Saame Rasmusega kokku kell kümme õhtul. Päev on lõppemas. Rasmusel oli mõni päev tagasi esietendus: Teatris NO99 jõudis lavale Tiit Ojasoo ja Rasmuse koostöös loodud lavastus “Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp”. Kui ma seda esimest korda vaatamas käisin, siis kümme minutit pärast algust küsis sõbranna mult, et Kairi, kas sa tahaksid näitleja olla. Algul ajas see naerma, pärast mõtlesime, et kas raske tundub siin kontekstis näitleja olemine või hoopis aus olemine, piinlikkusest üle olemine. Räägin ka Rasmusele neist mõtetest ja uurin, kui aus ta on.

Rasmus vastab: “See on lavastus, kus valetada küll ei saa. Peab ikka täispanga peale välja minema, ei saa hakata trikitama, et teen nägu, et olen aus, aga tegelikult ei ole. Üsna õrn lavastus on see. Ei ole kusagilt kinni haarata – partnerist või tekstist. Isegi publikust on raske kinni haarata. Üsna üksi oled.”

Meenutan etendust ja publikust kinni haaramist ja taas tuleb meelde mind etendusel vallanud tunne. Kohati ikka väga imelik oli seda vaadata. Rasmus sõnastab mu harali mõtted: “Ma ei kujuta ette, mida inimesed sellelt etenduselt saavad, milline kogemus see nende jaoks on. Aga mul on tunne, et mingeid tundeid see inimestes tekitab, selliseid tundeid, et nad ei oska selle kohta seisukohta võtta – et ühest küljest neile nagu natuke käib pinda see asi ja teisest küljest natukene nagu meeldib ka. Miks mitte vaadata asja, kus nagu ei saa aru, aga natuke ka saad. Midagi on tuttavat, midagi on häirivat. Ma arvan, et see lavastus tõmbab publiku mingist mugavustsoonist välja.”

Selles lavastuses oled sa kuidagi alasti, no ütleme, et siiras: kas see ei tekita ühel hetkel mingit sorti häbitunnet, ei hakka hävitama?

Seda, et ma olen siiras, ütlevad teised. Enda jaoks olen ma lihtsalt see, kes ma olen. Kas see on “siirus” või on see “ausus” või “tundlikkus”, seda mina ei oska öelda. Ma lihtsalt tunnen nii ja ma usun, et hea näitleja ongi alati siiras. Mõned mu partnerid on laval näiteks oluliselt teadlikumalt kui mina, aga ma ei usu, et nemadki oleksid konstrueerinud mingi idee, kuidas nad midagi tegema hakkavad – nad võtavad samamoodi õhust asju, aga lihtsalt hoopis teistmoodi kui mina. Mängivad samamoodi intuitsiooni pealt nagu minagi, aga intuitsioon on erinev. Piinlikkus- või häbitunne mind lava peal tabanud ei ole – võib-olla olen selle ise kuidagi välistanud, aga ma kujutan ette, et see on halvav tunne. Olen seda näinud mõne oma partneri silmis, et ta tunneb häbi, aga ta surub selle alla ja läheb edasi. Mina lihtsalt ei tunne alandust – aga ei tunne just nimelt sel hetkel, kui ma midagi teen. Sel hetkel ma tunnen, et sellesse hetke ei saa ma lasta piinlikkust sisse, siis ei kontrolli ma enam olukorda, ma ei tunne, mismoodi ma piinlikus olukorras hakkama saan või hakkama saada üritan. Pärast tuled maha ja mõtled, et oli jah piinlik. Aga – ise oled sinna situatsiooni roninud.

Kas aastatega pole tekkinud hirmu professionaliseerumise ees?

Ma tunnen küll, et mingi kiht on peale tulnud – aga see pole professionaliseerumine, see on enesealalhoiuinstinkt. Kui ma ütleks, et see on professionaliseerumine, siis ma väidaks, et ma tean, kuidas seda ametit pidada.

Aga sa ei tea?

Ei. Mingid nõksud või tehnika on olemas, muidugi. Aga ei taha olla ju ainult tehnika. Mingi saladus peab ka olema.

Mis saladus?

Kuidas päris olla. Kuidas esile kutsuda see olek, et oled igal õhtul laval ja ühest küljest juhid mängu, aga teisest küljest on mingisugune laiem olek, mis on tekkinud ja mis juhib sind õigete lahendusteni. Ma olen seda tundnud, ja siin on õigus Tiidul (Ojasool – K. P.), et need hetked jäävad sageli proovisaali. Jah, jäävadki. Need hetked, kui mingid jõud juhivad sind õigete hetkedeni, on ka väga halastamatud, sest sul peab hetke loomiseks olema sees teadmatus ja igasugune teadmatus on hirmutav. Sa ei teagi, mis järgmisena juhtub. Sa annad kontrolli käest ära, lased asjadel juhtuda. Ja see teadmatus juhtub enamasti proovisaalis esimest korda tehes, korrates palju harvemini.

