Siim Nestor: Põrandaalune pood mu taskus
Viimane aasta, äkki isegi poolteist, on olnud mu lemmikkauplus muusika ostmiseks ja hankimiseks Bandcamp. Eks ma olen sellest internetiaugust ka varem teadlik olnud ja samuti olen sealt varem muusikani jõudnud, aga sedavõrd tänulik klient on saanud minust viimasel ajal.
Sellel on mitu põhjust. Hästi mugav. Ostan mõne kasseti, saan muusika digitaalselt kohe kätte ja kassett saabub siis ise mõne aja pärast postiga. Muusika on kohe ka mu telefonis olevast Bandcampi äpist kuulatav, ma ei pea failide tõstmisega jändama. Mugav on ka artistide ja plaadifirmade väljalasetel järge pidada. Vajutan Bandcampi keskkonnas ennast mulle huvi pakkuva artisti ja plaadifirma jälgijaks (follower) ning kohe, kui neil midagi uut ilmub, tuleb mulle meilile sellest teade koos otselingiga uue muusikani. Seeläbi jõuab mulle nädalas juba nii palju muusikat, et enam ei pea ma uue ja huvitava otsingul iga nädal kolme-nelja kaupluse vitriine läbi kammima. Mõnusalt hoiab aega kokku. (Eks ma käin päris- ja netipoodides ka endiselt, aga...)
Selliseid “jälgimise”-nuppe on mitmes teises netikaupluses niisamuti, aga seda, mida pakutakse Bandcampi kaudu, seda tavalistes poodides naljalt ei ole. Bandcamp on üks üle ääre ajav bassein põrandaaluse ja imeliku muusika ning senitundmatute artistidega. Peamiselt siin sellised tegutsevadki. Üksikud teada-tuntud artistid, kes ka Bandcampis oma asja levitavad, on Thom Yorke, Courtney Barnett, Sufjan Stevens, Sleater-Kinney, Sleaford Mods. Aga mis mul väga neist – nemad on seal tavalistes poodides ka olemas, Bandcampist voolab aga ohjeldamatult nimesid, keda ma varem pole kuulnud ega näinud. Ja igas (veel) tundmatu artisti muusikaga kohtumises on sees lubadus, et võib kuulda midagi täiesti uut ja põrutavat, harjumuspärasest erinevat.
Ja alati kui ma Bandcampi kaudu ostan, on ausalt öeldes ka see teadmine tervislik, et raha läheb otse sellele väikesele sõltumatule firmakesele või otse artistile. Bandcamp võtab iga müügi pealt endale 15% (kui oled üle 5000 dollari eest müünud, kahaneb protsent 10-le). See on lähim, mis sarnaneb minu tulevikulootus-fantaasiaga, et iga loo igast ostust või kuulamiskorrast läheb tasu otse autori pangaarvele. Ja no see, kui palju jagatakse Bandcampi kaudu muusikat tasuta – maksa-palju-tahad-süsteemis –, seda on nii metsikus koguses, et ainult tasuta muusika läbi töötamisele keskendudes jääks mulle usaldatud eludest väheks.
Märtsikuus sain Bandcampilt kirja – kõik Bandcampis olijad said. Bandcampi asutaja ja juht Ethan Diamond kirjutas, et nad on nüüdseks maksnud artistidele välja üle 100 miljoni dollari ja tänas kõiki panuse eest. Lahe! Veel teatas Ethan, et viimase aasta jooksul on Bandcampis müük kasvanud 30%, samal ajal kui muusikaäris tervikuna on läbimüük 11protsendises languses. “Me näeme selles kasvus tõestust, et kui luua fännidele lihtsad võimalused enda armastatud artistide toetamiseks, on nad selleks alati valmis.” Võib-olla liiga paatoslikult öeldud, aga mul on alati hea meel, kui muusikaäris kuskil ja kellelgi hästi läheb.
Aga mis on Bandcampis veel nõrk, on Eesti muusika esindatus seal keskkonnas. Täägi “Estonia” alt leiab ainult 400 väljalaset. Täägi “Tallinn” tagant samuti 400. Seda on seitsme Bandcampi tegutsemisaasta kohta tegelikult ikka vähe. Pigem lähevad ansamblid Hooandjast plaadi trükkimiseks raha küsima, kui sätivad end Bandcampi üles (üks ei välista mõistagi teist). Mõned artistid on aktiivsed ja “vanad olijad”, aga plaadifirmadest on kohal vaid väike indifirma Seksound, samal ajal kui tegelikult on kõik Eesti plaadifirmad väiksed indifirmad. Kus on näiteks Trash Can Dance, laia ampluaaga ja aktiivne underground-label, kes võiks siin üle maailma endale jälgijaid sappa võtta? Ega ma ise muidugi parem pole. Olen ka osaline ühes väikses, aga tõsises hobiplaadifirmas, ja me launtšeerime oma Bandcampi külge juba aasta aega. Nii et mul pole siin midagi mökitada. Aga ma soovitaks küll. Kõvasti mõttekam on Bandcampis kaupa teha, kui Soundcloudis inimestele kõike tasuta jagada ja lõpuks ise peale maksta.
