Naine Templis
Maailmas tegutsevad erinevad vennaskondlikud salaorganisatsioonid ja liikumised nagu Prieure de Sion, Ordo Templi Orientis, Templiordu, erinevad roosiristlaste vennaskonnad, Kuldse Koidiku Hermeetiline Ordu jm võtavad võrdväärsetena oma ridadesse nii mehi kui ka naisi. Seevastu on vabamüürlaste vennaskonna liikmete hulka traditsiooniliselt naisi ei võeta.
Kõneldud on küll juhtumeist, kus naine on looži liikmeks pühitsetud, kuid tavaliselt on siis tegu kas väljamõeldistega või ei ole fakte võimalik kontrollida. Kõigil lugudel on enamasti üks ühisjoon – naine astus kogemata keset looži koosolekut Templisse ja nägi vabamüürlaste saladusi ning et ta saladusi välja ei lobiseks, tuli ta liikmeks võtta.
Vabamüürlus järgib oma tegevuses iidseid maamärke, mis sätestavad organisatsiooni piirid. Esmakordselt mainitakse maamärke 1720. aastal koostatud ning dr James Andersoni poolt kaks aastat hiljem avaldatud seadustikus. Maamärke seal ei defineerita. Oletatakse, et tegemist on viitega piiblile – “Ära nihuta igivana raja, mille su esiisad on seadnud!” (Õp 22:28); “Neetud olgu, kes nihutab paigast ligimese raja!” (5 Mo 27:17).
Esmakordselt klassifitseerib maamärgid kuulus ameeriklasest vabamüürluse uurija Albert G. Mackey 1858. Muuhulgas ütleb neist: "Kandidaat peab olema mees – kehaliselt veatu, vabana sündinud ja täisealine. Naine ega sant, ori ega orjuses sündinu ei kõlba".
Aastast 1693 leiame aga ajaloolise dokumendi, Yorki Suurloozhi käsikirja nr 4, mis sätestab naiste vastuvõtmise müüriehitajate organisatsiooni liikmeks. 1714. aastal, enne Inglismaa Suurlooži asutamist, pühitseti vabamüürlaseks Lõuna-Inglismaal Barkingi linna habemeajaja tütar Mary Bannister, kes maksis organisatsioonile ka dokumenteeritult liikmemaksu.
Esimese nö ametliku ettepaneku pühitseda naisi vabamüürlaseks, tegi 19. sajandi teisel poolel prantslasest arst, Pariisi linnavalitsuse liige Georges Martin. Ta innustas looži Les Libres Penseurs pühitsema vabamüürlaseks aktiivselt naiste õiguste eest võitlev kirjanik Maria Deraismes. 14. jaanuaril 1882 see sündiski.
Mitu vabamüürluse haru, sh La Grand Loge Symbolique Ecossaise, kuulutasid pühitsuse ebaseaduslikuks ja vanade maamärkide vastaseks. Paljud liikmed lahkusid loožist, kus Deraismes oli pühitsetud. Laskmata end sellest segada, jõudsid Martin ja Deraismes niikaugele, et asutasid üksteist aastat hiljem ühisvabamüürlaste ordu La Grande Loge Symbolique Ecossaise Mixte de France Le Droit Humain, mis tänaseks on levinud üle maailma, nagu vabamüürlus tervikunagi.
Vana maamärgi rikkumist põhjendatakse filosoofiliselt: kui keegi piirikivi salaja enda kasuks nihutab, on see kuritegu, kuid maad saab ju osta ning müüa. Seega ei tohi maamärke muuta salaja, kuid kokkuleppel maaomanikuga on see võimalik.
Teise põhjendusena tuuakse mõttemaailma muutumine. “Pimedal” keskajal, mil esimesed vabamüürlased käisid koosolekutel mõne kõrtsi tagatoas, polnud naisele see lihtsalt sünnis. Kaasaegne ühiskond, mis aga kuulutab mehe ja naise võrdõiguslikkust, on teinud lihtsalt omad korrektiivid.
Naisvabamüürlasi on olnud eelmise vabariigi ajal juba ka Eestis.
Eesti opreti teerajaja, esimese primadonna Mia Pumbo ametlikuks mantlipärijaks – kui viimane areenilt lahkus – sai Peterburi konservatooriumis õppinud paljutõotav noor naine Liisi Jakobson. Konservatooriumi direktor, helilooja Nikolai Rimski-Korsakov kinkis Liisile eduka lõpetamise eest valge klaveri.
Jakobsoni karjäär operetilaval Estonia teatri primadonnana jäi paraku lühikeseks. “... perekonnaelu meeldis talle aga rohkem kui teater,” kirjutab ajakiri Huvitav Zhurnaal 1936. aasta kevadnumbris. Abiellunud Tallinna ärimehe August Abramiga, lahkus Liisi teatrist keset aastakese kestnud hooaega 1912-13.
Abikaasa August nö ostis Liisi teatrist välja – makstes soolase trahvi lepingu enneagse lõpetamise eest. Tekstiiliärimees Abram pannud tol ajal teatri direktori ametis olnud Paul Pinna lauale keskaegse kombe kohaselt nahkkotikese 1000 kuldrublaga.
Liisi oli noorpõlves parasjagu korpulentne. Kui ta 1913 “Hänselis ja Gretelis” Hänseli osa mängis ning kuri nõid puuri pistetud lapsi veel nuumata lubas, kuna nad veel liiga lahjad, öelnud Augusti venna abikaasa naljatades, et kui Liisi praegu veel lahja on, siis milline ta veel pärast nuumamist välja näeks.
