PLAADIARVUSTUS Ekke „Chasm“
David Lynchi kultusfilm „Blue Velvet” algab stseeniga, kus väikekodanlikult idüllilises elamurajoonis kastab pereisa voolikuga muru. Ootamatult saab ta südamerabanduse ning vajub murule pikali. Idülliline suur plaan vahetub kõheda lähivaatega ning me leiame end rohukõrte, mulla ja putukate keskelt.
Kui idüllilise stseeni taustal kõlab magus 50ndate popmuusika, siis mulla ja putukate kõrvale sobiks tallinlase Ekke (Västriku) album „Chasm”. See on muusika, mis on ehitatud modulaarsüntesaatorite ja ümbruskonnast salvestatud helidega (sealhulgas kokakoolapudeli ja lapsevurri helid) ning mille võlu peitub just selsamal, esmapilgul märkamatuks jääval mikrotasandil, kus kubiseb tõeline helide rägastik. See rägastik meenutab nii mõneski mõttes Rashad Beckeri suurepärast albumit „Traditional Music Of Notional Species Vol. I”, sest ka Ekket paistavad huvitavat helid ise, nende tekstuur ja omapärane kõla, mitte otseselt meloodiad (kuigi albumil leidub ka neid), ja muu sarnane mida helidest ehitada saab.
Ometi ei kõla Ekke beckerlikult klaustrofoobselt, vaid suudab muusikasse tekitada kaks dimensiooni – pulbitseva mikrotasandi ja poolatmosfäärilise suure plaani. Nende kahe sfääri koosmõjul ei jää „Chasm” lihtsalt ämbiendina taustale hõljuma, vaid püüab kuulajaga pidevalt dialoogi alustada. Seda dialoogi võib muidugi vältida ning lasta „Chasmil” taustal suriseda nagu rohutirtsudel suvel. Kuid palju huvitavam on hakata selle muusika vestluskaaslaseks ning ära kuulata, mida „Chasm” meile kõneleb.
8/10
