Raamat tõelisest ajaloost ehk ausammas Jeltsinile
Tarmo Vahter
“Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud”
Eesti Ajalehed, 2011. 336 lk.
Tarmo raamat on kahtlemata kõige ausam ja täpsem teos, mis Eesti lähiajaloost kirjutatud. On selge, et see pidi sündima sõltumatu nädalalehe ajakirjaniku sulest, sest õppinud ajaloolaste jaoks on selles perioodis liiga palju tabusid, mida nad ei saa korrektselt käsitleda, sest nende soov ja vajadus meeldida Mart Laari gängile on liiga suur.
Kõige sobivamad taasiseseisvumismüüdid on seotud mõttega, et me laulsime end vabaks, mis kõlab ilusti, aga mitte eriti faktitruult. Tarmo raamatust selgub, et reaalsus oli palju keerulisem. On sügavalt sümboolne, et samal ajal, kui oli algamas Tarmo raamatu esitlus Estonia talveaias, astus 300 meetrit eemal Mart Laari juhitava kaitseministeeriumi uksest sisse mees püstoli ja lõhkekehadega. Probleem, mida Laar ja Tunne Kelam olid ja on eitanud, saabus täies reaalsuses hambuni relvastatult kohale.
Jutt käib nähtusest, millest Edgar Savisaar oli teadlik juba 1990. aasta maikuust, kui interrinde miiting muutus mäsuks ja raevunud tüübid murdsid Toompea lossi väravatest sisse, mille peale valitsusjuht Savisaar mudis sõrmede vahel püstolit, Jaan Toots aga silitas Kalašnikovi automaati, oodates muukeelsete mässajate tungimist lossi. Savisaar sai nimelt aru, et 600 000 muulast on reaalne jõud. Sama asja teadis Tarmo juba Lasnamäe 13. keskkooli poisina varajasest noorusest alates. Tema jaoks oli Lasnamäe koos paneelmajadega reaalsus, kuid kodanike komitee liikmest luuletajale Hando Runnelile vaid mingi mõistmatu hirmu allikas ja abstraktne luulerida.
See, et kodanike komiteed – Kelam, Laar, Sirje Endre ja teised – eitasid enam kui poole miljoni muulase olemasolu, ei muutnud neid olematuks. Laar taipas seda võib-olla tõesti alles nüüd, kui hullunud armeenlane loopis ministeeriumis lõhkekehi.
Kuid tagasi Tarmo raamatu juurde. Selle järgi liikus 1991. aasta kevadel Eestis kõik kodusõja suunas. Mõlemad pooled relvastusid, lõssenkolased korraldasid plahvatusi ja ründasid koos OMONiga piiripunkte. Leedus olid juba laibad, Eestis saadi esialgu veel vaid peksa.
Ma mäletan seda perioodi hästi: see oli selline laulva revolutsiooni sumbumise aeg, kui ma küll uskusin positiivsetesse lahendustesse, kuid neid asendasid talongid ja bensiinikriis. Arnold Rüütel ja Lennart Meri käisid vaheldumisi ja koos Washingtonis, Rüütel külastas Moskvas Gorbatšovi. Ameerika lohutas eestlasi kinnitusega, et kõik lahendused tulevad läbi Moskva.
Seegi on üks koht, mida tänane lihtsustatud ajalookäsitlus eitab. Eesti sai vabaks, sest Moskva ja Peterburi tulid tänavatele. Me peaks Jeltsinile ja Sobtšakile Tallinna ausamba püstitama.
Pärast Vilniuse veresauna jaanuaris 1991 oli Moskvas 700 000 inimesega miiting demokraatia toetuseks. Augustiputši ajal oli Jeltsin isiklikult barrikaadidel ja rääkis enda poole nii tankistid kui eriüksuslased. Tarmo raamatust tuleb selgelt välja, et Eesti vabanemine saabus tänu Jeltsinile ja tänu sellele, et Ukraina, Kasahstan ja teised suured vabariigid saatsid putšistid täiega seenele ning tollased kindralid hakkasid järsku mõtlema: sõjaliselt poleks keeruline vallutada Jeltsini tugipunkte, kuid mida see annaks? Ja nii ei tahtnudki nad minna ajalukku veriste kätega.
Iseenesest oli ju õhus Jugoslaavia lagunemise versioon – relvad jäävad serblastele ja nad teevad, mis tahavad – massimõrv järgnenuks massimõrvale. Piltlikult öeldes olid Moskvast lennukid õhku tõusmas, et minna pommitama Kiievit.
Eestlased aga jagelesid omavahel. Rüütel mängis Savisaarega, patsutas õlale kodanike komiteele ja ilmselt solvus hirmsasti, kui Laari punt ta siiski mõne kuu pärast reetis, panustades Merile kui esimesele taasiseseisvunud Eesti presidendile.
Heinz Valk ütles Rahvarinde 20. augusti miitingul: “Kas me jääme igavesti toetama põhimõtet, mille järgi Eesti iseseisvumise saavutamiseks ei tohi midagi teha enne, kui iseseisvus saavutatud on?”
Kõige negatiivsem stsenaarium Eestile oleks 1990. aasta suvel olnud järgmine: majandusblokaad idast koos maailmaturuhindadega ja ilma vabaduseta, valitsuse vahetus koos veel teovõimetumate tüüpide pukkitulekuga. Kokkuvõttes mingi kummaline erakorraline seisukord koos räige majanduskriisi ja rahvuspinnal vallanduvate kokkupõrgetega. Maailmaturuhinnad me 1991. aasta oktoobris muidugi saime, aga õnneks koos vabaduse ja esimeste välisinvestoritega.
Ja mida arvata täna poolest miljonist muulasest – no kuulge, see ei ole probleem, see on võimalus. Raamat on aga korralik töö. Aus.
