“Paleontoloogi päevaraamat” on tabav pealkiri, seda kõigepealt sisulises tähenduses – tõepoolest on selline päevaraamat olemas. Kunagise tirtsu ja praeguse naise ülestähendusi täis. Siin on siiski ka suur kujund, kuna Ehin tuhnib arheoloogi või paleontoloogi kombel enese lapsepõlves, otsib oma juuri, põlvnemist, tunast ja praegust (ülestähendustes jooksevad paralleelselt minevik ja olevik). Klassikaline “kust ma tulen, et ma selline olen?”. Kristiina Ehini vanavanemad on tulnud küüditamisohu eest Läänemaalt, isa vanemad Venemaalt, isa ise naise pärast Tallinnast, ja kõik saavad kokku Raplas, toona veel pisikeses Eesti NSV alevis. Küllap on siin äratundmist paljudel eesti peredel.

Sellised lood on sageli jutustatud raskepäraseks. Ikka ja jälle must orjaöö ja punane kolhoositöö, sõjad ja küüditamised. Ka Ehini mälestustes on keerulisi, morbiidsevõitu hetki, ent kelle lapsepõlves poleks neid olnud? Lapsed on oma maailmavõõristuses (kool, kiusamine, teismeliseiga) sageli täiskasvanutega võrreldes vaat et morbiidsemadki. Ometigi on üldtoon kerge, isegi lindgrenlik.Ühe Tõelise Lapse omailm, kus näiteks tikripõõsast välja kaevatud sea lõualuust võib saada karvase ninasarviku oma; ja mis tunne on end koolis võõrana tunda; või suhetes vastassooga. See on hea materjal, mida praegusele nublupõlvele ette lugeda – tõepoolest, ka “meie” ajal olid koolis omad Voldemortid ja Potterid.

Ehini mälestuste eri osi saab lugeda proosaluuletustena (põhijutustus ise) või täiesti “pärisluulena” – raamatus leidub küllalt eri Ehinite poeese, mis tegevusliiniga haakuvad. Hetkekski ei kao meelelisusest ja sõnakasutusest ära Kristiina Ehini tundlik luuletajamina. Sellest tuleneb ka raamatu ainukene nõrkus. Pilk seitsme-kaheksakümnendate lapsemaailma on nii ehe, et selle kohta oleks tahtnud palju rohkem lugeda, raamat saab liiga kärmelt otsa.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena