Kuulake korralikult, keerake kõvemaks
Laual on joogid. Kolm kokteilsalatit, mõned pirukad. Laua ümber
mina ja Eesti hip-hopmuusika supertäht – ansambel Toe Tag. Selleks
hetkeks olen nende uut heliplaati “Kõik on formuleerimise
küsimus” kolm korda kuulanud, kuuldust üllatunud, ja arvan, et
kogu intervjuu saaks joonde vaid ühe küsimusega.
See
üks (ja rumal) küsimus on: Miks te just sellise plaadi tegite?
Toe Tag – muusika tootja Paul Oja (29 ), tekstide autor ja MC
Henry “Genka” Kõrvits ja MC Revo Jõgisalu –
kergitab viivuks küsivalt kulmu.
“Me tegime sellise
plaadi sellepärast, et selline plaat t u l i,” mõmiseb Henry
resoluutselt.
“Just,” kinnitab Paul. “Meil ei
olnud mingisugust plaani, et nüüd tahame sellist värki teha.
Tuli.”
“Lihtsalt tuli?” – on minu kord
nõutu olla. “Mulle tundub, et olete maha istunud ja otsustanud.
Plaat paistab kontseptuaalse sõnavõtuna,
läbimõeldud ja selgepiirilisena.”
“Ohoh!” kostab produtsent Paul. “Räägi meile ka
sellest! On tõesti või?”
“Kasvõi
produktsiooni poole pealt. Kui eelmine oli helide saluut, siis uus plaat on
vaoshoitud, minimalistlik…”
“Ma vaidlen sulle
vastu,” vaidleb produtsent. “Vastupidi on, kuula ikka
korralikult.”
“Minu meelest,” – ütleb
Genka – “ On hulllll säbru-läbru seal taustadel
käimas.”
“Selle plaadi biitidega on kõvasti
rohkem vaeva nähtud, kui eelmisel,” räägib Paul. “Ma
ei kujuta ette – miks ta sulle minimalistlik tundub!? Väga palju
asju on seal ju. Proge.”
“Kuula lugusid
“Asfaldiorjad” või
“Kopli-Ülemiste-Kopli”,” soovitab Genka. “Hulllll
ludin käib.”
Ma nihelen: “Hea küll, aga
vokaalseaded – eelmisel albumil olid nad pööraselt ja tihedalt
seatud, siin on rahulikumalt võetud…”
Paul
vangutab pead: “Ei ole noh! Minu meelest on märksa keerulisem kui
varem. Viimane, kaheksaminutiline lugu, kasvav laulupeolugu, sa ei kujuta ette
kui palju erinevaid träkke seal on.”
“Äkki ma
kuulasin valet plaati?,”
“Äkki sa kuulasid
Külaliste plaati?” spekuleerib Revo.
*
Toe Tag sai
alguse väga ammustel aegadel. 90ndate keskel – kui Eesti noorsugu ei
olnud veel nii kõrgesse hiphopipalavikku haigestunud.
Keldribändina, et liikmed saaks hiphopi huvi välja elada.
Kaks noormeest Kalamajast (Henry ja Paul) ja nende sõber (Revo)
esinesid pisikestel joobes räpipidudel Tallinna urgastes ja andsid esimese
albumi “The Real Kuhnja Homophobes” välja aastal 1997, kui
Paul oli veel keskkooliealine. Isepäi ei oleks nad kassetina ilmunud teost
välja andnudki – see oli salvestatud aegunud tehnikaga, keegi neist
ei teadnud täpselt milliseid nuppe stuudios keerata, Paul ei viitsinud
uusi muusikapõhju teha – , aga sõbrad nõudsid ja
nõudsid ja “Siis mõtlesime, et pohhui, anname
välja.”. Nagu nad mulle ütlesid 12 aastat tagasi antud
intervjuus.
Seejärel – kadus Toe Tag ära.
Mitmeks-mitmeks aastaks. Kontserte nad andsid, aga suuremat kära Toe Tag
ei tähendanud. Kuni nad veeretasid muusikalavale albumi
“Legendaarne”.
