Viimse metsaeestlase metsik elu

“See romaan pole “Rehepapi” järg,” hoiatab homme uut romaani esitlev Andrus Kivirähk. Kalev Kesküla uuris õudse raamatu tagamaid.

Kust selline kummalise sisu ja masendava tundelaenguga romaan tuleb? Millised on su allikad? Mis sind sellele tõukas?
Raske küsimus. Ma arvan, et raamatu kirjutamisega on autor vabastanud ennast kohustusest midagi seletada. Võtke või jätke, mõelge ise, miks ta selline on. Ma ei taha juhtnööre ega retsepte anda. Kui raamat on valmis, käigu ise mööda ilma ja vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ärge enam sellesse segage, mul on juba teised asjad mõttes.
Masendav? Eks ta ole nii ja naa. Minu jaoks on näiteks “Rehepapp” väga sünge ja kurb raamat, aga mõne arvates on see naljakas.

“Ussisõnad” tundub veel süngem või kurvem...
Küllap ta on. See on raamat ühe rahva ja ühe keele väljasuremisest. Aga maailmaajalooliselt on see muidugi tühiasi.

Kas sind siis üldse ei rõõmusta Eesti edulugu, millest me nii palju räägime?
Rõõmustab küll. Ma arvan, et minu eluajal ongi kõik veel väga kenasti. Ega midagi hullu pole ju ka selles, kui eesti keel ja rahvas tõesti ära kaob. Kus on etruskid? Vaata, mis Taagepera kirjutab kogu aeg, ma arvan, et see on tõsi. Sellest on muidugi ebamugav mõelda, nagu enda surmast on ebamugav mõelda.

Sa oled ühiskondlikelt vaadetelt väga liberaalne tegelane ja isegi poliitiliselt ebakorrektne naljamees, aga samas süngevõitu rahvuskirjanik...
Mina kui vana humorist kannan “süngevõitu rahvuskirjaniku” nimetust rõõmuga. See on hea vaheldus, sest enamiku jaoks olen ma ju ikka naljamees. Paljud ehk pettuvad selle raamatu puhul. Hakkavad esimest lehekülge muheldes lugema, aga siis saavad aru, et ei olegi eriti muhe raamat.

Su loomingu peateosed – “Ivan Orava mälestused”, “Rehepapp”, suur osa novellistikast – tegelevad eestluse eritlemisega. Sa ei kirjuta sugugi oma era- ja tundeelust, vaid tegeled rahvuslike üldistustega.
No mis ma ikka kirjutan Prantsuse revolutsioonist... Ikka kirjutan eesti asja. Ma ei viitsi lugeda raamatuid, kus kirjanik kirjutab iseendast. Ma ootan ikka mingit lugu, mingit muinasjuttu.

Tõnu Õnnepalu tüüpi kirjanik ei paku sulle siis erilist huvi?

Oleneb teosest. Kui inimene kirjutab päris iseendast, nagu Nigovi “Harjutused”, siis on see nagu päevik, nagu Elo Tuglas ja Vaino Vahing, seda on hästi huvitav lugeda.

Kust pärinevad su muinasjutuli­sed fantaasiad? Kas “Sõrmuste isandast”? Või eesti rahvaluulest?
Eesti rahvaluulest pärineb kindlasti midagi. Selle raamatu kirjutamiseks lugesin Islandi saagasid. Tagapõhjaks on sünge viikingimaailm, aga näiteks ka Frans G. Bengtssoni “Orm Punane”, mis on küll hästi elurõõmus raamat. Tonaalsuse ja karakterite leidmiseks lugesin põhjala müüte ja muistendeid. Eeposte asemel küll enamasti populaarseid ülevaateid.
“Sõrmuste isand” meeldib mulle väga. Aga ega mu raamat Tolkien ikka ei ole, see on eriti ürgne eesti lugu.

Su teoses on nii vana hiietark kui ka moodsa elu sabas sörkivad külaelanikud ühtmoodi ebameeldivad tüübid.
Ega seal päris positiivseid tegelasi polegi. Kõik on parajad juurikad. Ma ei tahtnud vanaaegset elu idealiseerida. See, et üks elu saab otsa ja tuleb uus, on ju paratamatu protsess. Tuleb rehepappide aeg. Tegu on küll t eistsuguse raamatuga kui “Rehepapp”, selles raamatus eitatakse kogu nõidust, millega “Rehepapis” tegeldakse. Hiietarkade aeg on ammu läbi ja nüüd hakkab ka rehepappide aeg lõppema. Mingit pidi on see nagu Eesti lugu, mingit pidi võib võtta ka Euroopa loon a. Vahest pole saja aasta pärast mitte enam Lääne-Euroopa, vaid Moslemi-Euroopa. Aga seegi pole õnnetus. Küllap sealgi elavad inimesed õnnelikult edasi.

