Nädala raamat: Meie linnas on kõik hästi
Jelena Skulskaja “Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”
Tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub. Varrak, 2013. 131 lk.
On raamatuid, mida on hea lugeda, aga kust pärast on raske mõnda lõiku, lauset või mõtet meenutada või tsiteerida. Ja on raamatuid, mida on hea tsiteerida, kuid kui tuleb öelda, millest see raamat kõneleb, tekivad raskused. Käesolev, originaalis 2005. aastal ilmunud teos kuulubki viimaste hulka. “Meie emad …” kubiseb lahedalt kõlavatest, teravmeelselt absurdsetest lausetest nagu “Seinal rippus loosung “Nõudke õlle juurdevalamist pärast vahu lahtumist” …” (lk 92), “Mustadeks päevadeks hoitud taevas oli pundunud ja räpasevõitu” (lk 121) või “Hädaldada oleks patt: kallaletung minule oli muutunud üldrahvalikuks õigluse võidutsemiseks” (lk 128). Rääkimata jaburatest ideedest, nagu “meie linnas” kehtiv seadus määrata “tapjale alati kaks korda lühem karistusaeg kui see aeg, mille ta ohvrilt ära võttis” (lk 13) või komme, mille järgi “Suguküpsesse ikka jõudnud poisid ja tüdrukud paljastavad end [–] pidulikult ja sammuvad oma loomulikus olekus mööda meie linna tänavaid …” (lk 24).
Kuid kuidas kõik need ideed kokku kõlavad? Mis on lugu või sõnum, mida Skulskaja lugejale teatavaks tahab teha? Seda on juba raskem seletada. Lugedes hakkasin tahtmatult mõtlema, et mis oleks, kui püüaks “Meie emadest…” filmi teha. Film nõuab teatavasti lihtsustust ja narratiivi loomist ka seal, kus see raamatus tingimata tarvilik pole.
Jõudsin umbes säärase, tõeliselt banaalse lahenduseni: on mingi linn, meenutab veidi Tallinna, aga kõverpeeglis (veidi kafkalikus, ent eeldusel, et see kafkalikkus on naljakas – Kafka vist ise pidaski oma tekste naljakateks), kus elab üks edutu kirjanik, kes on võtnud nõuks otsida üles kõik oma raamatu lugejad, keda on ajakirjanikust minajutustaja, kirjaniku parima sõbra andmetel kaheksa. Otsingute käigus juhtub peagu kõigi kaheksa lugejaga midagi koledat, kuid jääb ebaselgeks, kas selle põhjustab raamat või on raamat juhtumuste tagajärg. Seevastu saab aga selgeks, et kõik tegelased on omavahel käsist-jalust seotud, üksteise sugulased, hõimlased, sõbrad, kallimad ja vihamehed, ning nad kõik elavad mingi paine all, mida võib ehk pidada põlvkondlikuks. Oleks see film tegemist väärt?
Vist mitte, sest kõik eespool tsiteeritud laused ja lahedad ideed ilmselt filmi ei mahuks. Või kui mahuksid, siis jääks välja teost punase niidina läbiv mõnus absurdiatmosfäär, mida kõige paremini sobib iseloomustama sõna “iseenesestmõistetav”. Skulskaja maailm on iseenesestmõistetav. Ka kõige hämmastavam asi on omal kohal, sellele ei tohi lihtsalt liiga palju mõelda, vaid seda tuleb võtta sellisena, nagu ta on.