Plaadist sai lahmakas sündmus.
Sealt luusis välja kolm hoogsalt tantsulöövat superhitti
(“Deja Vu”, “Pankrot”, “Legendaarne”) ja
albumist sai &
uuml;ks enim ostetud CD Eesti maakamaral läbi aegade.
See oli
see “perfektne pop”, mida mitmed kriitikud otsivad. Ühes
annuses nii selget kommertsefekti kui ka pöörast katsetamist ning
sõgedate ideede elluviimist. Uudselt kõlav metsik kaleidoskoop
sõnadest ja helidest, kus nad painutasid eesti keelt ja liikusid
diskopallide alt sujuvalt hüpnootilistesse helimetsadesse.
Areeni tolle aasta parimate plaatide valimisel tuli “Legendaarne”
teisele kohale (neist eespool oli vaid keegi Franz Ferdinand). Samuti seisid
nad selle kauamängiva süül Areeni kultuuripreemia nominentide
seas.
“”Legendaarse” puhul tuli kõik
kolaki,” ütleb Paul. “Siis hakkasime ju üle tuhande aasta
koos muusikat tegema ja kõik, mis oli aastatega kogunenud, tuli kolinal.
Mina ei olnud enne “Legendaarset” päris pikalt üldse
muusikaasju näppinud. Siis tulid järjest kogu see pidu ja
värk.”
“Sellist hullu ärplemist ja
röökimist nagu “Legendaarsel” meil enam ei ole,”
väidab Genka.
*
Reedel 1. mail on Toe Tagi kolmanda
kauamängiva “Kõik on formuleerimise küsimus”
ametlik ilmumisepäev. Pika, kolm minutit üle tunni kestva albumi
materjal oli triol valmis juba aastal 2007. Osa biitidest purgistatud isegi
aastatel ’03-’04.
Albumi poodi pakkimise
“õiget hetke” ootas plaadifirma MFM ja mänedžer Peep
Kala. Pauli hinnangul oleks kuulajad kaks aastat tagasi äkki plaadist
paremini või siis vähemalt teistmoodi aru saanud. Ma olen kindel,
et ainuski kõrv ei püüa kinni, et see muusika on kaks aastat
maailmale näitamist oodanud.
Aga paneks
“…Formuleerimise…” kõrvale siiski
“Legendaarse”. “Legendaarne” hüples, kargles,
puristas, rögistas, lärmas ja laamendas kui sädemeid pilduv
showmasin, siis uus plaat selle kõrval… seisaks nagu paigal?
Mitte päriselt. Isegi kui värske Toe Tag teeb ka kõiki
nimetatud liigutusi, siis kogu võllahuumorist, klassikalisest
ebaviisakusest ja sündsusetust kõnepruugist hoolimata, teeb ta seda
mõõdetult ja vaoshoitult. Filmikunsti appi võttes: kui
“Legendaarne” oli nooruslik ja komöödiline fantastika,
siis “Formuleerimine” on riskantse vormi juures stiilne ja
väljapeetud, aina uusi keerdkäike tegev cool detektiivilugu.
“Mulle on päris paljud öelnud, et seda plaati peab mitu korda
kuulama,” lausub Revo.
“Eks ta rahulikum ole
meeleolult,” on Paul ometi riivamisi nõus. “Rohkem hingele
plaat, seda küll. Showd on vähem, või on show sügavam.
Varem oli selline õllesummer, rahvashow.”
“Ise
tüdineb ka sellest õllesummerist ära ju,” teatab Genka.
“Kaua sa nende martidega oled koos igal pool!”.
Paul:
“Mina küll tahaks olla martidega koos.”
“Jah,” naerab Genka. “Ma ka. Aga üks hetk hakkab pinda
käima.”
“Raskem seedida. Tantsimist ei ole. Pigem
kuulamine,” loetleb Revo.
“Eelmine kord viskasid
inimestele ühe “Legendaarse” ja ühe
“Pankroti” ja kõik olid…” siin teeb Genka
teksti pausi ja vehib kätega õhus ja koputab lauale
“Pankroti” rütmi – “… ja kõik olid
jeee. Lihtne, noh! Näitasid inimestele Eckö nokamütsi ja
räpp missugune!”.
“Uuel plaadil on suhteliselt
palju aeglase biidiga lugusid,” räägib Paul. “Kui
väljamaal o
n kommerts- ja klubihiphopi keskmine beats per minut (lööke minutis
– tõlkija) 100, siis Eestis peab olema vähemalt 115. Nagu
näiteks meie “Legendaarne” või Cool D “Pole sinu
asi see” ja “Kas sa kuuled”. Kõvasti kiiremad lood on
Eestis edukad. Meie uus on üsna aeglase minekuga.”
Igaüks, kes end Toe Tagi uue heliplaadiga kammib, märkab ka
tõenäoliselt, et plaati ei ole valmistanud bänd, kes ihkab
sihikindlalt eelmise korra raevukast kommertsmenust kinni hoida.
Uut “Legendaarset” kirjutada. Või “Pankroti”
korrata.
Esmase raksuga tundub, et nad ei ole üleüldse
lõpmatusse ringlusse jõudvate raadiohittide kirjutamisele
mõelnud. Ja et esimene singel “Palju õnne, inimesed!”
oli kaheksaminutiline mõtlik oopus, mida ükski raadio päeval
ei puuduta, siis: kas Toe Tag üldse hittidest huvitatud?
“Ega ei olegi,” vastab Genka. “Ei proovinudki hitte
kirjutada. Võib olla on ka mõttekäigud raskemaks
läinud. Et igaüks ei hammusta kohe läbi, mis teemaks
on.”
“Peoteemad need ei ole. Popmuusika harilikud
mõttekäigud samuti mitte,” ütleb Paul.
“Aga ma ei teinud neid sellisena spetsiaalselt, lihtsalt tulid,”
ütleb Henry ja Paul küsib nüüd minult: “Kas lugu
“Geenimutatsioon ja mõnuained” ei meenuta sulle ühte
teist Eesti bändi?”
“Ei, vist mitte.”
“Puhas Smilersi lugu ei ole või?” avaldab Genka. Ja
bänd irvitab laginal.
Paul: “Me ei teinud seda meelega.
Kukkus niimoodi välja. Hiljem lindistasime taustavokaale, millega
rõhutasime, et veel rohkem Smilers oleks.”
“Kas
Toe Tagi publik kasvab koos teiega?”
“Meikäläise homied on kõik mukana,” teatab
Revo.
Paul: “Eks paistab. Ei ole ammu oma publikut
näinud. Missugune on üldse keskmine Toe Tagi fänn?”
“Revo sõbrad,” naerab Henry. “Ja sellised
lapsed, kes ei räägi veel, kellele meeldib see karjumine.”
*
Vihjeid, linke ja kommentaare popkultuurile, kentsakatele
kommetele ja perverssustele, elu ja olu globaalsele käekäigule ning
siinsamas meie hoovis toimuvale on Genka “Formuleerimise”
tekstidesse nii ohtrasti kirjutanud, et kohati on tunne justkui prooviks
elektritoolil istudes wikipediat pähe õppida. Fantaasiarikas
hiphop. Nagu peab. Ja et tegu on nimelt hiphopiga, ei häbeneta
vulgaarsusi, tekstid on provokatiivsed ja mahlakalt ebatsensuursed. Jultunud
otsekohesused pöörduvad aga ootamatult ja kärmelt –
mina-tegelased vahetavad nii salakavalt rolle, et selle jälgimine
milliselt toolilt nüüd Genka või Revo räpib, võtab
aju hingeldama.
Varasemaga võrreldes – nagu juba
kirjutatud – ei ole Toe Tagi värskel albumil ohjeldamatut
ärplemist, näpuga vibutamist ja peojuttu. Veelgi diibim:
“Formuleerimine” on kui murest murtud mehe sõnavõtt.
