Priit Hõbemägi: Maša ja karu – ideoloogilise diversiooni relvad?
Astusin sisse Rocca al Mare kaubanduskeskuse Rahva Raamatu kauplusesse, et vaadata, kuidas edeneb raamatumüük rahvale. Otse sissepääsu kõrval seisis riiul, kuhu oli välja pandud kümme hetkel populaarsemat raamatut.
Minu suureks imestuseks oli kaheksandal kohal multifilmi “Maša ja Karu” pusleraamat. Imestust ei äratanud mitte see, et tegu on piltmõistatusega, vaid see, et lasteraamatud müügitabelis ruulivad. Müügitabeli esimesel kohal laiutas mõnusalt Andrus Kivirähki “Karneval ja kartulisalat”, nii-öelda uus “Kaka ja kevad”, mis on rahvakirjaniku kingitus kõigile lapsevanematele. Üldse olid kümnest positsioonist pooled ehk viis kohta hõivatud lasteraamatute poolt. Mis on iseenesest väga rõõmustav tendents, kuna ju räägitakse, et üha vähem on inimesi, kes loevad raamatuid, ja üha rohkem on neid, kes vaatavad ekraane.
Kuid olgu. Ma tahtsin rääkida “Mašast ja Karust”. Igale lapsevanemale on need uued vene multifilmitegelased hästi tuttavad – kas ETV2 õhtuste lastesaadete vööndist, Elioni nutitelevisiooni lastenurgast või Youtube’ist. Tugev, kohmakas, kuid lihtsameelne ja heasüdamlik karu ning tulesädemena ringi tuiskav tüdrukutirts Maša. Maša ei püsi paigal ka pudelis, ta on nobe, väsimatu ja leidlik, kuid samavõrra ka tormakas ja järelemõtlematu. Üheskoos moodustavad nad teineteist tasakaalustava paari, kusjuures karu satub kogu aeg sekeldustesse, mida Maša sehkendamine endaga kaasa toob.
Lastele meeldib “Maša ja Karu” hirmsasti. Tempo on kiire, olukorrad naljakad ja lõpp alati positiivne. Aga lapsed, teadagi, on rikkumata. Kuid mina ei saa lahti mõttest, et Maša ja karu on tegelikult Venemaa “pehme” jõu esindajad, märkamatult sisse hiiliva ideoloogilise diversiooni hübriidvorm, “rohelised mehikesed” ilma viisnurkade ja punalippudeta. Et see on “Davaite žitj družno” tänapäevane visuaalvariant, mitte et mul sõbralikult kooselamise vastu midagi oleks, kui see on muidugi konsensuslik. Siiski pole ma veel leidnud multifilmi süžeedest salakaubana sisseveetavat mõttelaadi, mille autoriks võiks pidada Kremli ideolooge. Aga ma tean, et mu alateadvus tegeleb selle probleemiga edasi ning annab mulle kohe häiret, kuid midagi sellist peaks ekraanile jõudma.
Aga teisest küljest – mis elu see küll minu põlvkonnal on olnud, kui isegi lastele mõeldud meelelahutus paneb sealt ideoloogilist diversiooni otsima?