Su esimene põhiteos Eesti ajaloost “Ivan Orava mälestused” oli ju hästi lõbus, aga nüüd kisub kogu aeg süngemaks...
Mida vanemaks jään, seda süngemaks muutun. Aga eks ma tasakaalustan ­seda süngust kuidagi, käin Juurega raadios lobisemas, kirjutan päevalehes Jumala kolumne ning kommenteerin Eurovisiooni. Ega ma päris Runneliks ei kavatse muutuda.
Ma pole mingi õige romaanikirjanik. “Rehepapp” ilmus 2000, seitse aastat tagasi. Romaan on üks suur töö ja vaev. Seda kirjutan ainult suure hädaga, siis kui enam teisiti ei saa, kui raamat lausa kipub paberile. Tegelikult eeslistan ma siiski näidendeid kirjutada. See on mulle kuidagi lähedasem.

Oled päris palju tegelnud rahvaluulega. Kas see on pakkunud mingeid suuri üldistusi eesti rahva kohta?
Ei. Kui mul on mingi idee, siis ma leian selle toetamiseks rahvaluulest sobivad kohad. Nagu piiblist leiab igal väitele toetuse. Siin nii palju rahvaluulet pole kui “Rehepapis”.

“Rehepapp” on iseseisvuspäevil enim müüdud eesti ilukirjandusteos. Kas sa oled rahvalik kirjanik? Kas inimene saab sellest raamatust aru, kui ta selle ostab?
Eks ta ikka saab. See pole Musil. Võõrsõnu siin ei ole, lugu jookseb, ei mingeid teadvuse katkestusi. Muidugi, mind hirmutab selle raamatuga kaasas käiv ažiotaaž, kõik ootavad ju uut.

“Rehepappi” ja seda praegu pole... See on hoopis teist moodi raamat. Aga ma arvan, et ma nüüd jälle seitse aastat romaani ei kirjuta kah. Pühendun teatrile või kirjutan lasteraamatuid.
Tänagi käisin joonisfilmis ja mõtlesime värskete ordenikavaleride Janno Põldma ja Heiki Ernitsaga “Lotte” kolmandat osa välja. Et mida koerad ja jänesed võiks teha.

Paistab, et helgemad tunded jätad lasteraamatuisse ja romaanidesse kanaliseerid olemistusa.
Jah, see raamat on küll hästi pessimistlik, tragöödia, paratamatu allakäik. Kirjandusteooria järgi on tragöödias hukk paratamatu. Tegelane läheb õnnetule lõpule vastu. Ega pole kerge olla viimane metsaeestlane.

Lugedes tulid mulle nii eeposed kui Shakespeare meelde.
Mis teha. Kui on lugu rahva väljasuremisest, siis ta peab ka surema, ei saa jätta liiga palju rahvast ümberringi tilbendama. Peab enamikule lõpu peale tegema.

Sul on raamatus ka rõvedat naturalismi, verd ja soolikaid. Kas see on sulle isikupärane?
Ju siis on isikupärane, aga ega ma seda igal pool ka pruugi. Paljud detailid on Põhjala müütidest laenatud. Näiteks see, kuidas inimesel lõigatakse selg lõhki ja tehakse roietest tiivad. Julmus on ajastule iseloomulik. Selle raamatu tegevuse ajal olid kombed ikka väga metsikud.

Realistlik käsitlusviis on meil olnud nii valdav, inimesed on harjunud püsima Tammsaare-Kaugveri põhijoonel. Kuhu su teos ikkagi eesti kirjanduses paigutada?
Ärgu siis paigutatagu seda eesti kirj anduse, vaid väliskirjanduse riiulile. Pangu “Sõrmuste isanda” kõrvale”. Mul on raamatuid varsti nii palju, et nende jaoks võib juba omaette riiuli teha küll.

Kuivõrd on sul endal kokkupuuteid kihtidega, keda tavatsetakse rahvaks k utsuda?
Ega ma ei käi õllekates elu vaatamas. Kui käin napsi võtmas, siis ikka sõpradega. Ega ma maal ka palju käi. Lapsepõlves ei käinud ma sellisel maal nagu “Eesti matuse” oma mitte kordagi. Minu suved möödusid teatriliidu puhkekodus, kus käidi supelrannas, ja lutati ja mängiti sulgpalli. Alles hiljem sain teada, et maal ka tööd tehakse.

Kas masendava raamatu kirjutamine pakub samasugust rahuldust kui helge raamatu kirjutamine?
Ega vist vahet pole. Romaani kirjutamine on iseenesest raske ja tüütu, iga päev tuleb ennast laua taha sundida. Aga kui sa ta valmis saad, loed ja parandad siit-sealt, siis ise küll nagu ei masendu. Hea meel, et suur töö kaelast ära.

Aga mis motiveerib sind nii suurt tööd ette võtma? Sul on ju väikseid ja lõbusaid töid nii palju, et pole ei moraalset ega majanduslikku sundi kirjutada romaani.
Mis majanduslikku põhjust saab olla kirjutada romaani! Majanduslikult kasulik on kirjutada midagi firmade tellimusel nende pidudeks. Ma ütlen need palved muidugi kõik ära, sest see on tõesti igav.
Romaaniga on küll nii, et parem on, kui inimene ei tee seda tööd liiga palju, sest iga aasta ei ole vaja uut romaani. Riiulid on neid ju niigi täis. Romaani peaks kirjutama ainult siis, kui on idee, mida ei saa mujale kanaliseerida. Haudud ja haudud ning lõpuks võtad endale aja ja teed ära. Sest tööd on tõesti palju. Teatrid ju tellivad, neil on kogu aeg tükke vaja.
Ma ei ole nii meeletult töökas inimene. Kui ma kolm tundi päevas kirjutan, siis on see hästi.

Milliseid vaimseid harrastusi naudid töövälisel ajal?

Eks ikka loen. Just tõin koju hea paksu Hitleri raamatu, sellega läheb tükk aega. Ilukirjandust loen väga harva, põhiliselt biograafiaid ja esseistikat. Ilukirjandusest olen isu täis lugenud, kunagi sai seda loetud väga palju, põhilised asjad on vist läbi loetud.

Kas sa ise ei taha esseistikat või biograafiaid kirjutada?
Mulle see vist ei sobi. Mulle küll meeldib väga see, mida Toomas Haug kirjutab, aga ise küll ei viitsi niipalju süveneda. Kui ma ka hakkan teatriajalugu uurima, siis tuleb enamasti mõni ilukirjandusteos välja. Lähen parem lihtsama vastupanu teed ja mõtlen ise välja.
Samas meeldib mulle väga kirjutada, kui mul on midagi ees, nagu Rühka näidendi puhul. Hea, kui mingi stardipakk ja redelipulgad on olemas. Praegu tehakse Draamateatris proovi näidendiga “Voldemar”, mis räägib Panso noorusest ja põhineb tema päevikutel. Neid oli küll Kirjandusmuuseumis väga huvitav lugeda. See oli väga lahe. Ja minu meelest tuli ka hea tükk.

Neil päevil oli kuulda, et gümnaasiumis saab vist religiooniõpetus kohustuslikuks. Oma romaanis oled jälle munkasid kõvasti naeruvääristanud.
Küsimus pole ainult ristiusus, siin on ka maausk halvana näidatud, hiis raiutakse ju maha.
Ma arvan, et igaüks saab ikka ise hakkama. Mulle ei meeldi kirik. Kui inimene omaette kodus midagi usub, siis andku aga minna.

Oled siis nagu Tammsaare, kes keelas k& otild e;vasti oma tütrel usuõpetuse tundi minna.
Jah, mulle meeldivad Tammsaare usuteemalised artiklid väga. Ta soovitas näiteks Tartu ülikooli professoritel ülikooli boikoteerida, sest kuidas saab töötada ülikoolis, kus on usuteaduskond. Mis on väga õige! Piiblivärgi koht on kirjan­duse ja ajaloo tunnis.
Käin kord kuus koolides kohtumas. Eriti meeldib mulle käia algklassides. Seal ajame lihtsalt juttu, igaüks räägib, mis loomad tal kodus on ja mis on ta lemmiktoidud. See on väga mõnus.

Andrus Kivirähi (36) tööd ja tegemised
- Alustas följetonide avaldamisega 15aastaselt.
- Ilmunud on üle kahekümne proosaraamatu (sh romaane, novellikogusid, lasteraamatuid, näidendikogumikke, följetonivalimikke ja muid huumoriraamatuid).
- Lavastatud näidendeid on praeguseks kaheksateist. ­Mullu mängiti menukalt näidendeid “Adolf Rühka lühike elu”, “Sürrealistid” ja “Teatriparadiis”.
- Stsenaariume (eeskätt animafilmidele) on kaheksa.
- Koos humoristist sõbra Mart Juurega teinud aastaid raadios huumorisaadet “Rahva Oma Kaitse” ning televisioonis sarja “Wremja”. (Uuendatuna “Sipelga 14”).
- Töötab kolumnistina Eesti Päevalehes.