Sidemed muusikutega säilisid, Abramite suhtlusringkonda kuulusid Mart Saar ja Cyrillus Kreek. Liisi jätkas ka laulmist.
August Abram kuulus esimesse Eesti vabamüürlaste looži “Kalevipoeg”, mis allus rahvusvahelisele ühis-vabamüürlaste ordule. Nii oli ka loomulik, et Liisi selle liikmeks pühitseti.
August, kes oma perekonnanime vahepeal moele vastavalt eestipärasemalt Aarmaks oli muutnud, arreteeriti nõukogude võimu poolt kui kaitseliitlane ja isamaaliitlane. Ta kutsuti Taevasesse Suurlooži eeluurimise käigus 30.11.1941.
Nõukogudevastase mehe abikaasana saadeti Liisi asumisele Siberisse Kirovi oblastisse Darovskoi rajooni, kus ta ebainimlike elamistingimuste tõttu 25.09.1950 samuti Igavesse Itta lahkus.
Augusti ja Liisi poeg Gunnar Aarma oli enne vennaskonna taasasustamist ning Suurlooži jõudmist Eestisse, pikka aega ainuke elus vabamüürlane Eestis.
Teine tähelepanuväärne Templisse astunud naistõeotsija oli maastikumaali ning portreed harrastanud kunstnik Helmi Reise. Jõukas taluperes sündinud Helmit shokeeris lapsepõlves koolis ja kirikus kuuldud kõigi ligimiste patuseks tembeldamisel.
Inimesed olid “nii patused, et kõikvõimas Jumal pidi saatma oma ainsa poja siia selleks, et inimesed teda võiksid peksta, pilgata ning lüüa risti,” kirjutab ta oma memuaarides. “Miks kõikvõimas Jumal ei saanud hakkama inimestega selle jõleda traagikomöödiata? … Sest kuidas võis Jumal olla mingisugune vana õela juudi vaim, kel on heameel oma laste kannatustest, kes on ahne palvetele, kes võtab otsekoheseid ja kaudseid altkäemakse annetuste näol kirikule, laseb enesega kaubelda ja tingida ning tüssab inimesi lõppude lõpuks ometi, tasudes nende kannatusi ja viletsusi mingisuguste ebamääraste hauataguste hüvedega…”
Reise uskus ometi, et jumal on olemas ning et ta on hea ja õiglane. Oma tõeotsingutes pöördus Reise teaduse poole, kuid “materialistliku maailmavaate logisev mehhanism rahuldas mind veel vähem”. Nii jõudis Reise okultsete teadmiste juurde. Talle imponeeris orientaalne käsitlus mateeriast, kuid elu mõistmisele see lähemale ei viinud. Ta võrdles okultismi taksosõiduga võõras linnas – "tahad kiiresti kohale jõuda aga shoffer on võtnud pähe võimalikult palju teenida".
Iseteadliku ja konfliktsusele kalduva inimesena käis ta läbi kõik tol ajal populaarsed salateaduste ringkonnad, nagu näiteks antroposoofid ja teosoofid, jättes need kõik sinnapaika. Ei oska öelda, kas tegemist oli loogilise arenguga, kuid oma tõeotsimise teedel jõudis ta lõpuks vabamüürluseni.
Nii liitus Reise ühisvabamüürlaste loožiga Kalevipoeg. ometi läks ta konflikti ka sealse liikmeskonnaga.
Reise jõudis oma praktiliselt olematu vabamüürliku arengutee kestel arvamusele, et see pole miskit muud kui “Saalomoni – selle omaaja suurima Don Juani – tarkuse ülistamine ning ta templi imetelemine” ning palus end vabamüürlikust tööst vabastada.
Reise õppis mõnda aega Konrad Mäe ateljees maalikunsti. Jõuka isa toel jätkas ta õpinguid Prantsusmaal ja 1921. aasta sügisel astus Reise kuulsa Oskar Kokoschka ateljeesse Dresdeni akadeemias.
Paraku pole pea kõikidel tähtsamatel Eesti kunstnike näitustel osalenud Reise töid mitte üheski riiklikus kunstikogus.
Kolm aastat pärast Teist maailmasõda suri kunstniku ema ning Helmi oli sunnitud pärast ligi kahtkümmet Tallinnas elatud aastat tagasi Viljandimaale oma isale appi sõitma. Aga aeg oli õnnetu. Jõudnud kodutallu, tembeldati ta kulakuks, vaatamata kõigile selgitustele, et maad ei kuulu talle ning ta ei ela selles talus. Helmi saadeti asumisele, kus ta 26. juunil 1958 Igavesse Itta lahkus. Nii lõppes temagi elutee sama kurvalt kui Liisi Aarmal.
Eestis on tegutsenud ka üks kõrge kraadiga naisvabamüürlane, Peterburis sündinud Julia von Meissner (1880-1932). Ta aitas asutada venekeelse loozhi Sveta Nezrimavo ja Heredomi roosi-risti kapiitli Amor. Tänu Meissneri usinale tõlketööle oli Eesti loozhidel auväärne kogu emakeelseid vabamüürlikke teoseid. Raske haiguse läbi lahkus ta taevasesse Suurloozhi enne nõukogude okupatsiooni.