Genka laulab siin plaadil sageli, veidraid ja iseäralikke karaktereid
võttes, ja toonil, mis plaadil hõljuvat murelikkust omapuhku
rõhutab. Kuulake palun jazztechno-ballaadi “Burkina Faso”
või clashilikku dubi “Kõik teavad sinust
kõike”, ja katsuge öelda, et see rõõmus
plaat.
“Hmm,” mõtleb “luuletaja”.
“Kuna need lood on kolme aasta vältel kirjutatud, siis ju ma olin
kõik need aastad murelik. Eks ise olen ka vanemaks saanud. Näinud
maailma teise pilguga ja rohk
em, kõik see mõjutab.”
Paul: “Plaadi
tööpealkiri oligi vahepeal “Suur mure”. Aga mitte
seepärast, et plaat oleks murelik, pigem nalja pärast, üldise
eluolu kirjeldamiseks.”
“Mulle tundub plaat kuidagi
ekstra sobivat praeguse aja muserdavate uudiste vahele ning majanduslanguse ja
üleüldise pessimismi kõrvale.”
“Ega
meie ei teadnud kaks aastat tagasi, et majanduslangus tuleb,” lausub
Revo.
Paul esitab taas küsimuse mulle: “Aga palju sa tead
üldse muusikas mingeid hullult positiivseid ja elurõõmsaid
lugusid? Enamus lugusid on eepiliselt masendavad ja minoorsed.”
“Ei ole.”
Paul: “Ütle
mõni!”
“”Shiny Happy People”,”
vastab Henry ja (Paul ütleb miskipärast: “Kirjanik. Madis.
Kõiv.”) jätkab: “Kui ma käisin mõned aastad
tagasi reisil Austraalia-Uus-Meremaa-Indoneesia, siis mul tõmbas
murelikuks küll. Globaalses mõttes. Mine m**** kui lahe on igal
pool, aga kuidas inimesed sellesse lahedusse suhtuvad on ikka täitsa
p*****. Rääkisin kohalike tüüpidega suure vihmametsa
ääres juttu. Tüüpidel raha ei ole, ja ütleb mulle, et
tead ka palju see üks puu maksab, see maksab 50 000 krooni, arva kas
ma võtan selle homme maha või ei võta? Ma ütlesin, et
mine m****, siin metsas elavad orangutangid ju. Tüüp vastab, sul on
muidugi tore, tuled siia, vaatad puud, aga meil on v****, homme võtan
meestega puu maha, müün Hiina maffiale ja on jälle jee. Siis
hakkadki mõtlema, et mineeee p****, noh! – ja et midagi teha ka ei
saa, siis tõmbabki murelikuks.”
“Ma tahan veel
selle popapiili asjus öelda,” ütleb Paul. “Kui sa
võtad “Legendaarse” plaadi, siis seal oli ainult kaks hitti.
Ülejäänud oli ka selline tõsisem. Ja samas, kui mingid
ahvid, kes on suured arvamusliidrid, seletasid, et
öö-ööö-ööö eesti räpparid ei
kommenteeri Tallinna linna auklikke teid ja muid kuradi maailmahädasid ja
tahavad ainult pappi saada ja kõik on jube legendaarne, siis mul on
tunne, et see kriitika kindlasti mõjus ka mingil määral.
Kasvõi alateadlikult, sellepärast võib see plaat ka selline
olla.”
“Mis sa siin ikka ühe pedofiili kallal
mölised,” räägib Genka. “kui kõik
mädaneb ühest otsast, kui miljard inimest teeb asju, mida ei tohiks.
Natuke tõmbas hipiasjaks ära tõesti, sest maailm on
tegelikult jumala p*****.”
“Ei ole midagi ta
nüüd nii üleni tõsine plaat,” kolistab Paul
pahuralt lusikat salatikausikeses.
“Kui kuulad
tõsiselt, leiad oma nutuasja üles, kui kuulad teise kõrvaga,
siis on ikka naljakas ka.