Untergang ja ­ussisõnad

 Andrus Kivirähk
“Mees, kes teadis ussisõnu”
Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 381 lk.
Kalevipoja kiljatus,
valupiinas vingumine
Kostab ikka kustumata,
Vältab ala vaikimata,
Eesti pere poegadelle,
Eesti talu tütardeile!
Kahekümnes laul, 899–904

“Hirmus kui needmise ajalugu, maha tallatud jõuetu sugu...” – Kivirähi uut romaani käest pannes tuleb kohe meelde Gustav Suitsu õudusluuletus “Laul Eestist”. Moodne rahvakirjanik on enne vabariigi aastapäeva taas uue rahvusliku õudusromaani lauale pannud. Või on see ikka romaan? Sisu poolest on tegemist pigem eeposega. Eepos on teatavasti lugu, mis käsitleb olulisi pöördepunkte rahvuse elus ja lõpeb kangelase surma (“Kalevipoeg”) või lahkumisega (“Kalevala”). “Mees, kes teadis ussisõnu” käsitleb Eesti ajalugu varasel mõisaajal, asetudes “Kalevipoja” ja “Rehepapi” vahele.
Osa eestlasi elab veel metsas ja loodusega ühte, teab ussisõnu ning valitseb nende abil loomi. Koduloomadena peetakse hunte, karud on naistele headeks armukesteks. Tõsi, nende meelaste mõmmikutega juhtub ka äpardusi. Näiteks loo kangelase Leemeti isa sattus karule peale, kui see emaga voodis oli, ja karu läks nii ähmi, et rebis isal pea otsast. Ja pärast tiris kahetsusest endal riista küljest. Eks ta ole. Seks ja vägivald olid vanade eestlaste seas igapäised asjad. Seksi Kivirähi saagas just palju pole, aga surma ja vägivalda küllaga.
Eestlased asuvad elama külasse, õpivad leiba sööma, raudrüütleid kummardama ja jumalat uskuma, metsajääjaid ootab hullumine, allakäik ja häving. Aga ka moodne külaelu on valelik ja veider. Põhikoelt on lugu samavõrd kurb kui lootusetugi.
Osalt meenutab veretööde jada Shakespeare’i, aga selles on ka mingit erilist eleegilist eesti vegeteerimisnukrust. Tunnet, et elu libiseb käest ja miskit suuremat ette võtta ei jõua. Et saatus on sinu vastu ja ettevõtmised kisuvad kiiva. Suurt süstemaatilist elu kadumise kurbust esitab mõjuvalt näiteks August Mälgu “Päike küla kohal”, heroilist ajaloolist nukrust Karl Ristikivi ajaloolised romaanid, sotsiaalset nukrust Oskar Lutsu “Tagahoovis” ja eksistentsiaalset nukrust Vargamäe vanade ja noorte viieköiteline äratundmine, et kõik paremad ajad olid enne neid ära olnud. Need on allikad, kust Kivirähk eesti halemeelt ammutab. Juba Kalevipojale on liigsagedat masendusse langemist ette heidetud, mis tema rahvastki siis tahta.
Kivirähi tragöödia toetub autori kinnitust mööda põhjala eepostele, muistenditele ja kroonikatele. Samas pole mingil juhul tegu pastišiga, see tähendab, mõne tuntud teose vormi jäljendamisega, nagu seda on “Vargamäe vanad ja noored” või “Romeo ja Julia”. Viimasega loob paralleele kohatine verine naturalism, mis Kivirähile näib samuti huvi pakkuvat kui Vildele ihunuhtlus. Aga eks Kivirähk ole ju imeliselt osav laenaja. Sekka vilksatab ka satiiri (aga hoopis tagasihoidlikumalt kui “Rehepapis”), kui jutt moodsa külaelu peale läheb.
Lugu on põnev ja haarav, on monumentaalseid tüüpe (karaktereid oleks ehk liiga palju öeldud) ja vaimukat fabuleerimist.
Seitsme aasta eest ilmunud “Rehepapp” täitis eesti ühiskonnas olulise mentaalse niši – kirjeldas eestlase kohanemist ja kohanemisvajadusest sündinud iseloomu jälle kord kiire muutumisvajaduse (positively transforming) ajastul. Ussisõnuja raamatuga on lugu natuke keerulisem – pole nii selge, milleks see on kirjutatud, mis sellest – progressivastasest! – lüüasaamiste loost sündinud äratundmistega peale hakata. Aga vahest aitab see aktsepteerida arusaama, et sel, mis meiega toimub, polegi alati põhjust ega tagajärge. Et Eesti Vabariigi välisministeerium ei saa asjade käiku otsustavalt sekkuda. Et polegi muud teha kui meie kummaline elu kroonikuna kirja panna.
Kalev Kesküla