Nädala album: Siiras, aga fotogeeniliselt
Leslie Da Bass “Times New Roman”
(Universal)
Nad kogunevad Eesti popmuusikasse tasapisi, kõik need David Bowie erinevad järgijad ja järeltulijad, suured ehk veel mitte arvult, kuid üha kogukamad oma mõjujõult. Meil on näiteks võtta Eplik siin ja seal ja on Andres Lõo. On muidugi Mart Avi “After Hours” veel selle aasta algusest ning nüüd siis ka Leslie Da Bass. Keegi neist ei kõla otse nagu Bowie, kuid kõik nad kasutavad ruumi, mida maestro neile on jätnud, korjavad üles tema antud vihjeid ja osutusi ning löövad ennast aeg-ajalt tema staatusesümbolite vastu ära.
On ka erinevusi. Avi plaat näiteks võttis Bowielt laenuks tema naiivsed, intiim-kosmilised unelmad ja otsis tõelist hinge sealtpoolt galaktikate piire. Leslie loodud maailm jällegi… On ehk siingi naiivsust ja unelmaid, kuid Bowie õpetab talle pigem, kuidas neile piiri panna, neid valitseda. Ja kuigi Leslie lauludes on sentimentaalsust ja banaalsusi, saab ta Bowielt võime neid pooside ja maskidega katta. Ma olen ehk siiras, näib Leslie ütlevat, aga ma tahan seda olla stiliseeritult ja turvaliselt ja fotogeeniliselt ning Bowie on siin minu tagatis ja alibi.
Leslie on oma lembelauludes pigem metoodiline kui ennastunustav. Ta puistab südant, räägib imetlusest, näib isegi põlvili langevat, kuid mitte kusagil ei kao tema cool päriselt. Mitte kusagil ei upu ta liigutuspisaratesse ega lange rämpslikult madalale. Ta nagu oleks tegelane mingis filmis, mida ta siis ise kõrvalt vaatab.
“Her Majesty”, plaadi ainus instrumentaallugu, annab aimu, milline see film olla võiks – kujutan ette sõitu läbi moodsa linna, vihmapiisad autoaknal endale allapoole teed rajamas, 80ndate stiilis sünteetilised akordid saateks. Liiga ilus, et olla tõsi, aga vähemalt näeb see kunstipärane välja ja aitab meid järgmise lauluni. “Something In Your Eyes” teeb näo, et püüab oma ihaldusobjekti varjust mingit tõtt välja lugeda – “I try to look inside you”, “the real you is hiding” –, kuid tegelikult huvitab teda just see distants ise, pealispind ja selle võõrandav ilu. “Ravenous” on samuti tüüpiline – tema kõneviis on pealtnäha isegi vägivaldne ja vampiirlik (“Day by day I eat you with my eyes”), kuid lihalik tung on kontrolli all ja jääb sinna.
Kui mul selle plaadi formalistlik ja täpne keel tasapisi selgeks sai, kaalusin jonnima hakkamist. Mõtlesin, et kas mitte lammutada siinseid hoolikalt püstitatud dekoratsioone, murda pilbasteks koode, rikkuda vaikivaid kokkuleppeid. Aga ma ei teinud seda, sest plaadi emotsionaalne terviklikkus ise on midagi väärt – isegi kui mõnede tagantpoolt pärit ilulevate ballaadide aegu läks mu mõte uitama, hoidsid needki kogu asja konstruktiivselt koos. Ja need stuudioimitatsioonid staadionirokist avaloos “War In My Head” on samuti vajalikud – Leslie vajab autoriteetseks kõneks platvormi ja mastaape (ehkki räägib esialgu vahest liigagi Robert Smithi häälega).
Siiski, Ka Leslie ise näis puhtast neurootilisest tüdimusest korraks nagu kiusu ajavat – lugu “Down” on omamoodi irriteeriv, rutakusele sunnitud reggae-biidiga sügaval südames, dubstep-efektidega seal tagapool. Aga ei, siis algab “I’m Gonna Hurt Myself” oma melodramaatilise masohhismiga ning kõlab isegi üsna Bowie moodi – eriti siis, kui Leslie hüüab: “Tonight, I’m gonna lose myself!” (Kuigi me teame, et ei kaota ta midagi.) Aga siin üsna lõpus, lausa ootamatultki, on küll üks laul, kus näib olevat rohkem kaalul – “Let’s Burn This MF Town Down” on minu jaoks plaadi parim hetk. “Say girl, do you agree / there’s only you and me”, alustab Leslie, aga ei – just siin loos on ta rohkem üksi kui kusagil mujal ja tema häälel on õõnes tuum, milles ma tunnen ära mõrase suguluse Billy MacKenziega.
