Ega pole vist võimalik lihtsalt tulla ja öelda, et hei, sõbrad, see siin on Mayhem Norrast - kuulake, nautige, eks ma öelnud, et black metal'i klassika... Kusagil üsna häirivalt siinsamas on nende ajalugu, 30 aastat süngetes ja samas teravates toonides - enesetapp, mõrv, vanglakaristused. Ja üsna lähedal on sedamoodi ka küsimus, kas see saatanlik (kui mitte satanistlik) ollus mitte äkki kuidagi ei "pühitse" kõike, mida Mayhem teeb. Kas on neil ehk miski äraspidine eetikakoodeks selle kõige seletuseks, kindel, jõuline, halastamatu ja metalne? Mayhem ei tundu bänd, kes teeks midagi juhuslikku. Kunagised ohvrid peavad kuulda olema, lepingul kurjusega leiduma nähtavad tulemused. Plaadibukleti seest leiame udused fotod, kust vaatavad vastu vanad mehed (kui bändi värskeim liige, kitarrist ja siinne põhihelilooja Teloch välja arvata). On nad kuidagi "võitjad" pärast kõike seda? Mingi oma tee metoodiliselt ja halastamatult lõpuni käijad?
