10.04.2009, 00:00
Riik ristil
Kristlust on püütud ikka paljastada, tuues välja fakti, et
jumala surm ja ülestõusmine ei esine pelgalt kristluses. Et
sarnasusi võib leida Mithra kultusest ja samuti Vana-Egiptuse
religioonist.
Ei usu, et kattuvate mustrite leidumine eri kultustes
ühtki neist kahjustab. Pigem tuleks tõdeda asjaolu, et inimkonna
usuilmaski on kord ja korrapära. Nagu Mendelejevi tabelis. Kui eri ainetel
on sarnased tunnused, ei kahjusta see ju aine väärtust keemiku
silmis.
Kirjanduses on Kristuse-teemat läbi aegade
käsitletud erinevalt. Eestis on kindlasti populaarseim neist
käsitlusist Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Kuna
laiemad rahvahulgad pole siiani saavutanud konsensust usu- või isegi
usundiõpetuse küsimuses üldhariduskoolides, ongi Bulgakovi
Jeesus paljudele Eestis ainumas Jeesuse kuju.
Viimati loetust kutsus
mul sõbraliku muige esile Boris Akunini Pelagia-triloogia viimane raamat
“Pelagia ja punane kukk”, kus Jeesuse Kristuse surma ja
ülestõusmise saladus lahendatakse eriti vaimukal moel. Kujutan
ette, mis oleks Akuniniga tehtud islamimaailmas, kui ta oleks Jeesuse asemel
nõnda Muhamedi ette võtnud.
Ikka leidub meie
ühiskonnas küsijaid, kes pärivad kristlike pühade
tähistamise kohta meie avalikus ruumis, juhtides tähelepanu riigi ja
kiriku lahususele Eesti riigis. Tahetakse teada, miks suur reede on riiklik
püha ja samuti jõulud. Päritakse, miks nimetatud pühade
ajal edastatakse riigitelevisioonis ülekandeid pühakodadest.
Kristluse sisuks on sõnum Jumala armust, kes sai inimeseks, et inimest
lunastada. Et indiviid seda lunastust pälviks, peab ta järgima
Kristuse teed, mis teadupärast viis Kolgata-nimelisele künkale. Ja
kogu kirikuaasta on üles ehitatud nii, et see aitab kristlasel paremini
Lunastajaga samastuda.
Keskajast on Eesti aladel etendatud
müsteeriume, mis kujutavad Jeesuse surma ja ülestõusmist.
Keskajal levisid ka nn eksemplakogumikud, milles sisalduvad õpetlikud
lood pidid aitama jutlustajatel mahlakamaid ja kujundirikkamaid kõnesid
pidada. Kui kõnelda meie omariiklusest, on
tähelepanuväärne, et meie riikluse lühikest lugugi saab
eksemplana kasutada.
Mind on lapsest peale erutanud evangeeliumidest
lähtuvad küsimused ülestõusmise kohta. Kui Jeesus oli
surnuist üles tõusnud ja ilmutanud ennast jüngritele, miks
nood ei tundnud teda ära, on üks küsimus paljudest.
Samuti on lood meie riiklusega. Nõukogude ajalookäsitluse
järgi lakkas “kodanline Eesti” olemast siis, kui
töörahvas võttis võimu. Meie riikluse suur reede oli
21. juuni, mil juunikommunistid vormistasid N Liidu taktikepi all
riigipöörde. Meie riikluse seisukohalt olid Juudaks juunikommunistid
ja Saatanaks Stalin. Mis rolli etendasid ses passioonis Päts ja Laidoner,
on siiani teoloogiliste vaidluste teema.
Kristluses on oluline, et
Jeesuse Kristuse isik puudutaks inimest, et inimene kohtuks temaga Emmause teel
või kohtuks mujal. Eesti riigi mõrvamine puudutab kõiki,
kes Eestiga kokku puutuvad. Ses mõttes on meie riigi suur reede olulise
tähtsusega.
Evangeeliumide järgi oli Jeesus surnud
lühikest aega. “Mis te otsite elavat surnute juurest,”
küsitakse naistelt, kes tulevad Jeesuse hauale, juba kolmanda päeva
varahommikul. Eesti puhul kestis leinaaeg aasta kauem kui pool sajandit. Aga
rahvuse ajaloo seisukohalt on pool sajandit nagu üks päev.
Ei pea olema diplomeeritud psühholoog mõistmaks, mis tunne oli
Jeesuse jüngritel, kes nägid oma õpetaja autut surma. Ta
hukati kui kõige põlatum kurjategija. Eu
roopa kontekstis ei olnud vabade riikide vabaduse lõpp 20. sajandil
haruldane. Aga Eesti riigi puhul saame rääkida häbist, mis tema
hukkumisega kaasnes.
Ohvitseridel, kelle elukutse on isamaa eest
vajadusel langeda, ei lastud püssigi tõsta. Eesti riik, mis oli
rajatud patriotismile ja usule endasse, lämmatati häbis. Inimesed,
kes olid elanud oma elu Eesti riigile, kes olid temasse panustanud oma
tööd ja võitlused, mõisteti koos nende unelmate riigiga
hukka.
Eesti mõrvarid ei piirdunud justiitsmõrvaga.
Just nõnda nimetavad mitmed teoloogid Jeesuse tapmist, sest surmaotsuse
tegi juudi kõrgeim vaimulik kohus, süneedrion. Peagi pärast
Eesti riigi kägistamist hakkasid Eesti mõrvarid end vabastajateks
kutsuma.
Sarnaselt Juudas Iskariotiga käis mitmete Eesti
reetjate käsi. Esimene ENSV juht Vares igatahes suri omaenda käe
läbi. Juudas Iskarioti reetmise kohta arvab osa teolooge, et tema kuritegu
võis olla sillutatud heade kavatsustega. Samuti võib arvata
juunikommunistide ja -reeturite kohta, et tegu oli Stalini sõnu
kasutades “kasulike idiootidega”. Näiteks oli Johannes Vares
käinud mitmel korral Nõukogude Venes, millest tal oli idealistlik
pilt.
Aga suurest reedest me räägime ligi 2000 aastat
pärast nimetatud ajaloolist sündmust vaid ühel põhjusel.
Ka on Eesti riigi mõrvamisest põhjust praegu rääkida
vaid seetõttu, et see riik on tõusnud surnuist.
Muidugi on Jeesuse Kristuse ja Eesti riigi mõrva vahel ka erinevusi.
Eesti ei olnudki tegelikult surnud – nagu 1991. aastal selgus. Sama
Jeesuse kohta väita oleks aga ketserlus.
Nii jääb
õhku vähemalt see üks küsimus. Kas ülestõusnu
on ikka sama, kes mõrvati. Miks paljud ei tunne enam Eestit ära?