Mõte poetessi nime kandvast roosist tuli meil, nüüdse Marie Underi roosiseltsi liikmetel Aune Markil, Kärt Soansil ja siinkirjutajal vahetult enne Marie Underi 125. sünniaastapäeva möödunud aastal. Pöördusime kõigepealt Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse, mille Nõmmel asuva muuseumosakonna juhataja Eha Rand arvas, et mõte on igati vahva. Hakkasime uurima kas ja kuidas on uue roosisordi aretamine võimalik.

Roosiaretaja Mart Ojasalu roosiraamat oli lihtsalt riiulis ja seetõttu helistasimegi esimesena temale. Seejärel kirjutasime rooside maaletoojatele ja aianditele kirja, milles oli üleskutse luua uus, poetessi nime kandev roosisort.

Meile saadetud vastustes pakuti võimalust tellida sobiv roos välismaalt. See mõte meile aga väga ei meeldinud, misjärel pöördusime Else ­Liventaali poole, kelle hoole all on Tallinna Botaanikaaia rosaarium. Temalt saime soovituse valida Eesti luuletajale kodumaine roos ning Liventaal arvas, et peaksime kasutama just Mart Ojasalu abi.

Roosi esmaesitlus toimus käesoleva aasta 12. juulil Rosmakori roosipäevadel, "Marie Underi" looja Mart Ojasalu koduaias. Esimesed roosiistikud said sel suvel kingitud nii Tallinna Botaanikaaia kui ka Tartu Ülikooli Botaanikaaia rosaariumile. Roos sai istutatud samuti Hiiumaale, Kassari kabeliaeda, kuhu on maetud Marie Underi vanavanemad.

Kassari, Tartu ja eelkõige muidugi Nõmme on olnud Underile olulised paigad.

Roosi istutamine Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse aeda on ühtlasi Underi sümboolne tagasijõudmine koju. Paikneb ju Kirjanduskeskuse muuseumiosakond kirjanikepaari Artur Adsoni ja Marie Underi 1933. aastal valminud majas, kuhu pärast majaomanike maapakku siirdumist asutasid 1944. aastal oma kodu Friedebert ja Elo Tuglas.

Lugesin kunagi Sirbist üht usutlust, milles ­Astrid Ivask rääkis sellest, et ta oli kinkinud Underi jaoks korjatud ja kuivatatud sireliõitest koostatud albumi ja Under oli sellest väga liigutatud.

Loodame väga, et talle oleks meeldinud ka see kirepunane roos, mis nüüd tema auks kodumaa mullas õitseb.

Roosi "Marie Under" kirjeldus

Roos "Marie Under" on 2007. aasta ristandhübriid, mille emasordiks on "Lac Majeau" (valge täidisõielise R. rugosa aretis) ja tolmuandjaks "Kronborg" (veripunane antiikse rosettõiega floribundroos 1996. aastast). "Marie Under" on selektsioon selle ristandi seemikutest.

Õied on säravad veripunased rosetid, keskmise suurusega, läbimõõdus 6-8 cm. Kroonlehtede arv 32-38. Õie südamikus esineb peeneid valgeid kiirekesi (3-4 tk). Õied asuvad võrsetel (3-6 tk), suhteliselt pikkadel õitekaeladel. Õitsemine rikkalik, avamaal kahes laines. Õite säilivus on pikk, avamaal 6-8 päeva. Sordi vihmakindlus on rahuldav. Lõhn vaevu tuntav.

Lehestik - tumerohelised, poolmatid, keskmise suuruse ja tihedusega lehed. Lehed valdavalt viieosalised.

Põõsa kuju on püstine, kompaktne, ­suhteliselt pikkade õitekaeltega ja kõrgusega kuni 1 m. Roosivõrsed on kaetud hõredalt väheldaste heledate okastega. Sobib aiakujunduses nii kõrgete peenrarooside kui ka madalamate põõsasrooside rühma.

Roosi hübriidseemik "Marie Under" kui Eesti oludesse sobiva roosi hübriid on paljunduses Rosmakor OÜ roosiaias (aretaja Mart Ojasalu).

Eestlaste nimelised roosid

  • Esimene eestlasele aretatud roos 1937. aastal oli pühendatud president ­Konstantin Pätsile. Selle kreemikaskollaste õitega teehübriidroosi nimeks pandi "Staatspräsident Päts" ja tema aretajaks oli Christoph Weigand Saksamaalt.
  • Geraaniumpunaste õitega teehübriidroosi nimega "Friedebert Tuglas" aretas 1968. aastal tollane Teaduste Akadeemia president Johan Eichfeld. Kahjuks ei ole seda enam täna võimalik meie aedadest leida.
  • Roosikasvataja Mart Ojasalu on aretanud neli tuntud eestlaste nimelist roosi. 1992. aastast pärineb merevaigukollane "Peaminister Savisaar" ja 1990. aastate lõpust kuldkollane "Mati" ehk "Mati Nuude".
  • Veripunaste rosettõitega põõsasroos "Marie Under" on 2007. aasta hübriidseemik.
  • Tumeroosade õitega roosi "Ilon" ehk "Ilon Wikland" aretas Mart Ojasalu 2008. aastal.