Vähemalt üks kontsert (29. juulil) sellel hästituntud muusikafestivalil on pealkirjastatud nii – “Heliloojate kuldajastu lõpp”. Vene helilooja Vladimir Martõnov on kirjutanud raamatu , kus ta ennustab heliloojate aja lõppu, sest muusika autorlus peab kaduma ning muusika peab tekitama harmoonilise tasakaalu Kosmose ja inimese vahel. Meile nii meeldivalt jagab Martõnov maailma muusikaajaloo nelja perioodi, mida demonstreeritakse läbi nelja Suure Meistri käekirja: Algus (Antonio Vivaldi); Õitseng (Johann Sebastian Bach); Hääbumine (Felix Mendelssohn-Bartholdy) ja Lõpp (Arvo Pärt). Martõnov on sellest muusikafilosoofilisest ideest lähtudes teostanud kompilatsiooni pealkirjaga “Neli aastaaega” ja teost saab nautida ning kaasa mõeldes kuulata Moskva kammerorkestri Opus Posth ja Tatjana Grindenko (viiul) esituses.

Tundub, et tänavune festival on ootuspärasest provokatiivsemgi, kuigi põhimõtteliselt peetakse kinni juba väljakujunenust. Tuletame meelde varasemast, et pea igal festivalil on kohal ebaharilik instrument (didgeridoo, bandoneon) või ootamatu helilooja (F. Nitzsche, M. K. Kostabi), ning filosoofia puuduse üle ei saa ülepea kurta. Alati on ka esinejaid kohal olnud nii maakera kuklapoolelt kui vasakult põselt (orient), unustamata kunagi kodumaiseidki loojaid ja esitajaid. Peeter Vähi loodud festival seisab eelpool nimetatul, kuid sel on alati ka nn teine plaan või alltekst. Tänavusel festivalil peab ju olema juubilar (250) Wolfgang Amadeus Mozart, aga on seekord koos teise juubilari Benjamin Frankliniga (300) ning instrumendiks nüüd klaasharmoonika, mida “veeretab” üks kahest selle instrumendi profist siin maailmas Thomas Bloch.

Franklinit (1706-1790) on 1978-79 vermitud medalil nimetatud järgmiselt: vabamüürlane, filosoof, teadlane, riigimees ja diplomaat. “Klaaspärlimäng” tutvustab meile Benjamin Franklinit hoopis kui heliloojat (23. juuli). Siit on otsetee suunduda avakontserdi juurde, mis on välja kuulutatud sirkli ja vinkli märgi all ning pealkirjastatud kui “Vabamüürlik muusika” (8. juuli). Kavas kõige tuntumad vabamüürlastest heliloojad Mozart ja Sibelius. Mozartilt kavas “Eine kleine Freimaurer-Kantate” (“Väike vabamüürlik kantaat”) ja Sibeliuselt Viiulikontsert, kus muide solistiks meie “kadunud poeg”, Soome Rahvusooperi orkestri kontsertmeister Andrus Haav.

Kui me lausume “vabamüürlik muusika”, siis ilmselt tuleb mõelda muusikat, mis on kirjutatud vabamüürlaste rituaalide tarvis või seotud vabamüürluse ideega. Teatavasti on Jean Sibeliuski kirjutanud muusikat vabamüürlaste rituaalide tarbeks, aga üldiselt on vabamüürlus väga levinud muusikute, teadlaste, poliitikute ja ka tippärimeeste hulgas. Eriti levinud on vabamüürlus Ameerikas, kus vist kõik presidendid ja astronaudid on vabamüürlased ja kui me hakkaks loetlema muusikuid, siis sellel real vist lõppu ei paista: I. Berlin, G. Gersh-win, L. Amstrong, Duke Ellington, Count Basie, Nat King Cole jne. “Klaaspärlimäng” esitleb lisaks Mozartile ja Sibeliusele veel Leopold Mozartit ja Mendelssohn-Bartoldyt, kes olid ka teatavasti vabamüürlased.

Maakera vasakult põselt saabub Pärnu (16. juuli) Tokio Filharmoonia segakoor (dirigent Chifuru Matsubara), kelle kavas ka Vähi teos ning Maa kuklapoolelt Ensemble Jouissance Austraaliast (18. juuli), kes toob meile hoopis Akathistose hümni Neitsi Maarja auks.

Klaasharmoonikast peab kindlasti eraldi juttu tegema, sest tegemist on tõeliselt erakordse instrumendiga, millel tekitatud helid on lausa müstilised. Piisab ehk kui mainida, et veel XIX sajandil oldi veendunud, et inimesed minestavad seda instrumenti kuulates ja mängijad pidid lausa mõistuse kaotama. Saksamaal keelati klaasharmoonika mängimine, kuna instrumendi hääl pidavat kohutama loomi. Kuid meedik Franz Anton Mesmer (1734-1815) kasutas klaasharmoonikat hoopis oma rahutute patsientide raviks. Thomas Bloch on klaasharmoonikaga selles maailmas ülimenukas muusik ja nüüd esineb ta Pärnus koos Tobiase kvarteti ning Neeme Punderi (flööt) ja Olev Ainomäega (oboe) kavas vabamüürlased Mozart ja Franklin. Ei mingit müstilist vabamüürlust, aga see-eest põnevaid vene, hispaania ja hiina helinaid saab kuulda 26. juuli tõeliselt intiimsel kammerkontserdil Kaia Urbi ja Heiki Mätliku esituses.

Kõige traditsioonilisem tundub olevat Pärnu Linnaorkestri kontsert 27. juulil, kus kavas Mozart, Chopin, Tšaikovski ja Valentin Silvestrov, kuid dirigendiks on Olari Elts ja see on igal juhul garantii, et igavust selles saalis sel kuupäeval ei esine.

Festival lõpeb “väga harilikult” 6. augustil viiuliõhtuga, kus esinevad Maano Männi (viiul) ja Toomas Vana (klaver) ning kavas Mozart – ongi väga harilik. Kui kirjutame aga, et esinevad eesti ainuke vabakutseline viiulikunstnik Maano Männi ja 1991. aastast Saksamaal elav pianist, Karlsruhe Muusikaülikooli dotsent Toomas Vana ja kavas on Leopold Mozart (isa), Mozart ja Franz Xaviar Wolfgang Mozart (poeg) siis see on päris “klaaspärlilik” nii sisult kui vormilt . Muusikafestivale võib üles ehitada mitut moodi. Võib mängida 24 tundi järjest ühe helilooja loomingut, võib mahutada 50 kontserti kümnesse päeva, aga võib esitada 7 kava kuus kui 7 nõelatorget läbi 7 muu festivali ja see on “Klaaspärlimäng”, mida ei saa lõpetada.

P. S. Kirjutises toodud daatumid märgivad kontserte, mis toimuvad Pärnus.