Selle asjaolu paljastasid tema valged vanemad, kes kohalikule televisioonile kinnitasid, et nende tütar on lapsest saadik valge nahavärviga ning andsid ajakirjanikele foto, mille peal on heleda nahavärviga ja valgete juustega neiu. Sündis skandaal ning tõmmuks meigitud ja afrosoenguga Rachel astus organisatsiooni osakonna presidendi ametikohalt tagasi.

Rachel peab ennast ise mustaks ning ka tema perekond on must – tal on üks adopteeritud afroameerika päritolu laps ning ka tema bioloogiline laps on musta nahavärviga. Rachel nimetas oma isaks üht musta nahavärviga meest. Tema sõbrad ja tuttavad on samuti värvilised. “Ma identifitseerin ennast mustana,” ütles ta. Ning ta kinnitab, et ta on “transrassiline”, ning et “see on ehtne asi ning üha rohkem inimesi ühineb meiega”.

Hakkame tänapäeval juba harjuma jutuga, et soorollid on sotsiaalselt konstrueeritud ning et inimene võib ise valida, kas ta on mees või naine; ning sellega, et rasse ei ole olemas (ehkki veel ENEst võib selle kohta artikli leida). Transseksuaalid on inimesed, kes tunnevad, et nad on sündides sattunud valest soost kehasse. Aga kas tõesti on võimalik tunda, et oled sündinud vale nahavärviga kehasse? Terminina on transrassilisus olemas ning seda kasutatakse eri rassist inimeste paarisuhete ja nende laste kohta, kes kõiguvad kahe võistleva kultuurilise identiteedi vahel.

Kirjanik Ellie Freeman kirjutab väljaandes Media Diversified, et mustaks ei saa, kui lihtsalt tunned, et oled “must”. Selleks on veel vaja reaalset, perekonna taustast tulenevat orjuse ja institutsionaliseeritud rassismi traumat.

Ehkki Dolezal tegutses võrdõiguslikkuse aadete huvides, peab värviline kogukond teda siiski petiseks, sest ta kasutas must olemist isikliku kasusaamise huvides – saavutas nimetamisväärse positsiooni ühiskonnas ning teenis raha, tegutsedes ülikoolis Aafrika teemade instruktorina ja kohalikus lehes kolumne kirjutades. Ning röövis seda tehes nende hüvede saamise võimaluse kelleltki teiselt, kes on päriselt must.