Vaata, kui täpselt ennustasid Eesti kriitikud "Mandariinide" saatust?

Eesti filmiasjatundjad ennustavad, kas filmil “Mandariinid”
on lootust võita Kuldgloobus.

Beverly Hillsis jagatakse 11. jaanuaril välja Kuldgloobuse filmi- ja televisiooniauhinnad. Parima võõrkeelse filmi auhinnale kandideerib Eesti-Gruusia ühistööna valminud mängufilm “Mandariinid”. Kuld­gloobust püüavad veel “Ida” (Poola), “Leviaatan” (Venemaa), “Vääramatu jõud” (Rootsi, Taani, Norra) ja “Gett” (Iisrael, Saksamaa, Prantsusmaa). Juba mõni päev hiljem, 15. jaanuaril selguvad aga filmiauhinna Oscar nominendid. Ka seda auhinda läheb “Mandariinid” püüdma, esialgu täis lootust pääseda üheksa hulgast viie parima sekka.

Kas “Mandariinid” saab Kuld­gloobuse?

Jaan Ruus: Kuldgloobuse saab “Ida”.

Kaarel Kuurmaa: Ei saa. Teen julge pakkumise ja ennustan, et favoriit “Ida” asemel saab Hollywoodi välisajakirjanike auhinna võitjaks hoopis kraad kangem “Leviaatan”.

Jaanus Noormets: Suursoosikuks on selgelt poolakate “Ida”, mis on kogunud mitu olulist auhinda ning teinud ka USA kinodes korraliku kassa – tegemist on väikestviisi fenomeniga. Säärasele loodusjõule on “Mandariinidel” raske vastu hakata.

Tristan Priimägi: Tahaks eestlasena “Mandariinidele” muidugi parimat, aga võit oleks üllatus ja mõneti isegi ebaõiglane. Aasta lõpuks kujuneb filmide ümber teatud sümboolne kapital – kui palju on filmist räägitud, mil määral on sellest juttu olnud ühiskondlike, poliitiliste või muude teemadega seoses, kui palju on saadud auhindu, milline on filmi ümbritsev kõmu ehk buzz jne. Neid kriteeriume abiks võttes on selge, et ka Euroopa filmiakadeemia auhindadele kandideerinud “Ida”, “Leviaatan” ja “Vääramatu jõud” on paraku just need kaalukad filmid, kelle vahel Kuldgloobus ilmselt jagamisele läheb.

Tiina Lokk: Kõik nominendid on tugevad. See on staadium, kus ei määra ainult kunstiline tase, vaid ka reklaam, artiklid jm ning see, mis toimub maailmas ühiskondlikus plaanis. Minu jaoks eristuvad kolm filmi: “Ida”, “Mandariinid” ja “Leviaatan”, neis on see miski, mis paneb pulsi kiiremini tiksuma. Kunstiliselt ja ka filosoofiliselt ehk kõige võimsam on “Leviaatan”, aga kindlasti mõtlevad paljud, et toetades seda, toetan Venemaad, mis sellest, et see on nii Venemaa-kriitiline kui vähegi võimalik. “Mandariinid” on väga kõva konkurent tänu terviklikule kunstilisele lahendusele: hea režii, tugev näitleja- ja kaameratöö, aga mis veelgi olulisem, ka erakordselt inimlik ja soe ning väga universaalne sõnum, mis läheb korda paljudele. Vaatamata sellele arvan, et võitjaks osutub “Ida”. Kui valusalt olulisele teemale lisandub suurepärane kaameratöö, hea režii, stilisatsioon ja hea näitlejatöö, siis ei suuda USA kriitikud, kes vaevlevad pidevalt eksistentsialistlikus mures, et kus algab kunst ja lõppeb kommerts, seista vastu ahvatlusele ja hääletavad filmi poolt, kus väline vorm peidab suhteliselt nõrka stsenaariumi ja traditsioonilist, mitte midagi uut ütlevat teemakäsitlust. Aga ega film pole lõppkokkuvõttes halb.