Kui oluline on publik?

Ma olen kindlasti näitleja, kes on publikust väga teadlik. Ent seda küll ei ole, et ma teadlikult hakkaksin tegema midagi nii, et publik natuke rohkem naeraks või rohkem emotsionaalselt haaratud oleks. Iga näitleja tahab mõelda, et ta on kunstnik ja looja – ongi. Kuid kõik, kes on seotud teatris ühe lavastuse väljatoomisega, on selle lavastuse teenistuses ja peaksid olema sellele lavastusele, mitte publikule truud. Aga etendus sünnib ikkagi koos publikuga. Just sellest aspektist on väga põnev sellist asja mängida.

Mängida või olla?

Kui küsida inimese käest, kes käib harva teatris, et kuidas ja mis talle meeldis, siis öeldakse tavaliselt, et see või see näitleja mängis hästi oma rolli välja. See tähendab, et nad ei käi vaatamas näitleja isiksust, vaid seda, kuidas mingisugune inimene esitab kedagi teist või midagi muud. Nad käivad vaatamas mingit lugu. Aga ma arvan, et nii mõtlemine kuulub minevikku. Ma olen suuresti nõus ühe kolleegiga Münchner Kammerspielest, kes ütles, et näitleja peab laval olema väga palju iseendana. See aga tähendab, et sa peaksid iseendast olema väga teadlik. Ja iseendast teadlikuks saamine ei toimu niivõrd teatrist väljaspool, kui toimubki suuresti proovisaalis. Proovisaalis tuleb luua piirsituatsioon, inimene asetab end olukorda, mis ei ole normaalne, ja sellises olukorras ta leiabki endas uusi tahke. Ideaalis võiks see olla teadlikkuse kasvamine selle töö kaudu, selle ameti kaudu. Kuni lõpuni välja.

Mille suhtes sa tundlik oled?

See on tegelikult umbes sama küsimus, et mida ma kardan. Ma kardan, et inimesed teevad üksteisele haiget. Sealt jõuame ringiga küsimuseni, miks ma jätan enesekindla mulje – sest enesekindlale inimesele ei julge keegi haiget teha. Parim kaitse on rünnak. Ja samas proovisaalis pead sa laskma endale haiget teha. Võib-olla ma teatrisse panengi selle, mis eraelus on olematu.

Aga kodanikuna?

Kui ühiskondlikult tundlik olemine tähendab seda, et ma tean, mis ümberringi toimub, ja mul on selle kohta oma emotsionaalne hoiak, siis jah, ma olen ühiskondlikult tundlik. Kuid see hoiak on alati seotud õiglustundega. Liigategemine ja ebaõiglus puudutavad mind küll, ja just nimelt emotsionaalselt. Võib-olla mingi aja möödudes ma näen, et see, kuidas keegi käitus – näiteks kas või riik –, oli õige, aga sel hetkel see ebaõiglus mind puudutab. Mulle tundub, et teatris olen saanud seda ka väljendada.

Sa teatris kahtlema hakanud pole?

Jah, on küll neid hetki olnud. Aga need hetked on kõik seotud sellega, et ma ise ei ole piisavalt hea, piisavalt tasemel, piisavalt tark. Need ei ole küsimused, kas ma tahan teatrit teha – seda küsimust pole mul kunagi olnud. Ma olen alati tahtnud. Aga küsimus on: kas ma annan piisavalt? (Paus.) Ma tean, et ma võiks rohkem.

Mille taha asi jääb?

Laiskus.

Vähemalt väljaspool teatrit pole Rasmus laiskusega silma paistnud. 5. oktoobril toimub selle hooaja viimane Tour d’ÖÖ. See on jalgrataste ühissõit, mis on oma kahe toimumisaasta jooksul muutunud väga populaarseks. Seekordne üritus on järjekorras kümnes. Kes kunagi sõidul käinud, on ka Rasmust näinud.

Räägi Tour d’ÖÖst!

Selle peakorraldaja on mu hea sõber Risto Kalmre. See üritus on ikka kõvasti paisunud: alguses oli nii, et kui Facebookis tuli sada attend’i, lõime juba käsi kokku ja mõtlesime, et täitsa hästi läheb. Esimesed sõidud olid umbes 50 inimesega, aga viimasel Tallinna sõidul oli 700 inimest ja Tartu omal ka nii 500–600 inimest.

