Lugu lugudest
Kui püüda väga lühidalt võtta kokku teatri NO97 lavastuse, Martin McDonaghi “Padjamehe” tuum, siis võiks seda tähistada sõnaga “lugu”. “Padjamees” on lugu lugudest. Lugu sellest, mida lood inimesele tähendavad. Lugu, mis püüab tungida küsimusse: mis jääks järele inimesest, kui temast eemaldada lood?
Lugu loost avaneb kahel tasandil. Esiteks: olgugi, et McDonaghi teksti võib käsitleda mitmeti, saab ometi selgeks, et kõiki näidendi tegelasti paneb liikuma nende oma lugu. Lood kummitavad mitte ainult kirjanik Katuriani (Tambet Tuisk), vaid ka kirjandusest – mis kangastub ju reeglina mingi erilise tundlikkuse väljendusena – üsna kaugel seisvaid politseinikke Tupolskit (Rein Oja) ja Arieli (Andres Mähar). Tupolski ja Ariel on oma lugude tagajärjed, nende lood on neist teinud sellised inimesed, nagu vaatajad neid spartalikul laval näevad. Katuriani ja politseinike vahe seisneb lihtsalt selles, et esimesel on lisaks oma eluloole ka palju väljamõeldud lugusid, mis näidendi käigus tema eluga põimuma ja ristuma hakkavad. Kõik lood on värvikad, kirevad, seda rõhutab, hoiab taluvuse piirides ja taluvuse piiril Ene-Liis Semperi akromaatiline kunstnikutöö, must-valged videolõigud, minimalistlik lava, mis justkui püüaks laval hargnevaid lugusid üleliigsega mitte segada. Niisiis – Arieli üle kallaste ajav emotsionaalsus (Mähari oimukohtadel paisuvad veresooned, ta suust pritsib veel vormumata sõnu) varjab endas Arieli lugu. Tupolski mõõdetud julmus (Oja karismaatiline rollilahendus) peidab endas Tupolski lugu. Katuriani empaatilisusega paradoksaalselt põimuv elukaugus peidab endas Katuriani lugusid tulvil lugu.
Julgen väita, et Tuisk näitleb siin ehtsas NO99 stiilis, mis tähendab vaimsete piiride kompamist füüsilise ebamugavuse abil – justkui ühendaks füüsiline pinge näitleja ja näideldava, justkui keha pinge vähendaks näitleja olemuslikku võõrandumist (näitleja tuleb ju lavale näitlema ja oma näitlemist näitama). Seeläbi taandub näitleja isik tema poolt kantava loo ees.
Katuriani loo puhul saab aga selgeks “Padjamehe” kui lugu jutustava loo teine tasand: loo ja elu seosed. Igasugune lugu on ju sümboolne, ta püüab reaalsust korrastada ja “puhastada” – isegi siis, kui ta seda ümber mõtestab või seda luuüdini lahata püüab. Iga lugu püüab enda omanikku õigustada, sellega tegelevad kõik “Padjamehe” kesksed karakterid. Kuid siin näidatakse, mis saab siis, kui sümboolse ja tegeliku vaheline erinevus kaob, kui loost paberil saab tegelikkus luus ja lihas. Paradoks ilmneb tõsisasjas, kuidas Katuriani vend Michal (Sergo Varese barokses esituses) realiseerib esimese vägivaldseid lugusid. Siin ilmneb lugude looja vastutuse teema; lugude looja peab alati kaaluma, kas ta sooviks, et ta väljamõeldud lugu ka reaalselt teoks saaks. Selles ilmebki Katuriani süü, et ta pole sellele mõelnud, tema jaoks on kirjutamine olnud pelk mõnude maandamine, destruktiivsete tungide kanaliseerimine (mida Tupolskil ja Arielil pole vaja teha).
“Padjamees” aga püüab näidata, et inimese “elu mõte” väljendubki nendes lugudes, mida inimene loob ja kannab; ja eelkõige inimese enda elu loos. Tupolski annab Katurianile kümme minutit elada ning publikut halvav lask (jällegi süvendatud füüsilisuse kohaloleku märk) toimub seitsmendal sekundil. Kuid selle seitsme sekundi juures mõtleb Katurian välja lugu. Seitse sekundit, mis see on? Inimesed kaotavad oma igapäevases elus miljoneid sekundeid, vabatahtlikult, mäletamata nende sekundite sisu.