Mis siin ikka ainult vinguda.
Räägime midagi lõbusat palun! Jääb mulje nagu me
oleks teinud mureliku kontseptalbumi, teema-albumi nagu King
Diamondil.”
Henry: “Poolte lugude sõnu on
võimalik kaheti mõista. Sealt tuli idee, et kirjutaks
kõigile ülejäänud lugudele samuti nö teised
sõnad, et kogu plaat oleks kaheti mõistetav, aga neis
ülejäänud lugudes oli kõik siiski juba ära
öeldud. Ei mahtunud enam.”
“Ma just soovisin
öelda, et paljude lugude juures ei saa täpselt aru, kas sa
mõnitad kedagi või räägid endast.”
“Eks ma olen alati eneseirooniline olnud,” vastab Genka.
“Võtan kodus paljaks ja na
eran peegli ees. Paljudesse lugudesse kütsime Pauliga oma elu ritta.
Teiste oma ka. Kasvõi “Palju õnne, inimesed!” –
milline enesepettus käib. Olen ise ju selline inimene, et lähen reede
hommikul raadiosse ja mölisen seal kõigiga (Genka teeb Raadio 2s
reedeti hommikusaadet “Silmad lahti” – aut.) ja siis kui
keegi minuga möliseb, siis on “****, mida sa mölised!”.
Või et “**** te kirjutate Kroonikas mu eraelust!” ja ise
löön elu24 lahti ja loen eetris kes kellega käib. Täielik
enesepettus, midagi pole teha. Selle loo võinuks veel pikemaks
kirjutada.”
*
“Ma ikka loodan, et
muusikasõber võab ka selle plaadi kuulata. Et ta ei kohku selle
hiphopi sildi peale ära,” räägib Paul. Ja ma hea meelega
kordaks kõigile muusikasööjatele ta sõnu.
Kui siiani on räägitud, mida “Formuleerimisel” ei ole,
siis oleks viimane aeg rääkida sellest, mis seal on.
“Formuleerimine” on maskuliinse jõuga plaat. Eesti
hip-hopis tavaliseks saanud tausta laulvate särtsakate
neiuhäälte asemel kõlab siin valdavalt meestelaul. Vaid
ühes loos hõiskab kaasa tütarlaps. Ülejäänud
kõrged hääled tulevad Genka suust ja ülejäänud
külalised on mehed.
Pedigree liider Bonne röögib
sügavalt traatsoolikate põhjast loos “Pangaea”.
Väga hästi töötab “Asfaldiorjades”
rockiajaloost ülesotsitud laulja ja muusik Lauri Tõnspoeg.
Hukatusse lämbuva häält teeb Evestus (“Kilekott”).
Ja kui te loos “Kopli-Ülemiste-Kopli” jõuate sinna, kus
stuudiosse vaid kitarrisoolot sisse mängima kutsutud Tarvo Valm laulab,
mõistate ehk paremini ka grungerokkar Chris Cornelli ja Timbalandi
hiljutist ühist šedöövrit.
Kui ma varem
ütlesin plaadi kohta “minimalistlik”, mille peale produtsent
ärritus, siis see ei olnud etteheide. Selgem oleks vist kasutada muusika
iseloomustamiseks sõnu “elegantne” ja
“soliidne”. “Formuleerimine” ei uhkelda küllusliku
helide koormaga, ei ole mäsune ja rappiv, vaid väljapeetud, klaarilt
detailne, tasakaalukalt arenev. Kokkuhoidlikus pisiasjadega teeb sellest
plaadist just nimelt julge ja enesekindla. Ning vapustavalt musikaalse. Siinne
suvaline üksik süntesaatori heli on kui keset avakosmost helkiv
tilluke pärl. Mille ümber sütib teisi sarnaseid pärleid,
mis aegamisi suuremateks taevakehadeks kasvavad, ja kui paugatab supernoova,
siis ta paugatab rafineeritult.
“Seda ma proovisin siin
plaadil küll,” ütleb helidekeemik Paul, “Et proovisin
muusika sellisena kõlama panna nagu mängiks päris bänd.