Margit Adorf: Arvan, et ei saa. Tore, et valiti lühinimekirja, juba see on piisav tunnustus, nominendiks jõudmine toob palju publikut juurde, filmi vaatavad ära ka need, kes muidu sellest kuulnudki pole. Arvan, et Kuldgloobuse saab “Ida”, kuigi see isiklik lemmik ei ole. “Idale” oleks nagu juba tempel peale löödud, et nopib kõik preemiad. Miks? Esiteks – see on mustvalge, teiseks on tal niisugune teema, et kui sellele preemiat ei antaks, siis see võrduks justkui kuriteoga. Jah, olen “Ida” suhtes mürgine, sest minu arvates on see nagu Eurovisioni laul, tehtud kindlate reeglite järgi, et kriitikumassidele peale minna. Tavaline hea rätsepatöö, kuid ei enamat. Mind ei üllatanud, raputanud ega vapustanud. Ei lahutanud ka meelt, pigem oli tüütu kohustus ära vaadata.

Kas “Mandariinid” jääb edasi Oscari nominentide sekka?

J. R: 50/50. Kui “Timbuktu” oma Aafrika islamiriigi analoogiaga ja selle konflikti kasvamisega koha ära võtab, jääb “Mandariinid” välja.

K. K: Rahuliku pilguga üheksafilmilist eelvalikunimekirja vaadates pakun, et “Mandariinid” saab edasi ka viie hulka, sest kolme selge favoriidi “Ida”, “Leviaatan” ja “Vääramatu jõud” järel on kaks kohta täiesti vabas võistluses käeulatuses. Aga peame valmis olema, et niigi üle ootuste hästi läinud teekonnale võib siinkohal ka lõpp tulla. Eesti ning meie filmindus on sellest uskumatust eduloost võitnud juba rohkem, kui praegu veel aimata oskame.

J. N: Et üheksast viis – ehk rohkem kui pooled – kandideerivad Oscarile, räägib statistika juba praegu “Mandariinide” kasuks. Ülejäänud kaheksast filmist eristub see soojusega: kuigi temaatika on tõsine, on toon siiski optimistlik, seda toetab ka suurepärane taustamuusika. Lembit Ulfsak on oma rollis maailmatasemel. Just sellised väiksed, aga olulised seigad aitavadki tõenäoliselt “Mandariinid” esimese Eesti osalusel tehtud filmina parima võõrfilmi Oscari kandidaadiks.

T. P: “Mandariinid” võiksid jõuda viie hulka, sest Venemaa-teema on kuum, sõjaga seonduv ja on Ameerika filmiakadeemiale üheselt mõistetav.

“Ida”, “Leviaatan” ja “Vääramatu jõud” lähevad automaatselt edasi, ülejäänud kahele kohale kandideerivad kõik ülejäänud, millel on (õnneks) üsna võrdsed võimalused.

Irooniliselt on siin “Mandariinide” suurimaks vaenlaseks teine Gruusia film “Maisisaar”.

T. L: Miks mitte? “Mandariinid” võiks täiesti objektiivselt olla valitud üheksa seast viie hulka. Filmi vastu on suur huvi ja see läheb tänu sügavalt inimlikule teemakäsitlusele ja soojale huumorile emotsionaalselt peale. Filmile on tehtud väga hea professionaalne promo. Suurel osal hääletajatest on olnud võimalus seda näha ning kujundada oma arvamus iseseisvalt.

Kõik subjektiivsed ja objektiivsed eeldused viie hulka jõuda on olemas. Oluline on, et filmikriitikud valisid selle oma nominentide hulka. Võõrkeelse filmi Kuldgloobuse nominentide hulgas tavapäraselt suuri muudatusi võrreldes Oscaritega ei ole.

M. A: On võimalus, et jääb viie sekka, või siis kukub napilt esimesena välja. Kui ta juba viie Oscari-finalisti hulka jääb, siis on tal ka üsna suur šanss võita, just filmi teema poolest. Mul on selline mulje, et Oscareid tihtipeale jagatakse mingist ideoloogilisest või poliitilisest vaatepunktist lähtudes. Nendele nuppudele “Mandariinid” vajutab. Nüüd jääb ainult oodata, kas võidavad kaugema sõja kannatused või värskem valu.

Ma arvan, et kui Eesti tahaks kunagi võõrkeelse filmi auhinda noppida, siis peaks jätkama kannatuste raja tallamist. “Risttuules” oleks hea kandidaat järgmiseks korraks. Veiko Õunpuu peaks tegema mustvalge filmi Siberisse küüditatutest, realistliku, tiheda, kolmetunnise. Siis oleks lootust.