Teatriring: Kahekesi kiigel ja kiige all

                 
Teatriring: Kahekesi kiigel ja kiige all
2 aastat sooja armastust: Kirglik lugu, milles näitlejate (Erni Kask, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema) mängu ilmestavad videoekraanidel ka lihtsate eestlaste sümpaatsed teineteiseleidmise lood.

Nora Ephron ja Marcy Kahan "Kui Harry kohtas Sallyt"
Lavastaja Jaanika Juhanson. Osades Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer jt. Esietendus Rakvere teatris 19. septembril.

Jay D. Hanagan "Esimesed suudlused"
Lavastaja Madis Kalmet. Osades Piret Laurimaa ja Sepo Seeman. Esietendus Endla teatris 26. septembril.

Mõlemad näidendid keskenduvad mehe ja naise vahelistele suhetele äärmiselt mitmeplaaniliselt, isegi entsüklopeediliselt. Mõlema kohta võib üldistavalt kasutada kõnekäändu "enne tallab kurat paari kingi ära, kui kaks ­armunut kokku saavad". Tulemused on aga vastandlikud. Üldistatult: "Kui Harry kohtas Sallyt" on soe, "Esimesed suudlused" külm lavastus.

Rakveres hämmastab eelkõige filigraanne lavastajatöö laval toimuva ja videoekraa­nil näidatava kokkusulatamises.

Eesti teatris kipub minema nii, et video jätab laval toimuva varju või vastupidi - on kontseptuaalselt üleliigne. "Harrys ja Sallys" moodustavad need kaks kunstiharu tervikliku ja tugeva liidu. See, kuidas nad lõpuks põimuvad, on mingil määral ettearvatav, kuid siiski imeilus.

Tähelepanu üleviimine lavalt filmiklippidesse tekitab vaatajas tunde, mida võib nimetada võõritus- ja samastumisefektiks ühekorraga. Võõritus Harry ja Sally loost, samastumine toredate puhaste Eesti kesk- ja vanemas eas abielupaaridega, kes räägivad napilt, kuid paeluvalt oma tutvumiste lugusid. Veel olulisem liidu edukusele on see, et eesti paaride lood annavad pidevalt tulevikudimensiooni New Yorgis toimuvale. Ja viimane on omakorda eesti lugude minevikudimensioon. Ning vähemalt sama oluline on seegi, et laval ja klippides toimuv on meeleolult üsna sarnane: formaalse neutraalsuse või isegi salgamise taha peidetakse väga sügavaid tundeid.

Kõike seda arvestades polnud ime, et kui Juhanson esietenduse järgsel koosviibimisel teatas, et läheb nüüd tööle ­Viljandisse, uppus teatrikohvik pisaratesse.

Teravmeelne oli ka lavakujundus (kunstnik Erki Kasemets). Esemete sümmeetriline asetus lava vasakul ja paremal poolel rõhutas nii tegelaste konflikte kui leppimisi. Ja muidugi oli hea Ülle Lichtfeldti ja ­Tarvo Sõmeri koosmäng, milles esimene kui temperamentsem ja koomilisem ning teine kui soliidsem ja rafineeritum esitasid tipp-pilotaaži kontrastide ja harmooniate vahel.

Ja veel: "Harryt ja Sallyt" vaadates tasub kindlasti osta kavaleht, sest selle küljes on üks vidin, mis võimaldab näidendi südamlikku atmosfääri koduses miljöös taaselustada.

"Esimestest suudlustest" on rääkida vähe. Põhiline viga tehti juba tüki valikuga, milles kaks tegelast võtavad ­endale absoluutselt võimatu, aga ka mittevajaliku ülesande: kogu oma 60aastase elu ja armastuse käik kahe tunni jooksul lavale tuua. Meenutame, et isegi Lev Tolstoil läks Pierre Bezuhhovi ja Nataša Rostova suhete klaarimiseks neli köidet ja üle tuhande lehekülje.

Kui keskendutakse kõigele, siis ei keskenduta mitte millelegi - nagu tükk demonstreeribki. Mõni süžeedetail on ka lihtsalt ebaloogiline: miks peaksid noored lahku minema, kui selgub, et ühe emal on vähk? Loogilisem on, et mure just liidab.

Isegi kui "Harry ja Sally" lavastuslikud tipphetked ja (sellest tulenenud?) näitlejate mängulust kõrvale jätta, on näidend (täpsemalt filmistsenaariumi dramatiseering) ise palju elavam, värvikam ja vaimukam. &a mp;U uml;he sõnaga: teatraalsem. Esitatakse vormilt lihtne, sisult raske küsimus: "Kas mees ja naine võivad lihtsalt sõbrad olla?"

Ja nagu ikka tõsiseltvõetavas kunstis mitte ei vastata sellele, vaid tekitatakse terve hulk uusi küsimusi. "Esimestes suudlustes" ei küsita ega vastata midagi. Sepo Seeman siiski suutis mõnel korral oma kujule inimnäo anda, konstruktsioonile hinge sisse puhuda, aga need hetked sündisid tänu näitlejale, mitte näidendile. Piret Laurimaa jättis ehtsaima ja siiraima mulje viimases osas, üle 70aastase naisena. Aga kui tegelane jõuab kahe tunni jooksul 60aastast eluperioodi kehastades triviaalse lõpplahenduseni stiilis "ega murepäevi vähe olnud, ega õnnepäevi palju", siis tekib küsimus, miks ja kellele seda vaja on. Ka Rakvere lavastus käsitleb pikka perioodi (12 aastat), aga "Suudlustega" võrreldes jääb mulje, nagu juhtuks kõik paari päevaga - igav ei hakka kordagi.

Üksnes Lichtfeldti orgasmihäälitsuste teesklemine oli mõjuavaldavam kui "Esimesed suudlused" kokku - kusjuures tegu pole ju mingi võtmestseeniga. Kaht paari võrreldes jäi tunne, nagu oleksid ­Lichtfeldt ja Sõmer allavoolu liuelnud, Laurimaa ja Seeman aga vastuvoolu sõudes rasket tööd teinud. Ometi pidi töömaht olema võrdselt suur.

"Esimeste suudluste" teemaks on ühe armastuse kestmise võimalikkus teismeeast vanuripõlveni. Esiteks: ma usun seda teatris käimatagi. Teiseks: kui ma seda ei usuks, poleks ka midagi katki. Kolmandaks: näidend on ikkagi fiktsioon, mis ei saa midagi poolt ega vastu tõestada. Võimalik, et tükk kõnetab väga sügavalt hella südamega memmekesi. Aga kust võtta praeguse kriisi ajal saalitäite kaupa maksujõulisi hella südamega memmekesi?

"Harrys ja Sallys" on laval ka kõrvaltegelased (klippides näidatavad paarid on kindlasti enamat kui kõrvaltegelased).

Mis sellest, et nende ülesanne on olla vaid Sally ja Harry peegliteks ja abiventiilideks. Aga ka Anneli ­Rahkema, Erni Kask, Elli ­Neuhaus ja Rauno Kaibiainen tegid tänuväärset tööd ja muutsid elamuse nüansirikkamaks. Nii et "Harry ja Sally" mõjus meisterlikult maitsestatud, "Esimesed suudlused" aga hoopis maitsestamata vaimutoiduna.

Tõsi, ka"Esimestes suudlustes" eksisteerib kolmas tegelane - paadikuur. Aga see on üks väga õõnes kuur.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Teatriring: Kahekesi kiigel ja kiige all

Nimi
Kommenteerimistingimused