Et kõlaks laivis mängitud loogikaga. Kitarri, trummi, bassi panin
alati mängima.
Ikka areng on toimunud ja mina isiklikult
tunnen, et uuel plaadil on muusika nagu parem. Ja võib-olla, et…
“professionaalne” on nõme öelda, aga noh jah…
Mastaapsuse mõttes on uus plaat kordades hullem. Ise mõtlesime,
et on liiga proge, et kõike on ülemäära palju.”
Üksikud uue plaadi lood on selgemate allikatega. Metsik metal
ragistamine “Pangaea” näiteks.
Või kiiskav
ja uljas prantsuse elektro-house “Asfaldiorjad” (kas mina
ütlesin, et uuel plaadil ei ole hitte? Mkm, “Asfaldiorjad” on
selge hitt ja see ei ole siin ainus – autor). Ent enamasti on ühte
uute Toe Tagi loosse – mis on siin kõik erineva ollusega ja olekus
– ammutatud mahlasid
erinevatest anumatest. Ebalemata võib öelda, et
“Formuleerimise” muusika on teinud inimene, kes elab suurtes
kogustes head muusikat sisse ahmides – rocki, funki, jazzi, muidugi
räppi, kõiksugu elektroonika ja tantsumuusika erinevaid vorme
– , jälgib muusikat avara pilguga ja oskab enda kogemuse
põhjal selle kõige peenema šmeki välja filtreerida.
Et luua mitmekülgset, aegumatut ja üsna futut hip-hopmuusikat.
Ühesõnaga, mille on Toe Tag kodumaise popmuusika-klassiku
“Legendaarne” kõrvale pannud?
Järjekordse
meistriteose? Kahtlemata. Keerake – nagu Toe Tag hüüab –
kõvemaks.
;Revo Jõgisalu sõidab lumelauda ja asus intervjuule järgnenud päeval;koos spetsialistiga oma motikat putitama. Genkaga tutvus ta sajandeid;tagasi ühes korvpallimeeskonnas, mille treeneri auks sai kirjutatud Toe;Tagi üldse esimene lugu “Depend Upon”. Muid ansambleid tal käsil ei;ole, ammustel aegadel müdistas aga räpakas rockgrupis Pornocore.
;Henry “Genka” Kõrvits on saatejuht Raadio 2s. Parasjagu on tal käsil ka;uute A-Rühma lugude kirjutamine ja salvestamine, samamoodi ka projekt;räppar Põhjamaade Hirmuga.
Koos Pauli ja DJ Questiga peavad nad;plaadifirmat Legendaarne, mis on välja andnud noort hiphopi ja ka;rocki. Näiteks plaat ultrakiirelt metalansamblilt Khillem, kus Henry;samuti vokaale röögib.
Paul Oja on sündinud melomaan – juba algklassides kandis ta rock- ja;metalbändide T-särke. Ta on kauaaegne DJ ja kindlasti üks osavaim sell;plaadimängijate taga Eestis.
Põhiala on tal hiphop, kuid ta võib ette;kanda keerulise, kiire ja efektse DJ-setti kümnetest erinevatest;muusikažanritest. Ajab plaadifirma asju ja on käivitanud paralleelse;karjääri tantsumuusika remixijana artistinime Tallinn Funk all.
Toe Tagi plaadiesitluskontsert toimub 1. mail klubis Hollywood,;sündmusel Hip Hop Cafe. Trio uues live-koosseisus mängivad trummar;Kallervo Karu ja bassist Renno “The Joker”, taustu laulavad neiud Ülli;ja Elina.
Vaata ka Toe Tagi uut kodulehekülge aadressil www.toetagmusic.com , kus;asuvasse blogisse on bänd plaadiilmumisele eelnevatel päevadel igasugu;nodi üles riputanud. Näiteks B-pooltest, rariteetidest, remixidest ja;“muust ajuvabast” koosnev 20-minutlise mixi “Formuleerimise Mixtape”.