Nädala raamat: Kes on inimkonna vaenlased?

Mika Waltari “Inimkonna vaenlased”
Tõlkinud Piret Saluri. Varrak, 2013. 680 lk.

Soome kirjaniku Mika Waltari eluajal viimaseks jäänud teos “Inimkonna vaenlased” on laiahaardeline ajalooromaan, milles peategelane senaator Minutus Lausus Manilianus talletab oma mälestusi poja Juliuse jaoks. Minutus on mitmekülgne ja inimlik kuju, nii väärtuste kui ka vigadega: üldiselt leebe, ausameelne ning terane ärimees, kuid ajuti uhke, ülbe ning totralt lihtsameelne. Teksti biograafilise formaadi tõttu on ta aga ka ebausaldusväärne jutustaja, kes valikuliselt teatud asju rääkimata jätab. Romaan koosneb kahest osast (enne ja pärast poja sündi), eesmärgiga niisiis edastada järeltulijatele teavet ja kogemusi, kuid samuti pihtida, valgustada, põhjendada, isegi välja vabandada. Vastupidi Minutuse korduvatele väidetele on tekst tema tegude õigustamisi täis.

Waltari sõlmib asjatundlikult kokku ajaloolisi fakte, kohti, sündmusi ja inimesi, luues koherentse ja tervikliku, ehkki ajuti anakronistliku tekstimaailma. Arvukalt on kujutatud kombeid, rituaale, veendumusi, filosoofiaid, uskumusi (olgu nad siis eba-, umb- või muud). Ehkki kristluse ilmumise, kiire arengu ja juurdumise tagamaad moodustavad olulise osa romaani narratiivist, oleks ekslik pidada teost puhtalt kristlusekeskseks. See on vaid üks mõtteviis keset paljusust, mis hõlmab Rooma ametlikku religiooni, briti druiide, Mithra-kultust, erinevaid juudi usulahke jt gruppe, kõik omaenda huvide ja ideoloogiatega. Tekst kirjeldab ennekõike mõttemalle ja retoorilisi käike, millega inimesed ümbritsevad igapäeva, et oma elu talutaval moel kuidagi ära elada. Selline käitumisstrateegia annab lohutust ja lootust, kuid on ühtaegu sihipärane pimestatus, läbinägelikkuse ja maailma mitmekülgsuse äratõukamine.