26.04.2007, 00:00
Meie oma maailmatase
Andres Herkel tunnustab kultuuriloolaste Ida-kajastust.
Leksikoni väljaandmine on kultuuripoliitiline akt. See
on nõnda just piiratud kõnelejaskonnaga kultuurkeele puhul, sest
kõikide valdkondade jaoks ressurssi ei jätku ning seda rohkem peaks
hindama tehtut.
Meie harjumuspäraselt Euroopa-keskse ilmapildi jaoks tundub Lõuna?, Ida- ja Sise-Aasia pahatihti liiga kaugena – maailmana, kuhu meie mõtte- ja ilmapiir ei ulatu. Sellepärast on sealse mõtteloo põhjalik käsitlemine nagu ootamatult osaks saanud luksus. Ometi on tegemist nii kultuuriliselt kui ka puht rahvaarvu mõttes rikka, et mitte öelda ülirikkaliku maailmaosaga. Samas leidub teisi maailmakirjanduse ja mõtteloo areaale, kus meil midagi ligilähedast välja panna pole.
Siin ei saa mööda minna Linnart Mälli markantsest isikust, kelleta see leksikon poleks sündida saanud. Vähemalt Eesti oludes on Mäll justkui eraldi kultuuripoliitiline institutsioon.
Leksikon rõhutab muuhulgas ka tõsiasja, et Mälli arvukatest õpilastest on just Märt Läänemets ja Teet Toome kujunenud pühendunud teadlasteks, kel tasub silma peal hoida. Muide, Idamaade loomakalendri uusaasta puhul toimunud raamatuesitlusel tõdeti, et kõik kolm autorit on tiigriaasta lapsed. Mälli sünniaasta on 1938, Läänemetsal 1962 ja Toomel 1974. Loodame siiski, et väljapaistvad orientalistid saavad meil sündida ka tihemini kui kaheteistaastaste vaheaegade järel.
Saatesõnas ütleb Mäll, et ehkki kolmel mehel kulus leksikoni tegemiseks kolm aastat, algas tema jaoks see töö juba möödunud sajandi kuuekümnendatel, kui tuli hakata koostama artikleid ENE jaoks.
Minul tuli aga meelde üks teine teatmeteos, mille koostamisel on Mällil samuti suur roll olnud. Umbes veerand sajandit tagasi anti Moskvas välja kaheosaline suurteos Mifõ narodov mira (“Maailma rahvaste müüdid”). Tolle venekeelse müüdientsüklopeedia budismi-teemalised artiklid kirjutas eestlane Linnart Mäll. Nüüdseks on see väärtuslik materjal saanud ka eesti keeles ilmuda Mälli raamatus “Nulli ja lõpmatuse kohal” (Ilmamaa, 1998).
Kuigi meil ilmub hulganisti pildiraamatuid mütoloogiatest, olen kindel, et maailma parimast mütoloogiaentsüklopeediast on seni eestindatud üksnes Mälli budismi-artiklid. Mifõ narodov mira autorite hulka kuulus terve plejaad väljapaistvaid humanitaare ja kokku sai tõesti maailma eri rahvaste müüdientsüklopeedia, mitte järjekordne ülevaade vana-kreeka müüdistikust, millele on muud maailma vaid näpuotsaga lisatud.
Seega on entsüklopeediline kultuur, millest Mäll ja ta õpilased lähtuvad, erakordselt kõrge. Jääb üle vaid nõustuda iroonilise märkusega, et me ei vaja rohkem niisuguseid teatmeteoseid, mis on tõlgitud ükskõik millisest keelest ja ükskõik kelle poolt – peaasi, et kiirelt. Ei, me vajame kvaliteeti! Ja loomulikult on topelthea, kui see kvaliteet on kodumaine.
Paraku pole Eesti orientalistikal nii laia kandepinda, et pidada kõrgel tasemel välja kogu hommikumaa mõtteloo leksikon. Suuremate keelte ja rahvaste eeldused sääraseid kogumikke teha on palju suuremad. Ka käesolev leksikon on geograafiliselt, ajaliselt ja ka põhiõpetuste valiku osas selgelt piiritletud. Autorid on ennekõike budoloogid, kuid ka hinduismi, džainismi, konfutsianismi ja taoismi põhimõisteis orienteeruvad nad suurepäraselt.
Kui etteheiteid otsida, siis näiteks Jaapanit puudutavate küsimuste pu hul võinuks oodata n-ö Tallinna koolkonna, eeskätt Rein Raua või ta õpilaste kaasamist. Aga Tartu koolkonna suursaavutus see leksikon ongi. Hoomasin seda eriti selgelt, kui näpp sattus märksõnale “lüsioloogia”. Tegemist on tuletisega kreeka keelest, mis teaduse metaterminina peaks tähistama “vabanemisõpetust”, aga minu teada on mõistet kasutatud vaid ühes Mälli teadusartiklis. Selle esitamine leksikonis eeldanuks kindlasti kas viidet või, veel parem, eesti keelde ümberpanekut. Olgu siis pigem “vabanemisõpetus”, sest milleks jännata võõrterminiga, mis pole laia kandepinda omandanud.
Küllap selliseid märkusi annaks veel välja sõeluda ja ehk tuleb kunagi ka arvukate paranduste ja täiendustega kordustrükk. Aga peatähtis on muu. See leksikon loob just eesti terminoloogiat väga erilises valdkonnas. Lähtekohaks on professionaalsus, otsetõlgetele tuginemine ja üleliigsete vahendajate vältimine seal, kus varitseb oht, et näiteks inglise keel meile oma stambid peale surub.
Eesti keel on maailmatasemel kultuurkeel muuhulgas tänu sellele, et tõlgime sanskriti, tiibeti ja vana-hiina keelest otse, mitte ei tugine teiste rahvaste tõlgetele.
Meie harjumuspäraselt Euroopa-keskse ilmapildi jaoks tundub Lõuna?, Ida- ja Sise-Aasia pahatihti liiga kaugena – maailmana, kuhu meie mõtte- ja ilmapiir ei ulatu. Sellepärast on sealse mõtteloo põhjalik käsitlemine nagu ootamatult osaks saanud luksus. Ometi on tegemist nii kultuuriliselt kui ka puht rahvaarvu mõttes rikka, et mitte öelda ülirikkaliku maailmaosaga. Samas leidub teisi maailmakirjanduse ja mõtteloo areaale, kus meil midagi ligilähedast välja panna pole.
Siin ei saa mööda minna Linnart Mälli markantsest isikust, kelleta see leksikon poleks sündida saanud. Vähemalt Eesti oludes on Mäll justkui eraldi kultuuripoliitiline institutsioon.
Leksikon rõhutab muuhulgas ka tõsiasja, et Mälli arvukatest õpilastest on just Märt Läänemets ja Teet Toome kujunenud pühendunud teadlasteks, kel tasub silma peal hoida. Muide, Idamaade loomakalendri uusaasta puhul toimunud raamatuesitlusel tõdeti, et kõik kolm autorit on tiigriaasta lapsed. Mälli sünniaasta on 1938, Läänemetsal 1962 ja Toomel 1974. Loodame siiski, et väljapaistvad orientalistid saavad meil sündida ka tihemini kui kaheteistaastaste vaheaegade järel.
Saatesõnas ütleb Mäll, et ehkki kolmel mehel kulus leksikoni tegemiseks kolm aastat, algas tema jaoks see töö juba möödunud sajandi kuuekümnendatel, kui tuli hakata koostama artikleid ENE jaoks.
Minul tuli aga meelde üks teine teatmeteos, mille koostamisel on Mällil samuti suur roll olnud. Umbes veerand sajandit tagasi anti Moskvas välja kaheosaline suurteos Mifõ narodov mira (“Maailma rahvaste müüdid”). Tolle venekeelse müüdientsüklopeedia budismi-teemalised artiklid kirjutas eestlane Linnart Mäll. Nüüdseks on see väärtuslik materjal saanud ka eesti keeles ilmuda Mälli raamatus “Nulli ja lõpmatuse kohal” (Ilmamaa, 1998).
Kuigi meil ilmub hulganisti pildiraamatuid mütoloogiatest, olen kindel, et maailma parimast mütoloogiaentsüklopeediast on seni eestindatud üksnes Mälli budismi-artiklid. Mifõ narodov mira autorite hulka kuulus terve plejaad väljapaistvaid humanitaare ja kokku sai tõesti maailma eri rahvaste müüdientsüklopeedia, mitte järjekordne ülevaade vana-kreeka müüdistikust, millele on muud maailma vaid näpuotsaga lisatud.
Seega on entsüklopeediline kultuur, millest Mäll ja ta õpilased lähtuvad, erakordselt kõrge. Jääb üle vaid nõustuda iroonilise märkusega, et me ei vaja rohkem niisuguseid teatmeteoseid, mis on tõlgitud ükskõik millisest keelest ja ükskõik kelle poolt – peaasi, et kiirelt. Ei, me vajame kvaliteeti! Ja loomulikult on topelthea, kui see kvaliteet on kodumaine.
Paraku pole Eesti orientalistikal nii laia kandepinda, et pidada kõrgel tasemel välja kogu hommikumaa mõtteloo leksikon. Suuremate keelte ja rahvaste eeldused sääraseid kogumikke teha on palju suuremad. Ka käesolev leksikon on geograafiliselt, ajaliselt ja ka põhiõpetuste valiku osas selgelt piiritletud. Autorid on ennekõike budoloogid, kuid ka hinduismi, džainismi, konfutsianismi ja taoismi põhimõisteis orienteeruvad nad suurepäraselt.
Kui etteheiteid otsida, siis näiteks Jaapanit puudutavate küsimuste pu hul võinuks oodata n-ö Tallinna koolkonna, eeskätt Rein Raua või ta õpilaste kaasamist. Aga Tartu koolkonna suursaavutus see leksikon ongi. Hoomasin seda eriti selgelt, kui näpp sattus märksõnale “lüsioloogia”. Tegemist on tuletisega kreeka keelest, mis teaduse metaterminina peaks tähistama “vabanemisõpetust”, aga minu teada on mõistet kasutatud vaid ühes Mälli teadusartiklis. Selle esitamine leksikonis eeldanuks kindlasti kas viidet või, veel parem, eesti keelde ümberpanekut. Olgu siis pigem “vabanemisõpetus”, sest milleks jännata võõrterminiga, mis pole laia kandepinda omandanud.
Küllap selliseid märkusi annaks veel välja sõeluda ja ehk tuleb kunagi ka arvukate paranduste ja täiendustega kordustrükk. Aga peatähtis on muu. See leksikon loob just eesti terminoloogiat väga erilises valdkonnas. Lähtekohaks on professionaalsus, otsetõlgetele tuginemine ja üleliigsete vahendajate vältimine seal, kus varitseb oht, et näiteks inglise keel meile oma stambid peale surub.
Eesti keel on maailmatasemel kultuurkeel muuhulgas tänu sellele, et tõlgime sanskriti, tiibeti ja vana-hiina keelest otse, mitte ei tugine teiste rahvaste tõlgetele.