsib sõnu. Mõtisklen, kuidas ta oma casual look’i hoiab. Noh, see paaripäevane prantsuse habe ja kergelt sassis soeng. Vist lihtsalt elustiil.
Oma dokromaani lõpus annad sa Eesti ajakirjandusele tublisti malka…
Praegu on mõni asi isegi paranenud. Postimees taastas arvamusrubriigi. Paari aasta eest arvati, et ajakirjanduses pole mingit mõtet pikki tekste teha. Aga Memokraadi loetavamaid tekste on üks mu Aaviksooga seotud 40 000 tähemärgine tekst.
Mille eest said oivalise ajakirjanduse preemia.
See oli võidusamba väitlus. Aaviksoo kirjutas blogiposti ja ma olin nii vihane, et öösel kolmeni käisid käed klaviatuuril üles-alla. Aaviksoo mulle meeldib, aga tookord jooksis ta lati alt läbi.
Aga ma ei saa Vaarikule hambaid taha ja räägin parem mõne sõna ta romaanist (mees ja romaan tunduvad olevat eri ooperist). Kui tahate teada, kuis ühikates joodi ja joodi isegi koolis ja koolis käies koolis ei käidudki, siis võite lugeda küll. Aga siin on ka see Vaariku ambivalents: tekst on terav ja täpne ja kriitiline ja empaatiline. Sellist ambivalentsi ma elavalt Daniel Vaarikult aga kätte ei saa. Mees mahe ja murune. Aga autor ja tekst on tihti vastuolus. No las ta räägib!
Daniel, kas Memokraadile äriline külg ka juurde tekib?
Ei, oleme arutanud seda Memokraadi kolleegiumiga – Tarmo Jüristo, Kristjan Lepiku, Sten Tamkiviga. Öeldakse – sotsid! Naerma ajab. Kristjan Lepik on rahajumal. Tarmo ehk võiks sots paista, aga pole ja ega muidugi Sten ka mitte.
Kolleegiumi on vaja, et otsustada, milline kaastöö üles panna. Äriliseks minnes võiks palju kaotada. Medium is the message’i moodi – üks on äriline, teine pole. Aga ma ei tea, kuhu see jõuab. Võibolla me katsetame siiski mingi sõsarväljaandega.
Su raamat on ajakirjanduse vastu ikka üsna kuri…
Venelased ütlevad: peksab, tähendab armastab. Ma armastan ajakirjandust. Minu vanaemal oli selge mälu ja eestiaegseid asju (lojaalse eestlasena) kirjeldades tõi ta välja kriitilisi probleeme. Kui me ajaloost räägime, peaks sellest alustama. Asi käib ringiratast, mitte ei liigu üles ega alla. Ajakirjandus ka.
Aga miks ikkagi raamat, Daniel? Miks?
Ma olen viisipidamatu. Muusikat ma kahjuks luua ei suuda, aga kümneaastasest saadik olen ma midagi kirjutanud. See on veres.
Järgmine raamat?
Järge ei taha teha. Kui just kunagi hiljem. Mul on mitu suunda. Pidin kirjutama kommunikatsiooniõpiku, aga see läks ikkagi pekki. Iga lause tundus nõme ja trafaretne.
Siukseid on maailmas ju tuhandeid. Copy-paste…
Ei, ma tahtsin ikka oma kogemuste põhjal. Aga ei suutnud. Aga kui ma vanad praktikaaruanded üles olin leidnud, siis läks jutt lahti, see noot läks lahti.
Vaarik jääb korraks vait ja mu tunne on kahetine. Ühelt poolt on ta täiesti avatud ja aus ja teisalt ei ole ma saanud ikkagi mehest täit pilti. Vist on eesti mees siis.