Muidugi pole see ainult seltskondlik üritus, meil on ka ühiskondlik hoiak, aga me ei taha käia loosungitega või lehvitada lippe. Me üritame jalgrattakultuuri sõnumit arendada positiivse kuvandi kaudu, mitte eitusena, et “autod on halvad, rattad on head”. Küsimus on lihtsalt selles, et praegu on veidi liiga palju autosid ja veidi liiga vähe rattaid. Aga koht on mõlemale olemas.

Ja tore on teha seda. Kui tulevad inimesed ratastega kokku ja naeratavad ja sõidavad koos mööda teed, siis see on ikka päris muljetavaldav vaatepilt. Kuna mu igapäevane töö on avalik esinemine, siis mind on lükatud selles mõttes tanki, et selgitan alguses osalejatele, mis toimub ja mis reeglid on. Selle ürituse korraldamine on kiire ja operatiivne tegevus. Mul on vaja tegevust.

Tegevusetust ei ole vaja?

Ma lihtsalt ei oska. See ei ole mõeldud uhkustamisena, ma lihtsalt tõesti ei oska. Seda peab õppima. Lorna Marshalli workshop’is oli harjutus, kus sa pidid ruumi ühest äärest kõndima teiseni, ja seda viie minuti jooksul. See oli üliaeglane ja ajaliselt mõõdetud liikumine. Esimest korda seda tehes tundsin end väga imelikult. Paari päeva pärast korrates hakkasin peaaegu tõmblema – see nõudis minult suurt eneseületust. Tavaliselt oleksin läinud kahe sekundiga. See olukord tegi mind väga ärevaks. Mu keha ei olnud sellega absoluutselt harjunud, seda enam, et sa ju nägid eesmärki, teine sein oli sealsamas! Mis mõttes viis minutit? Väga kummaline kogemus.

Liigume veel korra tegutseja positsioonilt vaataja omale: milline teater sulle meeldib?

Kunagi ma oskasin sellele vastata. Kui küsiti, milline teater meeldib, siis vastasin, et suur teater. Suur lava, tuleb näitleja ja täidab oma energiaga 600kohalise saali. Säärane teater meeldib mulle siiamaani. Aga mulle on hakanud meeldima ka veidi teistsugune asi. Mulle meeldib teatris ootamatus – hirm ja emotsioonide virvarr. Püüdsin praegu kirjeldada Ivo Dimchevi lavastust Baltoscandalil. Ma ei saanud kordagi aru, mida ta teeb, kuhu ta liigub. Ja see tekitas hirmu: kas ta tuleb nüüd minu juurde? Mida ta nüüd teeb? Ja veel: temast kui kunstnikust kumas iga liigutusega läbi see, et ta on väga avatud, väga aus, ja et ta väga armastas seda, mida ta tegi.

Millest sa õpid?

Ma ei usu sellesse, et inimene õpib oma vigadest. Kurat, ei õpi. Ja kui inimesed oleksid nii targad, et suudaksid teiste tehtud vigadest õppida, siis me oleks ju üsna õnnelikud. Aga ei, ikka astume samasse ämbrisse. Õnneks olen avastanud, et ma tahan ja suudan endiselt õppida väga palju teistelt inimestelt, kes teatris mind ümbritsevad. Lavastajatelt, kunstnikelt, partneritelt. Aga ka lastelt. Neilt on väga palju õppida.

Tegelikult tuleb aga lihtsalt rohkem lugeda, rohkem filme vaadata, rohkem kunsti näha, rohkem muusikat kuulata – tuleb rohkem tegeleda nende asjadega, mis on seotud teatriga. Tuleb ennast harida, siis saadki paremaks näitlejaks. Ja paremaks inimeseks.

Pikk päev on lõppenud. Kujundid selginesid, kuid ei saanud klaariks – see on hea. Peasi, et lõpus on kõik õnnelikud. Ja kui ei ole, siis pole see lõpp.
Rassi rollidRasmus ehk rass lõpetas 2004. aastal lavakunstikooli XXI lennu. Tööd alustas Eesti Draamateatris, alates aastast 2006 töötab Teatris NO99. Mänginud ka filmides ja teleseriaalides.

Mänginud Teater NO99 lavastustes “Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki”, “Kuningas Ubu”, “Hirvekütt”, “ГЭП ehk Gorjatšije estonskije parni”, “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, “Praht, linn ja surm”, “Ühtne Eesti suurkogu”, “The Rise and Fall of Estonia”, “Three Kingdoms”, “Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp” jt.

Mänginud filmides “Mina olin siin”, “Teine tulemine”, “Kõrini!” jt, teleseriaalis “Tuulepealne maa”.

2002. aastal sai Rasmus Voldemar Panso nimelise preemia.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena